Näe, sain bloki jumalakompleksi küüsis vaevlevalt vananevalt missilt! Mis siis ikka, lisame selle minu "võitude" nimekirja. Aga tõesti, mis teda – või peaksin ütlema, vananevat kroonita jäänud kuningannat – nii endast välja viis? Kas see, et ma julgesin viidata, et tema "kõrgem moraalne troon" kõigub ohtlikult, või lihtsalt fakt, et keegi ei kummardanud tema ette tema enda reeglite järgi?
Kas oli see see, et ma julgesin viidata tema "kõrgema moraalse trooni" kõikumisele? Või ehk hoopis mu sarkastiline vihje, et nõidade üle naermine – ja nende hukkamiste absurdsusele viitamine – oli liiga terav peegel tema enda väikeste "nõiaprotsesside" jaoks?
Eks ajalugu on ju täis hetki, kus need, kes tundsid end haavatuna, otsustasid kriitika vaikima sundida. Salemis, 1692. aastal, piisaski ainult sellest, et naabrimutt vaatas kellelegi üle aia „kahtlase pilguga," või et mõni tüdruk otsustas "seletamatult" krampides maas veereda. Tulemuseks oli 19 hukatud "nõida" ja kümneid süütuid inimesi vanglates mädanemas, sest kellegi egole või hirmule oli vaja rituaalset ohvrit. Euroopas läks asi veelgi kaugemale – 15. ja 16. sajandil põletati kümneid tuhandeid naisi ja isegi mõningaid mehi pelgalt selle pärast, et nad tundusid "kahtlased." Kas neil oli ravimtaimi? Tuli otsa! Kas nad ütlesid naabrile liiga madala häälega "Tere"? Tuli otsa!
Ja siin oled sina, miss. Sina ei käsi küll füüsilisi tuleriitu üles seada, aga oma blokk-nupuga oled loonud kaasaegse virtuaalse versiooni. Kellele ei meeldi, mida sa ütled, see lihtsalt "kaob". Plõks! Blokk! Probleem lahendatud. Aga tead, mida see näitab? Seda, et kriitika – isegi kui see sulle ebamugav on – ei kao nii lihtsalt. Minu naer ja iroonia nõidade üle polnudki tegelikult nende üle naermine, vaid peegeldus nende protsesside absurdsusest. Aga võib-olla peegeldasin sulle midagi, mida sa ei tahtnud näha?
Miss, sa võid oma väikese sektiliku fännklubi ees aplausi püüda ja kuulutada, et oled oma "kõrgemal moraalsel tasandil" puhas ja puutumatu. Aga ajalugu on näidanud, et isegi kõige suuremad "vägevad" ei suutnud tõest pääseda. Salemis poleks saanud tõrvikutest ja blokkimisest mingit tolku – tõde tuli lõpuks välja. Ja siin, sotsiaalmeedia "tuleriidale" vaatamata, jääb ka siin tõde püsima.
Sa võid mind blokeerida, aga minu sõnad jäävad. Ja ma naeran edasi – mitte nõidade üle, vaid selle üle, kui vähe ajad tