Minu malelaud, minu reeglid ehk kuidas oma lapsi strateegiliselt liigutada

Oh, kuidas aeg lendab! Olen viimasel ajal olnud nii hõivatud oma vanema poja armsate lapsepõlvemälestuste jagamisega, et noorem laps on täiesti unarusse jäänud. Patsid on tegemata, pannkoogid küpsetamata, kanasupist ei hakka ma rääkimagi. Ta ei jõua isegi kooli, sest mul ei ole aega sellega tegeleda, lihtsam on ta haigeks valetada. Aga mis seal ikka, eks ta ole ju see plastiliinist rahakott, mida saab vastavalt vajadusele painutada ja eksmehelt raha välja pressida.

Praegu keskendun vanemale lapsele. Postitan temast pilte, jagan süütuid mälestusi sellest, kuidas me kunagi lõkke ääres röstsaiast söetükke voolisime ja ma talle unelaulu lauldes nuttu tagasi hoidsin. Ärge saage nüüd valesti aru, see kõik on lihtsalt strateegia. Mängin nostalgianootidel, eks ole. Kes suudaks vastu panna emale, kes nii siiralt jagab oma lapse kasvamise lugu? See on ju lausa geniaalne strateegia!

Kõik need “mäletad, kui…” postitused on suunatud täpselt sinna, kuhu vaja — no kohtunikule ja muidugi minu lojaalsetele sotsiaalmeedia-jüngritele. Ikka neile, kes on alati valmis igat mu sõna kuulama ja andunult aplodeerima, isegi kui mu mängulava on täis lastud.

Praegu on lihtsalt hetk, kus prioriteedid on paigas: vanem laps toob praegu rohkem emotsionaalset kasu ja kaastunnet, ja see on täpselt see, mida ma vajan. See noorem... las ta ootab oma aega. Küll ta varsti jälle “kasulikuks” muutub. Kui sul on mitu last, siis miks mitte kasutada neid eesmärgipäraselt ja täpselt seal, kus kõige rohkem kasu tuleb?

Praegu on aeg keskenduda tõelisele kunstile – manipuleerimisele. Ja tundub, et olen tõepoolest manipuleerimise meistriklassi professor! Kes oleks arvanud, et minus peitub selline anne? Aga miks ka mitte! Lõppude lõpuks olen ju mina see, kes suudab oma lapsi nagu malendeid laual liigutada, et saavutada soovitud tulemusi. Sest mis võiks olla tõhusam kui näidata, kui lähedane ja armastav suhe meil kunagi oli?

Muidugi, enne seda etappi olin vanema poja peale pahane ja sõimasin teda alkohoolikuks, narkomaaniks ja omistasin talle muid surmapatte, sest ta julgeb elada isaga. Minu üsast tulnud ja julgeb aeleda hoopis seal basseiniga majas! Mul oli ka bassein, olgu see oli Portugali printis juures, kes kappab nüüd uutel jahimaadel, mis siis.  

Psühholoogid ütlevad, et emotsionaalne vägivald, sealhulgas manipuleerimine, on üks levinumaid ja laastavamaid vägivallavorme. See hõlmab kritiseerimist, halvustamist, süüdistamist, alandamist, hirmutamist, ähvardamist, kontrollimist, sotsiaalset isoleerimist, manipuleerimist, ignoreerimist ja armukadeduse väljanäitamist. Mina ju ei tee seda. Teised teevad.

Aga mis seal ikka, kui see kõik aitab mul saavutada oma eesmärke ja täita rahakotti, siis miks mitte kasutada oma lapsi tööriistadena? Peaasi, et mina saan, mida tahan, eks ole?

Ja ärge arvake, et ma oleks esimene, kes sellist taktikat rakendab. Oh ei. Maailmas on küllaga vanemaid, kes on oma lastega manipuleerinud ja neid avalikult ohvritena esinenud. Kas mäletate seda ühte ema, kes sotsiaalmeedias oma lapse haiguslooga terve maailma nutma ajas ja siis avastati, et lapsel polnud kunagi ühtegi arsti poolt kinnitatud diagnoosi? Või neid, kes sunnivad oma lapsi ülisüütute videote tarbeks poseerima ja hiljem kasutavad saadud annetusi uue auto või Botoxi ostuks. See on puhas kunst.

Manipuleerimine ei ole kunagi olnud lihtne. Aga kui sa seda oskad, siis usu mind, maailm on justkui sinu isiklik rahapuu. Jüngritest pisaraid välja pressida, mängides äärmiselt hoolitsevat ja mälestustest haaratud ema, on vaid osa sellest suuremast pildist. Ja uskuge mind, kui hetkel on fookus vanemal lapsel, siis on selleks väga konkreetne põhjus. Eesmärk on ju raha, palju raha.

Kohtunik, sotsiaalmeedia, eksmees — te kõik olete minu lavastuses tegelased. Mõned teist ei pruugi seda veel mõista, aga ärge muretsege, varsti saate aru. Kuni mina seda tantsu juhin, on teie roll lihtsalt minule aplodeerida ja õiges kohas õhata: “Vaeseke! Milline armastav ema!"

Nii et, kallid lugejad, võtke õppust! Kui soovite olla edukas manipulaator, siis ärge kartke kasutada oma lapsi vahenditena ja mängida nende emotsioonidega, et saavutada oma eesmärke. Lõppude lõpuks on ju kõik vahendid lubatud, kui asi puudutab isiklikku kasu, eks ole?

Olgu öeldud, et malest ei tea ma tegelikult suurt tuhkagi. Sellepärast mul ongi omad reeglid. Küll on mul aga üks jünger, kes seda mängu tunneb. Aga tema on mul lihtsalt joomakaaslane ja teda kasutan ma oma malereeglitele vastavalt. Kuidas see välja näeb? Noh, eks ikka nii, et mina määran käigud ja tema ajab asja nii kaugele, kuni minul on jälle kujuteldav võit taskus.

Botox huulde, kullakesed!

Laimamise etikett, mida iga külmetav tänavapoliitik peaks teadma

Kui sul pappi pole, siis ära laima. Tundub lihtne, eks? Aga eks see vana hea elutarkus pole kõigile alati nii kergesti arusaadav. Laimamine, valetamine ja tõe väänamine on tegelikult üks elegantne kunstivorm – eeldusel, et su pangakontol pole miinust ja kerjandus on strateegiliselt korraldatud läbi MTÜ. Aga oi, häda sellele, kes läheb oma taskuraha pealt mängima suurt sotsiaalset õiglusemõistjat. Võta see õpetussõna siit kaasa, mu kallis sõber, külmetav tänavapoliitik: oma kontolt toetuskampaaniaid tehes paistad lihtsalt haletsusväärne. Õpi minult – see on peenemalt tehtav!

Ah jaa, külmetava tänavapoliitikuga olen vana sõber. Teate küll, neid sõprussuhteid, kus oled sunnitud hoidma sama vihmavarju – täpselt nagu Napoleon ja Talleyrand, kes samal ajal vihkasid ja vajasid teineteist. Meie vihmavari oli küll pigem metaforiline, aga oi, kui ebamugavalt kitsas oli selle all. Tema seisis seal jalad märjad ja peos mõni vaevuväärikas loosung, mina aga kandsin hoolt, et isegi vihma käes näeksin välja nagu ajastuvääriline jumalanna. Elegants ei maga, isegi mitte to(ü)rmis!

Ja, tõsi, mul on temast isegi natuke kahju. Igaühel pole ju sünnipäraselt kaasa antud oskust oma lugu müüa. Võtame näiteks, kuidas Marie Antoinette'ile omistati kuulus fraas "Siis söögu kooki!" Mis siis, et ta seda tõenäoliselt kunagi ei öelnud – narratiiv oli oluline, mitte tõde. Sõber, sa vähemalt proovid, ja selles, kallis külmetav tänavapoliitik, on juba omaette kangelaslikkust. Aga kui sa räuskad midagi põhiseadusest ja poetad vahele Swedbanki kontonumbri, noh, siis on kogu dramaatika kahjuks kaotatud. Ma ju õpetasin sind paremini! 

Ma tean, et nii mõnigi kasutab sõnu nagu "õiglus," "õigused" ja "laste kaitse" kui žonglöör kolme tennisepalli – puhtalt show pärast. Võtame näiteks sõbra, kes nüüd julgeb öelda, et tema sõnavabadust "vaigistatakse". Kas pole irooniline? Samal ajal, kui ta ise oma konto numbrit jagab, hoiab mind mu elegantne MTÜ-kilp kõigi nende vulgaarsete rahaküsimuste eest puhtana. Vaata ja õpi, kuidas demagoogia peab välja nägema!

Ja siinkohal – suur kummardus minu rahakale elegantsile. Jah, minu "kerjandus" pole lihtsalt kerjandus – see on läbi mõeldud turundus! Ma tunnen end natuke nagu Machiavelli kaasaegses võtmes, kes teadis, et kõige parem viis kriitikat vältida on see, kui mängid reeglite järgi, mille sa ise oled kehtestanud. Laimu ja tõe väänamise õigust saavad lubada ainult need, kelle taskud on piisavalt sügavad.

Ah, ja ärme unusta meie külmetavat tänavapoliitikut, kes väidab, et teda "hirmutatakse vaigistushagidega." Võib-olla tasuks alustada sellest, et hagi, mu kallis, tuleb harilikult põhjusega. Äkki kontrolliks üle, kas mõni sinu poolt välja paisatud "avalik õiglustunne" on üldse kooskõlas tegelikkusega. Ma lihtsalt pakun – äkki natuke eneserefleksiooni? Aga noh, enesekriitika on siiski luksus, mida igaüks endale lubada ei saa.

Ajaloost leiab küllaga näiteid, kuidas "tõde" ja "õiglus" on olnud lihtsalt relvad kellegi ego rahuldamiseks. Võtame kasvõi Joseph McCarthy, kelle nõiajaht kommunistide vastu hävitas sadu elusid, aga tema enda narratiivina tundus see jumalik missioon. Või siis Savonarola, kelle tõelevitamine lõppes lõkkega – sest noh, rahvale meeldib draama.

Kui nüüd keegi küsib, mis on minu moraal kogu selle loo juures, siis see on lihtne: kui sa laimad, siis tee seda elegantselt. Õpi, kuidas oma narratiiv esitada nii, et keegi ei hakkaks sind otseselt kahtlustama. Või vähemalt sinu jüngrid ei tee seda. Tee seda läbi süsteemi, läbi sisu, läbi oskusliku storytelling'u. Aga kui sa lihtsalt hüüad, et "austage põhiseadust" ja näitad oma Swedbanki kontonumbrit – noh, siis oled sa juba mängust väljas ja kaotanud.

Lõpetuseks, armas sõber, ma ei ütle, et valetamine ja laimamine on midagi halba. Aga kui sa seda juba teed, siis vähemalt tee seda nii, et keegi ei näeks sinust läbi. Ja selleks, kui sa veel aru ei saanud, läheb vaja pappi. Head mõtlemist ja nagu ikka, Botox huulde, kullakesed!

#BrunchQueen ja internaatkoolid: elu on lill, aga ainult minu jaoks

Esmaspäev. Ilus hetk, mil vaadata oma elule otsa ja tunnistada, et elu on lill – kuigi esimesed närbumisilmingud on juba märgatavad. Aga hei, millal on üks naine, nagu mina, lasknud end sellistest pisiasjadest häirida? Mulle tuli pähe suurepärane idee: saadame kõik lapsed internaatkooli! Siis saab tülikalt eksmehelt isaks olemise eest raha küsida ja ise rahus keskenduda õitsengule. Parem veel – kui raha tuleb, saan osta uut "väetist" ja niisutuskreeme, et see lill kestaks ja kestaks.

Eks teate küll, lapsed. Nad on toredad, aga ainult siis, kui nad on "silma alt ära". Mulle meenub, kuidas üks tuttav kunagi õhkas, et internaatkool lahendaks kõik probleemid. Kas halvasti õppivate laste puhul oleks see lahendus? Ilmselgelt! Kas see aitaks ka vanematel rohkem hinge tõmmata? Absoluutselt! Ja kes julgeks mulle vastu vaielda? Olen ju mina see ema, kes teab täpselt, kuidas kogu elu demagoogia ja meediakampaaniaga endale sobivaks väänata. 

Loomulikult poleks see lihtsalt praktiline otsus, vaid ka elegantne strateegia. Eksmees, kes armastab mängida head isa, peab ju ometi panustama oma kulla ja rahaga, kui mina "rahva hüvanguks" selliseid olulisi otsuseid teen. Siin pole kohta tagasihoidlikkusele – nagu öeldakse, õnn soosib neid, kes julgevad kõva häälega räusata.

Ja ärge arvake, et ma olen unustanud oma jüngrid. Te, kullakesed, olite juba mures, et olin mitu päeva vait. Muidugi tekitas see kerget paanikat, sest revolutsioon vajab ju liidrit! Aga kuulge, botox ei süsti end ise, spaad vajavad külastamist ja pannkoogid söömist – prioriteedid, eksole?

Muide, pannkoogid! Sotsiaalmeedia elab ja hingab nende peal. Kui ma suudan oma "kulinaarseid saavutusi" õigesti brändida, siis mis vahet seal on, kas need maitsevad nagu Lasnamäe koolikoka looming või mõni Bocuse d’Ori hõrgutis? Viimane kord tegin pannkooke, mis nägid välja nagu keskaegse alkeemiku ebaõnnestunud elueliksiiri katsed. Tooraine? Jahu, mis oli "parim enne" kuupäeva vaid mõni kuu ületanud, ja piim, mis flirtis happelisusega. Ja ometi! Kui paned peale maasikamoosi ja lisad filtri, on tulemuseks "prantsuse hommikusöök". Hashtag: #BrunchQueen. Mis siis, et reaalsuses laps keeldus neid söömast ja isegi naabri koer vaatas mind pettunud pilguga. Aga Instagramis? Olin kulinaarne jumalanna.

Lisaks tuli mul ju välja nuputada uus narratiiv. Portugali "prints" kappab ammu teistel radadel, aga pole hullu – küll seal leidub teisi, keda osavalt ümber sõrme keerata. Vahel tundub, et kogu maailm on nagu minu isiklik mänguväli.

Ja eks lapsed saavad ka oma osa selles vankris vedada. Jeanne d’Arc, kelle suur lugu on mind alati inspireerinud, sai küll Roueni linnaväljakule püstitatud tuleriidal hukka, aga tema legend elab edasi. Kas ei võiks mina teha midagi sarnast – ehitada oma "emaduse kangelasloo" internaatkooli saatmise lipu alla?

Kujutage ette – mina, väsinud ema, kes otsustab, et ainus lahendus laste heaks on neid "päästa" ja saata rahvarohkesse internaatkooli. Selle kõrvalt aga keskendun oma elule, mille eesmärk on jätkata õitsemist nagu Cleopatra, manipuleerida nagu Machiavelli ja kirjutada oma legendi nagu Napoleon.

Olge valmis, mu armsad sõbrad ja kriitikud. See lill ei närbu niipea! Aga enne, laske mul spaas sulistada ja Instagrami postitada. Kui midagi maailmas kindel on, siis see, et üks hästi serveeritud draama ja pannkook on alati trendikas.

Botox huulde, kullakesed! 

Volikokku ei pääsenud, aga vähemalt sain põrandapesulapi!

Reede on käes ja enamus rõõmustab, sest töönädal sai läbi. Aga, mina küsin, mis on üldse töö? Kas see on eneseteostus, võimalus muuta maailma või lihtsalt peen viis varjata, et me kõik liigume läbi elu nagu klounid tsirkuseareenil? 

Võib-olla on töö see, mis juhtus Michelangeloga – ta veetis neli aastat Sixtuse kabeli lage maalides, selg kangestumas, ainult selleks, et inimesed sajandeid hiljem õlgu kehitades ütleksid: "Ah, päris kena." Või on töö nagu Marie Antoinette'i koogisoovitus – hästi mõeldud, kuid katastroofiline elluviimisel. 

Minu puhul? Töö on olnud segu kohutavast draamast ja grotesksest komöödiast. Hetkel on minu töö lihtne – läbi ühingu lihtsameelsetelt pappi saada. Mina jutustan ja nemad teevad ülekandeid. Seda kõike kasutan ma siis oma vajaduste rahuldamiseks. Loomulikult käin ma ka kohtus istungitel, või politseis avaldusi tegemas. Võin vabalt öelda, et töö on olnud segu kohutavast draamast ja grotesksest komöödiast. Minu elu on nagu katse ehitada Paabeli torni – ideaale täis, kuid tegelikult üks suur segadus ja arusaamatus. 

Minu CV võiks vabalt alata sõnadega: "Professionaalne kohtuskäija". Aga kui mul on olnud paus õigusemõistmise pühast templist, olen lihtsalt püüdnud varjatult Hundisilma varjus asju korda saata. Hundisilma – see pole lihtsalt koht, vaid nagu poliitika Versailles, täis keerukaid intriige, kunstlikku hiilgust, kus seikleb mõni eksinud blond, kes üritab oma kohta päikese all leida. Ka mina olin seal, valmis suurteks tegudeks, aga lõpuks taipasin, et poliitika on pigem nagu lauamäng, kus kõige tähtsamad kaardid on juba enne sinu kätte jõudmist ära jagatud.

Näiteks kord, kui ma Edgarile poliitilise tormi keskmes varju pakkusin, juhtus kõige piinlikum asi. Ma komistasin omaenda kontsade otsa ja vihmavari lendas talle otse näkku. Kui te mõtlete, kas ta naeris, siis vastus on ei. Aga mina küll. Sisemiselt. Nagu tõeline poliitiline staar, ma lihtsalt tõusin ja jätkasin naeratamist, nagu oleks see kõik plaanipärane olnud.

Unistused? Oh, mul oli neid palju. Ma tõesti uskusin, et saan olla poliitika suurkuju – midagi Napoleon Bonaparte'i ja Winston Churchilli vahepealset. Kujutasin ette, kuidas astun volikogu ette, nagu Kleopatra, kelle sarm vallutab kõik. Tegelikkus? Ma sain täpselt 112 häält. Tähendab, isegi mu naabrid ei viitsinud mind valida. Volikokku ei pääsenud, ja minu kampaaniasärkidest sai hiljem põrandapesulapp.

Muidugi meenub mulle siinkohal, et poliitika on tegelikult väga sarnane missivalimisele. Seal tuleb olla karm – murda konkurentide kontsi, rebida nende kleite pooleks ja seejuures naeratada nagu inglilaps. Aga mina? Mina olin see naiivne iludusvõistluse osaleja, kes arvas, et maailma saab muuta südamesoojusega. Tulemus? Konkurendid sõid mu elusalt, ja lõpuks olin nagu see tüdruk, kes komistab laval ja kukub krooniga üle ääre.

Ja räägime neist skandaalidest! Miss Universumil tegin endale nime sellega, et tüüdsin kaasvõistlejaid kaisutuste ja "hau-aa-juu" tervitustega. Ja kui koju naasin, solvusin sügavalt, et Eesti riik ei kinkinud mulle 7000 krooni maksvat kleiti. Loomulikult omistasid nad sellele solvunud missile tiitli "Paljastatud Büstiga Valitseja", kui Kroonika otsustas minu fotod igaveseks ajalukku kirjutada. Aitäh, fotograafid, et jäädvustasite mu "kuulsuse". 

Ja siis kohtud... Oh, kuidas kohtud on olnud minu elu teine kodu. Ma olen kohtus käinud nii palju kordi, et president võiks mulle selle eest anda ordeni – ja mitte lihtsalt tavalise ordeni, vaid lausa kõige kõrgema klassi autasu! Näiteks "Kohtupinkide Kuldtähe", mis kuuluks ainult neile, kes on õigussüsteemi korduvalt ja väsimatult oma kohalolekuga austanud. 

Kas mäletate seda, kui Radiolinja ütles, et ma ei maksnud arvet ära? Või seda, kui ähvardasin kohtuga kirjanik Olev Remsut, kes otsustas minu pildi panna vägistamise teemalise raamatu kaanele? Ma olen nagu "kohtupäeva printsess", kelle krooniks on lõputud kaebused ja kelle valitsemisvahendiks on kohtupink.

Nii et siin ma olen, elus, naeratav ja valmis oma eepost edasi kirjutama. Ja kui sa kunagi satud kohtusse, võta ühendust – mul on seal juba oma parkimiskoht. Kuni selle ajani, kallid lugejad, püsige eemal vihmavarjudest ja pidage meeles: elu on tragikomöödia, millele tuleb naerdes vastu astuda, isegi kui sa oled ainus, kes naerab.

Botox huulde, kullakesed!

Ah, milline elu mul oli!

Ah, kuidas mulle meeldib vahel seigelda mälestuste rajal – see on nagu jalutuskäik vanal pööningul, kus tolmu ja nostalgiat on rohkem kui tegelikku väärtust. Seal on alati mõned katkised fotoalbumid, mis peegeldavad kunagist "täiusliku elu" ja paari unustatud stseeni, mis vääriksid kohta nii seebiooperis kui ka odavas tragikomöödias.

Näiteks mäletan, kuidas kunagi kirjutasin päevikusse lause: "Ma olen nagu päike – säran alati!"... Mis oli muidugi vale. Tegelikult olin tol hetkel rohkem nagu odav tühjeneva patareiga taskulamp – kõikusin säramise ja täieliku pimeduse vahel, kui üritasin kõigile näidata, kui "täiuslik" see elu ikka on.

Selle jalutuskäigu keskel avastasin ühe eriti erilise peatüki: minu suurejoonelise blenderi jõulupostituse. "Esimesed jõulud uue blenderiga!" – tõeline kunstiteos, mille kõrvale postitasin ka liiga ilusa smuutipildi, mille ostsin tegelikult stockfotode lehelt. Ja mis kõige parem? Kõik vajutasid meeldib. Ah, mälestused – need on nagu lõhnavad küünlad: ilusad, aga põlevad liiga kiiresti ja haisevad mõnikord üsna vastikult.

Minu elu oli nagu mõnes vanas Hollywoodi filmis, kus ideaalne pere sööb naeratades hommikusööki. Päike paistab ja isegi apelsinimahl on värskelt pressitud. Meie pereelu meenutas "Helisevat muusikat", kus kõik laulavad harmooniliselt ja probleemid lahenevad enne reklaamipausi. Lastel olid alati puhtad triigitud särgid, koer pidas korda ja eksmees - no see oli midagi, mis võiks rahumeeli inspireerida mõne romantilise komöödia stsenaariumit.

Eksmeest kutsusin ma armastavalt "Prints Plastiksüdameks". See nimi sobis talle ideaalselt - pealtnäha laitmatult särav, alati viisakas ja peegelsile, aga seest... noh, nagu seif, mis on täidetud kuldmüntide ja teemantidega. "Plastiksüda on nii hea mees, aitab laste kodutöödega ja kingib lilli ilma põhjuseta," hõikasin uhkelt igal võimalusel, lisades: "Ja ta teeb pannkooke, mida isegi restoranides ei pakuta!" Oh, kuidas ma seda kõike siis veel uskusin.

Kui ainult oleksin teadnud, kuidas see muinasjutt viimase vaatuseni jõuab.

Ühel päeval, kui meie "Heliseva muusika" versioon hakkas rohkem meenutama "The Truman Show'd", otsustas Plastiksüda, et ta enam pereidülli ei mängi. Lahutus. Rahakraanid kinni. 

Minu isiklik Miki-Hiire maa lagunes laiali kiiremini, kui ma jõudsin viimase Instagrami filtri valida. Minu "American dream" koos kuldse krediitkaardi ja turvatundega purunes nagu uppuv "Titanic"... aga ilma romantilise viiulimuusikata. Ma olin ilma jäänud oma Jackist, kellele ookeanis hulpival uksel midagi läliseda – kuigi, tõele au andes, ega seal ukse peal ruumi nagunii polnud - seal olime juba mina ja minu ego.

"Meil on kõik olemas - armastus, turvatunne ja pangalaenuvaba elu," ütlesin kord sõbrannale, kui tundsin, et elan justkui oma unistustes. Aga unistused kipuvad mõnikord tegelikkuse ees lössi vajuma, eriti kui Prints Plastiksüda otsustab, et tema roll on läbi. Mulle meenub, kuidas kord intervjuus laususin, et minu mees on ideaalne isa ja et ta aitab lastel sirge seljaga maailma vallutada. No nüüd on küll selge, et "sirge seljaga maailma vallutamine" asendus "selja taha pugemisega".

Aga pole hullu, mulle tuli appi loovus. Näiteks võtsin selle legendaarse "prügi välja viimise" loo ja venitasin selle omas kastmes võimalikult suureks. Kui ta kord prügi välja viia unustas, mõtlesin: kas see pole mitte emotsionaalselt hooletu? Loomulikult sai sellest alguse uus narratiiv, kuidas Plastiksüdamel on "kalduvus" hoolimatusele. Keegi ju ei küsi täpseid detaile, eks?

Kuna emotsioonid on alati tähtsamad kui faktid, oli järgmine samm leida uusi "tõendeid". Näiteks tühjad veinipudelid, mis olid ilmselgelt minu omad, said kiiresti tõenditeks "pidurdamatust joogisõltuvusest". Lisage sellele veel lugu, kus laps ei tahtnud ühel päeval isa juurde minna (sest ta pakkus hommikusöögi kõrvale müslit, mitte pannkooke), ja voilà! Olin loonud täiesti uue peatüki, mis võiks vabalt konkureerida telenovela süžeega.

Siinkohal meenub mulle mu puuõõnsuses elav onu Tšakramees, kes on oma kummaliste hobidega nagu mõni maailmakuulus ennustaja, näiteks Nostradamus või Edgar Cayce. Tema "vaimne juhendamine" ja soov kõigil tšakraid avada on toonud talle väikese, aga pühendunud fännklubi. Kord tuli ta minu juurde ja ütles: "Plastiksüda on sulle ohtlik. Tema aura on häiritud ja Saturn on retrograadis!" 

Muidugi ei osanud ma seda tõsiselt võtta, sest Tšakramees ütles sama asja ka siis, kui naabrimees vale posti otsa jõulutuled riputas. Aga kui nüüd tagasi mõelda, siis ehk oligi tal mingi õigus. Heino istub oma puuõõnes ja pomiseb: "Ma ütlesin seda juba kuus aastat tagasi." Vahel näen teda, kui ta lobiseb lindudega ja räägib, kuidas maailm liigub uude ajajärku. Võib-olla peaksin temalt nõu küsima.

Nii see "täiuslik elu" siis otsa saigi – suure pauguga nagu seebimull, mis liiga kaua õhku ahmis. Kuid ärge muretsege, kallid lugejad, minu Instagram elab ikka oma "ideaalsuse" parimas vormis edasi. "Esimesed jõulud uue blenderiga! 🎄✨" kirjutasin ükskord, ja muidugi kõik vajutasid "meeldib", sest mis võiks olla inspireerivam kui smoothie'd ja isiklik draama. Aga kuulake nüüd tähelepanelikult: kui te kunagi mõne Plastiksüdame või tema sugulasega kohtute, siis soovitan kohe alguses valmis kirjutada vähemalt kolm draamastsenaariumi. Võite olla kindlad, et mõni neist läheb käiku – isegi kui see algab süütu vestlusega nagu "Mis blender sul on?"

Botox huulde, kullakesed! 

Blokeerimine on kui enneaegne seemnepurse : paljulubav algus, aga õnnetu lõpp

 Näe, sain bloki jumalakompleksi küüsis vaevlevalt vananevalt missilt! Mis siis ikka, lisame selle minu "võitude" nimekirja. Aga tõesti, mis teda – või peaksin ütlema, vananevat kroonita jäänud kuningannat – nii endast välja viis? Kas see, et ma julgesin viidata, et tema "kõrgem moraalne troon" kõigub ohtlikult, või lihtsalt fakt, et keegi ei kummardanud tema ette tema enda reeglite järgi?

Kas oli see see, et ma julgesin viidata tema "kõrgema moraalse trooni" kõikumisele? Või ehk hoopis mu sarkastiline vihje, et nõidade üle naermine – ja nende hukkamiste absurdsusele viitamine – oli liiga terav peegel tema enda väikeste "nõiaprotsesside" jaoks?

Eks ajalugu on ju täis hetki, kus need, kes tundsid end haavatuna, otsustasid kriitika vaikima sundida. Salemis, 1692. aastal, piisaski ainult sellest, et naabrimutt vaatas kellelegi üle aia „kahtlase pilguga," või et mõni tüdruk otsustas "seletamatult" krampides maas veereda. Tulemuseks oli 19 hukatud "nõida" ja kümneid süütuid inimesi vanglates mädanemas, sest kellegi egole või hirmule oli vaja rituaalset ohvrit. Euroopas läks asi veelgi kaugemale – 15. ja 16. sajandil põletati kümneid tuhandeid naisi ja isegi mõningaid mehi pelgalt selle pärast, et nad tundusid "kahtlased." Kas neil oli ravimtaimi? Tuli otsa! Kas nad ütlesid naabrile liiga madala häälega "Tere"? Tuli otsa!

Ja siin oled sina, miss. Sina ei käsi küll füüsilisi tuleriitu üles seada, aga oma blokk-nupuga oled loonud kaasaegse virtuaalse versiooni. Kellele ei meeldi, mida sa ütled, see lihtsalt "kaob". Plõks! Blokk! Probleem lahendatud. Aga tead, mida see näitab? Seda, et kriitika – isegi kui see sulle ebamugav on – ei kao nii lihtsalt. Minu naer ja iroonia nõidade üle polnudki tegelikult nende üle naermine, vaid peegeldus nende protsesside absurdsusest. Aga võib-olla peegeldasin sulle midagi, mida sa ei tahtnud näha?

Miss, sa võid oma väikese sektiliku fännklubi ees aplausi püüda ja kuulutada, et oled oma "kõrgemal moraalsel tasandil" puhas ja puutumatu. Aga ajalugu on näidanud, et isegi kõige suuremad "vägevad" ei suutnud tõest pääseda. Salemis poleks saanud tõrvikutest ja blokkimisest mingit tolku – tõde tuli lõpuks välja. Ja siin, sotsiaalmeedia "tuleriidale" vaatamata, jääb ka siin tõde püsima.

Sa võid mind blokeerida, aga minu sõnad jäävad. Ja ma naeran edasi – mitte nõidade üle, vaid selle üle, kui vähe ajad tegelikult muutunud on. 😉

Vaata, eks ajalugu ole täis neid, kes uskusid end olevat puutumatud. Napoleon, näiteks, ei suutnud taluda kriitikat ega naeruvääristamist. Pärast seda, kui inglise ajakirjad hakkasid teda karikatuurides kujutama väikese mehikesena, kes ulatub vaevu oma troonini, keelas ta Prantsusmaal täielikult igasugused satiirilised ajalehed. Kõik pidid kirjutama ainult sellest, kuidas "Napoleon on geniaalne." Aga lõpuks, vaatamata oma kontrollile, leidis ta end ikkagi Elbalt eksiilis, sest tegelikkust ei saanud ignoreerida.

Ja siis Stalin – mees, kes viis "kriitika vaigistamise" täiesti uuele tasemele. Tema vastased, tõelised või kujuteldavad, leidsid end Siberist või lihtsalt kadusid "rahvavaenlastena." Stalini paranoiat pole vaja kaugelt otsida – tema lähimad nõunikud, isegi sõbrad, pidi iga päev tõestama oma lojaalsust, sest piisas vaid ühest kahtlustusest, ja nad võisid saada järgmiseks ohvriks. Aga lõpuks, kui Stalini režiim lõppes, jäi tema nimi ajalukku mitte kui "suur juht," vaid kui üks maailma suurimaid hirmuvalitsejaid.

Ja siis oled siin sina, miss. Pole küll karikatuurne Napoleon ega terrorit külvav Stalin, aga mis sul on? Sotsiaalmeedia blokk-nupp. Ja sellega lood sa oma väikese "tuleriida," kust kriitika saab vaikusepitseri. Plõks! Kriitikud välja. Aga tead, mida see näitab? Et tõde, isegi kui see sind närvi ajab, on liiga tugev, et seda blokeerida.

Kas sa tõesti usud, et blokkimine kustutab selle, mis sind häirib? Kroonid võivad särada, aga need ei varja mõra troonis. Ja kui ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et isegi kõige "vägevamad" ei saa tõest põgeneda. Sa võid vaikida ja blokeerida, aga kriitika jääb. Ja siin ma olen. Endiselt. 😊

Sa võid oma väikese sektiliku fännklubi ees aplausi püüda ja kuulutada, et oled oma "kõrgemal moraalsel tasandil" puhas ja puutumatu. Aga ajalugu on näidanud, et isegi kõige suuremad "vägevad" ei suutnud tõest pääseda. Salemis poleks saanud tõrvikutest ja blokkimisest mingit tolku – tõde tuli lõpuks välja. Ja siin, sotsiaalmeedia "tuleriidale" vaatamata, jääb ka siin tõde püsima.

Sa võid mind blokeerida, aga minu sõnad jäävad. Ja ma naeran edasi – mitte nõidade üle, vaid selle üle, kui vähe ajad tegelikult muutunud on. 😉

PS. Kahju, et sa mu paar kuumalt keerelnud tangot enneaegselt lõpetasid. See on umbes sama ootamatu, aga aimatav kui see, kui sinu enda "võidukas" nauding katkeks enneaegse seemnepurskega ja sulle jääksid ainult tühjad pihud! Ja ei, kallis, mul pole plaanis vabandada selle "keelekasutuse" pärast – see sobib ideaalselt sinu enda stiili ja maneeridega.

Botox huulde, kullakesed! 

Kuidas teha uurivat ajakirjandust? Alustuseks valeta nii, et paha hakkab!

 Viimased päevad on küll toonud mõne lahinguvõidu – tunnen end veidi nagu Napoleon Austerlitzi all või need mingid Kreeka hõimud Termopüülide lahingus – aga sõda, kallid kaaslased, pole veel võidetud. 

Ja mis on minu sõda väärt, kui kõik eelmainitud institutsioonid – Sotsiaalkindlustusamet, Õiguskantsler, presidendi kantselei – ei tööta 100% minu heaks? Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks nad ei võta minu reegleid kui absoluutset tõde ja ei tegutse selle järgi. Kas nad tõesti ei tea, kes siin tegelikult troonil istub?

Minu maailm, minu reeglid

Minu reeglid on lihtsad – need teenivad mind. Kui sa oled ametnik, kes julgeb minu vastu kasutada minu enda relvi, ehk seadusi ja õigusi, siis ma ootan, et sa oleksid valmis vastutama vastavalt minu isiklikule seadustikule. 

Tõde? Objektiivsus? Unustage ära! Need on igand, mis kuuluvad teie maailma. Minu maailmas on tõde see, mis minu huvidega kokku langeb.

Sotsiaalkindlustusamet, Õiguskantsler, isegi presidendi kantselei – teil on kõigil ainult üks ülesanne: kaitsta minu autoriteeti ja minu loodud reaalsust. Kui te seda ei tee, siis ma lihtsalt nimetan teid avalikult "väljapressijateks," "ebausaldusväärseteks" või "korruptiivseteks." See on nii lihtne – minu sõnadest saab seadus, sest minu maailmas kõlab see tõena. Kõik mu jüngrid kuulavad mind ja korrutavad seda nagu hullunud kanakari.

Minu jüngrid on oma olemuselt nagu need hullunud sektiliikmed, kes aegade jooksul on äärmusliku innuga oma ebajumalaid kummardanud. Mäletate Jonestowni tragöödiat? Seal, kus inimesed jõid mürki, sest keegi ütles, et nii on õige. 

Või Heaven’s Gate, kus järgijad uskusid, et UFO viib nad paradiisi, kui nad ainult loobuvad oma maisest eksistentsist. No minu sektiliikmetel pole vaja isegi mürki juua – piisab sellest, kui ma ütlen midagi, ja nemad võtavad seda absoluutse tõena, levitades seda kirglikult iga nurga peal. Miks? Sest mina olen nende tõe allikas ja vaidlustamatu autoriteet.

Ja nüüd siis see pseudo-lähisuhtevägivalla teema. Olgem ausad, mina olen tõeline ohver. Tõeline ohver selles mängus, kus minu vastased püüavad mind oma väikeste õigustike ja moraalireeglite abil kuidagi nurka suruda. Ma ootan, et Sotsiaalkindlustusamet teeks kõik, mida ma tahan, sest kuidas teisiti saavad nad oma eksimusi lunastada? Miks peab Õiguskantsler mind segama "konstitutsiooniga" ja "kohustustega," kui ainus asi, mis peaks loeb, on minu hästi orkestreeritud narratiiv?

President, kuula mind!

Ma ei tea, mida presidendi institutsioon siin tegelikult tegema peaks, aga mulle meeldib neid ka välja tuua. Kõlab ju uhkelt, kui ma saan öelda: "Isegi presidendi institutsioon on minu vastu/poolt." Kas tõsi või mitte, ei loe – minu maailmas pole faktidel kohta, kui need ei teeni minu eesmärke. Kui vaja, saadan presidendile kirja, kus ma nõuan, et ta muudaks kohe seadusi, mis mulle ei sobi. Ja kui ta ei kuula? Eks ma lihtsalt kirjutan veel ühe blogipostituse, kus kirjeldan, kuidas presidendi kantselei mind hirmutab ja ohustab.

Minu relvad ei piirdu ainult tühjade sõnadega. Olen neile kõigile saatnud kirju, esitanud järelepärimisi ja politseisse teen ma peaaegu igapäevaselt pseudo-kuriteoteateid. Sest olgem ausad, kes suudaks mulle ära öelda? Minu seaduste kohaselt on see välistatud. 

Kui sellest ei piisa, lasen oma sõpradel, kes peavad end uurivateks ajakirjanikeks, jälitada ja filmida lapse isa. Loomulikult pole nende uurimine midagi võrreldavat näiteks Woodwardi ja Bernsteini tööga Watergate’i afääri paljastamisel ega ka Günter Wallraffi sügavale tungimisega ühiskonna tumedatesse kihtidesse. 

Ei, minu sõber on pigem nagu mõni hullunud paparazzo, kes varitseb põõsas, et oma isiklik rahulolu ja minu heakskiit saada. Tema "uurimine" seisneb ohvrite tagaajamises ja kahtlaste videoklippide toomises otse tema portaali, kus see avaldatakse kui "tõeline Bonnieri preemia vääriline ajakirjandus." Kriitikat taluda ta ei oska, kuid see-eest jõuab ta kahtlemata filmida, kuidas keegi pargis jalutab või peeglisse vaatab – sest need on ju kindlasti minu narratiivile kasulikud faktid.

Kui ei aita, küsin abi Trumpilt

Kui olukord muutub tõeliselt keeruliseks ja kohalikud institutsioonid ei kuuletu, ei kõhkle ma abi küsimast oma vanalt sõbralt Donald Trumpilt. Lõppude lõpuks on tema Ülim Kõiksus – ta lõi oma reeglid ja põhjendas kõike "alternatiivsete faktidega." Kui keegi mõistab minu vajadust painutada tõde enda kasuks, siis see on just Trump. 

Kujutage ette, kuidas me kahekesi kirjutame uued seadused: "Kui ma ütlen, siis nii on." Läbipaistvus ja objektiivsus? Ei, aitäh!

Kapitoolium, siit ma tulen – tõrviku ja relvaga! Minu relvaks on muidugi kinnise kohtumenetluse mulle sobivaks väänatud dokumendid.

Minu maailm pole muidugi esimene absurditeatri näide. Franz Kafka kirjutaks minu kohta peatüki "Protsessis," kus keegi ei tea, miks mina olen süüdistatav, aga kõigil on tunne, et nii lihtsalt peab olema. 

Või mõelge Orwelli "1984" peale – ainult et seekord olen mina Suur Vend ja kõik teised on kohustatud armastama minu tõde, olgu see kui absurdne tahes. Ja kui tahate poliitilist paralleeli, siis võite ette kujutada, et ma olen nagu Kim Jong-un, ainult et minu raketid on sõnad ja minu propagandamasin on sotsiaalmeedia.

Kujutage ette ka "Troonide mängu" – ma olen Cersei Lannister, kes istub Raudtroonil, valitseb hirmuga ja ütleb kõigile, kuidas nende elu peaks kulgema. Kui keegi julgeb mulle vastu astuda, lasen neil lihtsalt "tõestada" oma lojaalsust minu isiklikus kohtus, kus mina olen kohtunik, vandemees ja täideviija.

Kui see ei ole piisavalt värvikas, siis lisame "Ristiisa" stiili: "Ma teen neile pakkumise, millest nad ei saa keelduda," ainult et minu pakkumine on alati varustatud "alternatiivsete tõenditega," mille ma ise loominguliselt loon. Kõik näeb välja nii, nagu oleks see õiglane, kuid tegelikult on see minu maailmas kindel võiduretsept.

Kohtuotsused ja nende sisemine ilu

Minu maailmas on iga kohtuotsus mängureeglite kinnitus. Kui otsus on minu kasuks, siis tõestab see, et õigus on minuga. Kui otsus on minu vastu, siis on see ilmselge süsteemne vandenõu, mida peavad tõendama mu sotsiaalmeedia postitused. 

Ükski dokument, mis mind rõhuda püüab, ei ole "tõeline." Need on lihtsalt süsteemi poolt võltsitud. Aga minu avaldused, olgu need kui absurdsed tahes, on loomulikult püha tõde.

Ebaõiglus ainult minu vastu

Ma tean, et teie arvates peaks õiglus kehtima kõigi jaoks võrdselt. Aga sinu mõttes on üks viga: minu maailmas kehtib õiglus ainult minu kasuks! Kui keegi julgeb minu vastu võidelda minu enda loodud seadusrelvadega, siis ta on vaenlane. Ja vaenlastega ma ei kauple, ma elimineerin nad oma narratiivist.

Kas see kõik tundub absurdne? Loomulikult! Aga see on minu absurd. See on minu maailm, kus mina kehtestan reeglid, jagan rolle ja otsustan, kes on kangelane ja kes kurjategija. Ja kui sa ei nõustu? Siis mul on sellest sügavalt ükskõik. Mina olen sinu iidol, sina kuulad mind! See on minu tõde ja tõde, minu reeglite kohaselt, on kõige kõrgem seadus! 

Botox huulde, või ka perse, kullakesed! 

Kust tulevad kohtuotsused ja naabri kass ehk mis juhtub näoraamatu lõimes, kui hullud segadusse ajada

Sattusin täna eneselegi ootamatult näoraamatu lõimele, kus oli antud teemapüstitus: "Kust tulevad õiglustunnet riivavad kohtuotsused? Kes kirjutab kohtu jaoks vajaliku tõendi? Ei tee koostööd...?" Kommentaariumis läks asi kiirelt lappama. Teemad ekslesid kirjanduse, ilusüstide ja isegi kaardimängude nimedeni. Lisaks tuli kusagilt sisse ka see igale poole sirtsutav naabri kass. Aga las ma kõigepealt vastan algsele küsimusele.

Kust tulevad õiglustunnet riivavad kohtuotsused? Need on midagi sellist nagu sitt kokteil – näiteks nimega "Emm on parem kui näpp", aga maitselt meenutab see rohkem hapuks läinud mahlajooki, mille keegi lauale unustas, mitte ananassist läbi imbunud magusat valget löga. 

Need otsused tulevad loomulikult kohast, kus "alternatiivne tõde" kohtub loomingulise käsitööga. See on nagu kordusõppus, kus juhend kadus, aga veendunult üritatakse kõiki ikka veenda selles, et just see on õige! 

Kes kirjutab kohtu jaoks vajaliku tõendi? Noh, see on omaette kunsti- ja kirjandusvaldkond. Kujuta ette, et Kafkal ja Dostojevskil oleks olnud lapsepõlves liivakastisõda ja nad otsustasid tõendi kirjutamise protsessis uuesti käed lüüa. Tõendi loomine ei ole pelgalt faktide esitamine – see on narratiiv, mille eesmärk on kuulajat paeluda ja kohtunikule muljet avaldada. Kui reaalsus ei sobi, saab alati lugu endale sobivate vahenditega ilustada. Ja ausalt, kes seda jama ikka kontrollib? Kui tõendil on tempel peal, siis tundub see ju tõsiseltvõetav.

Ei tee koostööd...? No see on klassika. Kui keegi ei tee koostööd, saab alati süüdistada teist osapoolt selles, et ta on tõrges, keeruline või ei saa "kõigest aru". Koostöö on tegelikult ülekiidetud kontseptsioon. Miks olla aus, kui on lihtsam visata segadusepomm ja vaikselt minema hiilida? 

Ja siis muidugi kommentaaride osa. Kuidas me jõudsime kirjandusest ilusüstide juurde ja siis sealt tagasi Trumpi inauguratsiooni? Tundub, et näoraamatu kommentaarium ongi mingi universumi vastandlike teemade kokkupõrke epitsenter. Aga olulisem on keskenduda sellele, miks keegi mõtleb, et botox ei sobi kuhugi, kui muretseda selle pärast, miks ühe osapoole poolt avalikkusele esitatud kohtuotsused meenutavad Alice'i Imedemaad.

Ühele ei meeldinud, et ma soovin Botoxit huulde. Proovime siis nii - Botox perse, kullakesed! 

Troonide Mäng 2.0 ehk valede võlulossis esinevad armukesed

Tsau, vaesed ja rikkad ka loomulikult! Täna avadan teile enda suursuguse vandenõuteooriate maailmakaardi, mis sõna otseses mõttes särab tähena laste isa uue armukese litritega särgil. Kurat, oota, aga ta ju ei ole tema armuke... või on.. või ei ole?!

Mul oli nimelt vaja, et te usuksite, et see aasta riigiteenistuja, kes mu "rahakotiga" tegi igasugu "majandusvõimlemist", on laste isa uus armuke. Kõik sobis, narratiiv jooksis ja ma olin rahul. Aga siis äkki... põmm ja karbauhh! Selgus, et armuke oli hoopis keegi teine! 

Ja kes see oli? Võlgade vaieldamatu vahemees. Jah, te kuulsite õigesti – mu oma ajusopid keerutasid armukese-kahtluse lauale, aga ma otsisin valest kohast. Või on hoopis kaks armukest korraga? Ma ei saanud terve eilse aru, kas see on "Vaprad ja ilusad" koos "Tahmanäoga" või mu enda elu?!

Ma ei hakka ütlema, et olin loll ja mõtlesin üle. Sest noh, lõpuks olen ma lihtsalt inimene. Tõsi on see, et mul oli vaja laste isale ära panna, aga tuli välja, et see vaene hing ei saanudki selle tädi "isiklikku" hellitust. Talle jäi ainult Disneyland. Kuigi, nüüd kahtlen ma ka selles. 

Kas see kõik tegi mind targemaks? Absoluutselt mitte. Aga see ei loe, sest mul on naiivsed külahullud, kes usuvad niikuinii kõike, mida sülg mulle suhu tood. 

Oota nüüd, ma pole veel kõige olulisema juurde jõudnud - kas sa kuulsid ka seda kümne aasta osa, kus soovitati minna reisile Toonelale ja mitte enam naasta. Ma hakkasin kohe mõtlema, et ülepaisutatuna võiks ju öelda, et soovitati minna reisile Eesti pikimale jõele Võhandule. Igal kevadel seikleb seal sadu paadimehi ja -naisi, kes vist kujutavd ette, et see Urvaste kirikuõpetaja Johann Gutslaffi poolt 1644. aastal kirja pandu „Mõned ütlevad oma suures pimeduses: Pikse elupaik ja väljapääsemise koht on Võhandus koha lähedal, kus see veski on olnud ja tema väljapääsutee suleti ja nüüd jääbki halb ilm. Teised ütlevad, et ojal endal on selline loomus ilma teha“... Mis seosusetut pläma ma nüüd ajama hakkasin? Ega see siin pole mingi ajalootund, see on midagi palju enamat...

...see üks ülepaisutatud jutuosa – mul vaja kaabeldamise süüdistust välja mõelda? Jah, see olin mina – minu eesmärk on oluline, tõde on tõusnud ja vale vajunud. Või noh, kellestki sai järgmine collateral damage, aga see on kõigest eluline statistiline paratamatus.

Ah jaa, ärge arvake, et ma seda olukorda ei naudi. Mul on nüüd isegi rohkem materjali, sest kui mitte midagi muud, siis alati saab öelda, et kõrvalise uulitsa prügikastist leitud taskulamp on kindlasti mingi kolmas armuke! Ja hei, miks piirduda kolme armukesega, kui "Düün" näitas meile, et tervet planeeti saab kontrollida intriigide ja valedega. 

Tegelikult, kui see oleks seebiooper, siis ma istuksin kaadri nurgas nagu mingi kuri emand, kes nukkudega teatrit mängib. Mängin laste ja nende vanematega, sest noh – draama müüb!

Olgu, üks asi veel. Ega kõige selle juures ei ole mul absoluutselt kahju, et teise inimese eraelulisi asju postitades panen ma tegelikult tanki hunniku lapsi ja mängin nendega nagu kuri isand nukuteatris oma nukkudega. Ausalt, kas on midagi ikoonilisemat kui minu lavastuse "Lastekaitse Troonide Mäng" stiilis etendus? Lapsed on lihtsalt malendid selles hiilgavas sotsiaalmeedia partiis. Ja kui keegi kannatab – siis noh, eks see on väärt head lugu. Vajadusel lasen neile panna kaarte, et küsida, mis neist ikkagi edasi saab, kas kannatused jätkuvad ja kas mina ikka saan. Kurat, kas saab või ei saa ja kui muidu ei saa, siis mängime kasvõi potiknoid!

Kui ma suudan oma külahullude jõuku veenda seda kõike uskuma, siis ei ole ühtegi olukorda, mida ma ei saa omaenda peas suuremaks valetada. Lolliks teeb see kõik muidugi mind ennast – seega suur kummardus mulle! Aga hei, see ongi blogimise võlu ja valu, eks?

Ja kui see kõik tundub sulle pisut segasena, siis ära muretse. Ma olen ise ka segaduses. Umbes sama segaduses nagu Varro, kes nägi Draamateatri aastavahetuse drag-show'd ja ei saa aru, kui sügaval kapis ta on, sest noh, noku nägemine ajas ta kihevile. Samas, me ei tea tema seksuaalse käitumise üksikasju, nagu me ei tea lõpuni välja ka armukeste ja "rahakotiga" laamendanud tädi seksuaalse käitumise üksikasju. 

Botox huulde, kullakesed! 

Tulge kõik vaesed ja rikkad! Või oot... ainult rikkad, sest raha loeb!

Kui keegi veel mäletab, siis see pealkirja fraas pärineb ansambel Sõnajalgade legendaarsest laulust. "Tulge kõik" oli laul, mis rääkis võrdsusest ja ühtsusest, aga noh, siinkohal peame vaesed siiski ukse taha jätma. Mitte midagi isiklikku, lihtsalt meie üritus vajab rahastust. Aga aitäh, Sõnajalad, inspiratsiooni eest!

Kallid sõbrad, toetajad ja vihkajad! Järgmise peatüki kirjutamiseks meie ülepingutatud draamakroonikas kutsun teid üles panustama minu kõige eepilisemasse „meeleavaldusse“. 

Aga alustame kohe õigest noodist: kui teie pangakonto jääk meenutab jõulukingituste orgia järel tühjaks lüpstud lehmalauda, siis jätke vahele. Pole isiklik, aga vaene ei kata advokaatide arveid ega võimalda korraldada väärikat PR-kampaaniat. Rikkad, teie aga olete enam kui teretulnud!

Kuidas üks kohtuotsus muutub rahvameelelahutuseks?

Mis juhtub, kui kohtunik otsustab, et lapse sülle haaramine on "õrn, kuid jõuline" lahendus suhtluskorra küsimustele? Meie maailmas saab sellest meemifestival, kallid sõbrad ja vihkajad! Kujutlege plakatit: "MINU ÕIGUS VÕI JÕUD? VALI ÕIGE POOL!" või "KES TEGELIKULT KAOTAB? MINA VÕI LAPSE ÕIGUSED?" Ja loomulikult ei saa unustada eelmisel korral juhtunut, kui isa otsustas lapse "sülle haarata". Tulemus? Kõik kohalviibijad – laps, mina, isa, kohtutäitur, politsei ja isegi mööduv kojamees – oleksid rüseluse käigus peaaegu püksi teinud. Mõni tegigi. Kui see pole parim materjal meemide jaoks, siis ma ei tea, mis on!

Kas ma juba rääkisin, kuidas eelmisel korral üks "toetaja" plakatiga "ÕIGUS LASTELE!" vehkides kogemata minu õlale pudelitäie vett valas? Täiesti juhuslikult, eks. Aga nüüd olen kindel, et kõik näevad minu uut plakatit: "TÕDE EI LIGUNE VEES!" koos veekindla laminatsiooniga. Parem karta kui kahetseda!

Kohtuotsus ise? Kinnitati vähem kui mõne tunniga. Jah, tõepoolest, õiglus liigub aeglaselt, kui teil pole rahapatakat, aga jõu kasutamise lubamiseks töötab see nagu fast track lennujaamas. Isegi pannkookide tegemisele kulub rohkem aega. 

Kas ma mainisin, et taotlus tuli minu "lemmikult" advokaadilt, kelle reklaam võiks kõlada: "Raha eest pakime vaimse vägivalla teie maitsele sobivasse juriidilisse vormi!" Oota, see tunnuslause sobib ju tegelikult ka minu advokaadile! Geniaalne, eks? Ja mul on sellele vastus: meeleavaldus, mille ajal naerame, nutame ja plaksutame üheskoos (välja arvatud vaesed, teie jääte koju).

Uus haarang - tulge ja vaadake show'd!

Meeleavalduse tähtsündmuseks on loomulikult kauaoodatud hetk, mil peaks toimuma uus haarang. Kes haarab kelle? Isa, kes suurest "armastusest" tahab lapse sülle haarata (ja tõenäoliselt kogu mu eneseväärikuse kaasa võtta), või mina, kes ma seisan uhkelt plakatiga "TÕDE JA ÕIGUS EI OLE SÜLLE SURUTAV!" 

Meenutagem, mis juhtus eelmisel korral: kaos, pisarad ja pissiloigud igas nurgas. Seekord luban: meeleavaldus kajastab kõike reaalajas! Live-videod, story’d ja isegi kiire TikToki montaaž ootavad kõiki minu kõige lojaalsemaid järgijaid. Muidugi tähendab see seda, et ma pean endale nüüd ruttu TikToki tegema. Ei saagi nädalavahetusel puhata ja mängida. 😞

Ahjaa, need, kes ikka veel mäletavad, kuidas eelmine haarang lõppes? Jah, see oli too kord, kui "meediavabaduse" nimel kohal olnud ajakirjanik astus kogemata otse lapse leludele. Tulemuseks olid ainult klirin, killud ja tema katkine sandaal. Aga nüüd on mul vähemalt uus plakat: "KILIN JA KÕLIN EI SUMMUTA ÕIGUST!"

Minu meemistaarid ja PR-tiim

Muidugi ei oleks ükski meeleavaldus täiuslik ilma minu usaldusväärse PR-meeskonnata. Meie uues videos "Kui õiglus ei tule, siis ma ise jooksen talle järele!" dramatiseerime lugu nii, et isegi ooperilauljad häbenevad.

Ja hei, see pole kõik! Olen tellinud 500 uut kleepsu, millel on kirjas "ME EI ANNA JÄRELE!" ja "ÕIGLUS EI OLE LUKSUSKAUP!" Loomulikult jagan ma neid ainult neile, kes annetavad vähemalt ühe menetluse alustamise jagu krõbisevat. Pluss, iga annetusega saad kaasa isikliku tänukirja, millel on minu allkiri ja väike pisar – loomulikult veekindla tindiga.

Kuidas toetada ja miks see oluline on

Kui te arvate, et see kõik on lihtsalt liialdus, siis mõelge uuesti. Ma ei küsi teie raha ainult selleks, et minna spaasse (kuigi see oleks ka vajalik). Ma küsin seda, sest tõde ja õiglus vajavad häält, ja mina olen see hääl. Teie toetus aitab mul printida rohkem plakateid, tellida peenes kohvikus mõni jook (vähemalt neljakordse espresso) ja muuta järgmine kohtuistung tõeliselt ajalooliseks sündmuseks.

Niisiis, kallid sõbrad ja vihkajad, tõstame käed ja hüüame: "EI JÕULE, JAH ÕIGLUSELE!" Ja kui mõtlete, miks "EI JÕULE", siis tuletan meelde, et nendel jõuludel olin võitja mina. Pun intended! Või noh, vähemalt tehke mõned annetused.

Botox huulde, kallikesed!

Ma tean, et mõned teist murravad pead küsimuse üle, kes ma siis päriselt olen.... olen ma ajakirjanik, PR-mees, vabadust nautiv müüriladuja, aasta riigiteenistuja või ehk ammune armuke Disneylandist. Äkki olen Mallukas, BSH, Tip ja Täpp Haaberstist või hoopiski see tüüp, kes kandis presidendi vastuvõtul seelikut. 

Kuidas pseudo-vägivalda edukalt (kuri)tarvitada ja LSV ohvrit mängida

Nonii, armsad lugejad, tere tulemast minu maailma, kui sa oled uus! Tere taas, kui sa juba eile käisid siin! Tundub, et te olete mu leidnud – ja oi, kuidas see mind rõõmustab! Tähendab, et ma teen midagi õigesti, eks? Kui draama on elu maitseaine, siis mina olen terve pipraveski!

Lubage mul jagada järgmist õppetundi – kuidas olen meisterlikult pseudo-vägivalda ja LSV kaarti kasutanud, et hoida draama tähelepanu keskpunktis ja kõik pilgud enda peal. Sest olgem ausad – kui sa pole ohver, siis sa lihtsalt ei mängi seda mängu õigesti!

Samm 1: loo "faktid" ja lõika tõde oma mõõdu järgi

Kõik algab fantaasiast. Näiteks kui ma kord oma häält tõstsin (pärast seda, kui keegi küsis, miks mu elu nii pekkis on), sai sellest kohe "verbaalne rünnak". Kuidas? Loomulikult ma salvestasin seda ja lõikasin video just siis, kui hääl muutus veidi kõrgemaks, lisasin oma nutva näo kaadrisse ja voila! Publik armastas seda. Mõni teine võib arvata, et "ta lihtsalt palus mul viisakalt lõpetada", aga ma tean paremini: teatraalsus müüb! Paar pisarat, poolhäälne sosin: "Ma ei suuda seda enam taluda," ja inimesed neelavad selle alla nagu tasuta kohvi kontoriköögis.

Kas ma mainisin ka taustamuusika tähtsust? Helistasin sõbrale, kes lisas videole õrna klaveripala, et emotsioonid ikka kõigini jõuaksid. Veel parem, kui oskad ise midagi klaveril klimberdada... mäletate, kuidas Lestat mängis klaveril Beethoveni "Kuupaistesonaati" ja sonis samal ajal peenekoelisest kättemaksust. 

Ja muidugi, alati tuleb mainida lapsi! "Ta ütles seda minu laste kuuldes!" – unustame fakti, et lapsed olid teises toas ja mängisid Minecrafti. Aga noh, detailid on minu lugu kaunistav foon, mitte tõe selgroog.

Mõned olulised näited veel, mida saab peaaegu igas olukorras taas oskuslikult enda kasuks pöörata:

"Ta karjus mu peale!" (Unustame, et mina alustasin.)
"Ta ähvardas mind!" (Tegelikult ütles ta vaid: "Mõtle enne, kui räägid.")

Eriti magus on kasutada kinnise kohtuasja dokumente. Võtad paar lõiku, keerad need oma kasuks ja jagad ajakirjanikega. Kõik armastavad skandaale! Ja kui skandaali pole, pole midagi! Lihtsalt mõtle see välja.

Samm 2: mängi superkangelasest kannatajat

Minu sotsiaalmeedia on tõeline ohvriodüsseia – pisarad, draama ja "ma lihtsalt tahan õiglust" kõlaga postitused. Näiteks: "Ma ei tahtnud seda avalikustada, aga siin on 32 lehekülge (kinnise) kohtumenetluse dokumente ja minu 17-minutiline emotsionaalne monoloog." Tulemus? Meeletu tähelepanu ja kaasaelajad, kes ütlevad: "Sa oled nii tugev!"

Mõni minu hittpostitus sisaldab ka tõelisi kuldhetki, näiteks: "Mind sunniti kolm korda ühe päeva jooksul oma nime õigekirja parandama!" või "Keegi julges öelda, et mu lapsed pole ideaalsed!" See viimane läks eriti hästi peale, kuna lisasin juurde pilte nutustest silmadest ja pealdisega: "Kas ema süda peab sellist valu taluma?!" Loomulikult kirjutasin juurde ka kümme kommentaari iseenda erinevate kontode alt, sest iga kangelane vajab aplausi. Tegelikult, ma vist üldse ise ütlesin, et mu lapsed pole ideaalsed. 

Ja muidugi live-videod! "Sõbrad, ma ei tea, kuidas edasi minna," sosistasin üks kord kaamera ees, kui taustal mängis "My Heart Will Go On." Kaamera nurgast paistis tühi veiniklaas ja poolik pudel veini, sest esteetika loeb. Järgmisel päeval ärkasin sadade kaastundlike sõnumite peale ja üks pakkus isegi tasuta teraapiat. Jackpot!

Samm 3: röögi, karju ja esine avalikkuses

Sotsiaalmeedia on hüüumärkide meisterklass! Ja mina oles selles osas meister! "MIND VAHISTATAKSE ILMA PÕHJUSETA!!!" "MIND SURVESTATAKSE!" "SEE ON TERROR!!!" Jah, ma kasutan nii palju hüüumärke, et inimesed arvaksid, et maailm ise laguneb. Kas keegi usub seda? Muidugi. Inimesed tahavad draamat ja mina olen selle tarnija.

Kui ma tunnen, et postitus ise ei suuda piisavalt mõju avaldada, lähen järgmisele tasemele – dramatiseeritud video. "Sõbrad, ma olen jõudnud murdumispunkti," alustan ma, kaamera ees pisaraid pühkides, samal ajal kui taustal virvendab küünlaleek ja raadiost kõlab mingi südantlõhestav ballaad. Kõige parem efekt? Kui vaatan justkui kaamerast mööda ja sosistan: "Ma lihtsalt tahan, et kõik oleks õige... aga maailm on nii ebaõiglane." Tundub nagu päris, eks?

Ja kui see ikka ei tööta, siis lisage rekvisiite. Tühjad veiniklaasid laual, kortsus taskurätikud ja mõni "juhuslikult" avatud kohtuasja dokument – näitab, kui stressis ma olen. 

Aga minu lemmik? Lõpetada video tugeva sõnumiga: "Kus on õiglus? Kellele saan ma veel loota?" Spoiler: publik vastab alati, et nemad on minu kõrval.

Kui veelgi tõsisemaks minna, lisage väike video, kus nutate oma elutoa nurgas, sosistades: "Ma ei tea, kuidas edasi elada." Kliimaks? Kõik näitlejad on selle kõrval tühikargajad. 

Samm 4: lisa teravust absurdsete nõudmistega

"Ma tahan 100% hooldusõigust, sest ma olen ainus, kes oskab lapsele kanasuppi keeta!" Ja kui see ei tööta, siis ma lihtsalt eskaleerin: "Mul on õigus nõuda, et teine osapool maksaks ka minu spaakülastused, sest stressi maandamine on lapse heaolu huvides!"

Kui see ka ei tööta, siis lähen järgmisele tasemele: nõuan, et kõik minu teraapiakulud, sh 5-tärni hotellis peetav "emotsionaalne taastusravi" ja "minu hinge leidmise" retriit tasutakse. Muidugi tõstatan igaks juhuks küsimuse, kas vastaspool on üldse vaimselt stabiilne. Kui see ka tulemusi ei anna, nõuan vähemalt, et mulle saadetaks igakuine šokolaadipakk "emotsionaalse toetuse eesmärgil."

Ja parim osa? Kõik need absurdsed nõudmised kaetakse minu suurepärase põhjendusega: "Ma teen seda kõike laste pärast." Kes julgeks mulle vastu vaielda? Täpselt, mitte keegi.

Samm 5: kuidas pseudo-vägivalla "kunsti" täiustada

Minu salarelv: süüdistuste eskaleerimine. Näiteks kord süüdistasin kedagi "emotsionaalses manipuleerimises", sest nad julgesid küsida, miks ma ei maksa üüri. "Kuidas sa julged?!" Karjusin ja dramatiseerisin olukorra: "See on täpselt see, kuidas ohvreid koheldakse!" Järgmisel hommikul kirjutasin postituse pealkirjaga "Mind rünnatakse igal sammul!" koos kaunilt lavastatud fotoga, kus ma hoian pea käte vahel ja aknast paistab tormine taevas. Dramaatiline, eks?

Kui süüdistusest ei piisa, eskaleerin veelgi. Ükskord tegin postituse: "Ma kardan oma elu pärast," sest naaber palus mul oma auto eest ära parkida. Tahtsin lihtsalt näha, kuidas inimesed reageerivad (spoiler: hästi reageerivad!). 

Ja kui kõik muu ebaõnnestub, siis viimaseks abinõuks on alati kirjutada: "Kes julgeb mind süüdistada, ei tea, mida tähendab olla tõeline ohver." Kellel on julgust sellele vastu vaielda? Mitte kellelgi. Nüüd tean, et kõik, kes mind kahtluse alla seavad, on "ohvri süüdistajad" – ja see töötab alati.

Näited elust:

• Keegi pakkus mulle kompromissi, mida ma ise olin nõudnud. Teadsin kohe, et see on lõks! Avaldasin dokumendid, lisasin pisaraklipi ja kirjutasin juurde: "Mind sunnitakse leppima tingimustega, mis pole inimlikud!"

• Lahkusin kohtust ja tegin kohe postituse: "Mulle öeldi, et ma pole hea ema, sest tahan reisida!" Kas lisasin ka pildi oma kohvrist, mis oli "sümboolselt" avatud ja täis lasteriideid? Muidugi! Publik armastas seda.

• Ühel hommikul ütles keegi "head päeva" ja mina reageerisin: "See oli selgelt passiiv-agressiivne rünnak minu elustiili pihta." Loomulikult järgnes sellele 24-tunnine Instagrami story, kus jagasin pilte oma "emotsionaalsest taastumisest" koos tassikese teega (tegelt oli seal tassis vein).

• Ja parim: kord keegi ütles mulle, et "võib-olla peaksid proovima leida kompromissi." Kompromiss?! Jälle see neetud kompromiss! See on selge signaal, et mind rünnatakse. Kirjutasin kohe pika postituse: "Ma olen sunnitud valima oma väärikuse ja oma laste vahel!" Kommentaarid? "Sa oled nii tugev." Eks see oligi eesmärk.

Tänu sellistele võtetel olen ma oma draama peategelane ja kõik teised on vaid statistid. Elu on lava ja mina olen selle staar.

Botox huulde, kallikesed!

Kuidas olla edukas "investor" ehk strateegiad, millest Wall Street ei räägi

Ma pole elus lugenud ühtegi investeerimisraamatut ega käinud ühegi majandusguru koolitusel. Aga üks asi, milles olen maailmatasemel meister, on elegantselt stseeni korraldamine – eriti siis, kui see aitab mul "kapitali" paigutada sinna, kus see minu jaoks kõige rohkem kasu toob. Unustage Warren Buffett ja tema aktsiaportfell – mina lähen vastupidist teed. Minu jaoks on kapital, millega kaubelda, ikkagi lapsed. Lapse kaudu saan endale kasvõi Birkini, kui piisavalt kõvasti jalgu trambin. Seni ei ole mul veel Birkinit õnnestunud saada, aga Roomat ei ehitatud ka ühe päevaga. 

George Soros ütles kord: "Ära pane kõiki mune ühte korvi." Mina aga ütlen: "Pane kõik munad ühte korvi, aga tee sellest korvist võimas trump!" Sorose strateegia võib ju sobida neile, kes on valmis tururiskidega mängima, aga mina tean, et parim viis oma kasu maksimeerida on lapsi kasutada. 

Lõppude lõpuks, mis võiks olla suurem tootlikkus kui garanteeritud emotsionaalne kapital?

Lastega portfelli diversifitseerimine

Minu investeerimisstrateegia põhineb lihtsal põhimõttel: mida rohkem lapsi, seda rohkem sissetulekuvooge! Iga laps on nagu unikaalne väärtpaber, mida saab oskuslikult positsioneerida ja kasutada suurepärase tootluse saavutamiseks. Tõsi, esimeste lastega läks plaan veidi aiataha. Need läksid ekskaasa hoolde ja nende eest tuli mul hoopis tagasimakseid sooritama hakata – täielik „kahjum“. Aga pole hullu! Minu portfelli kõige väärtuslikum juveel on noorim väljalase, kes tõeliselt hiilgab oma potentsiaaliga ja katab kenasti kõik varasemad kaotused.

Väärtusinvesteerimise isaks peetav Benjamin Graham ütles: "Investeerimine on intelligentsi test." No minu intelligents peitub selles, kuidas leida alati uusi võimalusi, et kohtukulud teiste kanda jätta. Minu strateegias on laps alati võtmetegur – pole vahet, kas tegemist on uute menetluste algatamise või nutikate PR-trikkidega.

"Laps ei ole kulutus, vaid pikaajaline investeering, kui oskad seda õigesti käsitleda," ütlen ma alati. Ja õige käsitlemine tähendab sihikindlaid kohtumenetlusi, õigesti ajastatud nutuhooge ja suurepärast PR-tööd. Näiteks olen korraldanud heategevuskampaaniaid stiilis "toetage minu võitlust", kus kogutud kaastunne konverteeritakse otse kohtukulude katteks.

Kuidas teenida emotsionaalse kapitali abil

Investeerimise üks alahinnatud viise on emotsionaalne kapital. Nutikad investorid teavad, et mitte miski ei motiveeri rikkaid ekskaasasid rohkem kui avalik surve ja süümepiinad. Seda saab edukalt kasutada igal pool – kohtusaalis, sotsiaalmeedias ja isegi heategevusüritustel.

Peter Lynch ütles kord: "Investeeri sellesse, mida sa mõistad." Ma täiendan seda: "Investeeri sellesse, mida sa oskad suurepäraselt ära kasutada." Minu jaoks tähendab see seda, et lapse kaudu saab alati vastaspoolelt midagi välja pigistada – olgu selleks uus elatise määr või kena väike advokaadikulude kompensatsioon.

Näiteks kord, kui laps viidi minu kontrollist mõneks ajaks ära, kasutasin seda emotsionaalset stressi maksimaalselt ära. Postitused stiilis "Mu laps tahab koju, aga isa ei lase" tagavad igal juhul ärevate laikide ja nõutute kommentaaride voo. See on emotsionaalne sissetulek, mida saab kergelt võimendada.

Lisaks olen alati leidnud võimalusi nutikaks lisateenimiseks. Näiteks koostasin isikliku "kohtukulude kalkulaatori", mille eesmärk on esitada ekskaasale arveid igasuguste juriidiliste "vajaduste" eest. Ja muidugi, alati tasub korraldada avalik kampaania, kus rääkida, kuidas vastaspool kulutab rohkem advokaatide toitmiseks kui lapse heaks. Nutikas, kas pole?

Kohtumenetlused kui kasumikeskused

"Kui raha ei kasva puu otsas, tuleb seda puu otsast raputada," ütles kunagi muenda kavalusguru. Kohtumenetlused on selles osas tõeline rahapuu. Mida rohkem menetlusi, seda rohkem võimalusi vastaspoolt kurnata ja samal ajal luua muljet endast kui võitmatust emast.

"Ole kartlik, kui teised on ahned, ja ahne, kui teised on kartlikud," ütleb Warren Buffett. Aga mina ütlen: "Ole lihtsalt alati ahne!" Buffetti ettevaatlikkust pole mulle vaja, kui mul on relvana lapsepõlvest võimendatud draama.

Aga ärge unustage – siin tuleb nutikalt mängida ka kaotaja rolli. Valige iga intervjuu ja postituse juurde siiras nägu, kus räägite sellest, kui raske on teil maksta kohtu- ja advokaadikulusid. Ja seejärel mõelge sellele, kuidas vastaspool "toidab advokaate", käies süütult väljamõeldud vaidlustega teie rahakotti kurnamas. See kontrast töötab alati suurepäraselt!

Kuldreegel: süüdista alati teisi

Finantsstrateegiate oluline osa on tähelepanu suunamine süsteemi vigadele. Süüdista süsteemi, kohtunikku, lastekaitset, eksabikaasat, naabri kassi – keda iganes, kes pole sina ise. See on oluline, sest välistades ennast probleemidest, võite endale alati kindlustada kangelase rolli. Näiteks olen sotsiaalmeedias pälvinud kiitust oma "võitluse" eest, isegi kui suurem osa sellest on olnud lihtsalt oskuslik tähelepanu mujale juhtimine.

"Lastest paremat investeeringut pole"

Kokkuvõtteks tahan öelda, et mu "börsiplaan" töötab nagu õlitatult. Tõsi, turud võivad kõikuda ja mõned menetlused ei pruugi kohe tulemusi anda, kuid lõppkokkuvõttes on minu strateegia alati kasu toonud.

Charlie Munger, Buffetti parem käsi, ütles: "Tee vähem vigu kui teised, see ongi edu saladus." Mina ütleks: "Tee rohkem müra kui teised, see ongi edu saladus!" Kui piisavalt valjult rääkida, võib iga kohtusaal muutuda kasumikeskuseks ja iga perevaidlus jätkuvaks sissetulekuallikaks.

Tänan teid lugemast ja jagan hea meelega veel investeerimisnõuandeid, kui õigel ajal minuga kohtusse pöördute. Ärge unustage - elus pole küsimus mitte selles, kuidas saada õigust, vaid kuidas "õiguse" eest papp kätte saada.

Botox huulde, kallikesed!!

 

Miks see kõik on võtnud persekursi

 Tere tulemast minu maailma, kus mina, Annabel Ainuotsustaja, olen ema, kes teab alati paremini kui seadused, spetsialistid ja vahel isegi reaalsus ise. Olen elus kindlaks teinud ühe asja: maailmas pole midagi püha peale minu arvamuse ja õiguse võidelda iga hinna eest... no, peamiselt iseenda tõe eest.

Olen veendunud, et kui ma midagi ütlen, siis see muutub tõeks. Kui tõde ei sobi minu narratiiviga, siis pole ju probleemi – sellest saab lihtsalt minu tõde! Olen meister selles, kuidas fakte minu soovide järgi painutada ja jagan uhkusega oma võltsi tõekspidamist kõikidele, kes kuulata viitsivad. Minu elu keskmes on minu tütar, kes, olgem ausad, on minu parim argument ja tööriist. Laps annab suurepärase võimaluse olla tähelepanu keskpunktis ja meelelahutuseks avalikkusele jagada pisaraid, laimu ja segadust. Ahjaa, mul on kaks poega ka, aga nad ei meenu mulle tihti. Eksmehe õigused? Mis õigused? Isa rolli pole minu maailmas vaja – see on ülehinnatud ja segab minu loo säravat süžeed.

Muidugi korraldan ma ka meeleavaldusi. Mulle meeldib rahvahulkade ette astuda, värvida end tragöödia kangelannaks ja kõnelda sellest, kuidas ma üksinda võitlen maailma kõige kurjema vaenlase – reaalsuse – vastu. Muide, minu isiklik moto on: kui faktid ei sobi, siis dramaatilisus päästab päeva! Inimesed küsivad tihti: "Aga miks sa seda kõike teed?" Ausalt öeldes, mulle meeldib draama. Ja võim. Võim tunda, et olen alati kangelane, hoolimata sellest, kui palju segadust ma tegelikult külvan. Kui seadus, õiguskantsler ja sotsiaalsüsteem minuga ei nõustu, siis ilmselgelt on viga neis, mitte minus. Siit blogist leiate tragikoomilisi lugusid minu väsimatutest katsumustest painutada maailma enda tahte järgi. Minu elu on draama, mille lavastaja olen mina ise. Võtke kaasa huumorimeel ja peotäis kriitikat, sest see, mis siit leiate, on samaaegselt absurdne ja... nojah, natuke kurb ka. Tere tulemast minu maailma! Sest siin, külahullu universumis, on kõik võimalik – kui ma seda piisavalt kõvasti nõuan.

Mina olen nagu värske maailmavalitseja teiselpool ookeani - mina käsen, poon ja lasen!

Botox huulde, kallikesed!!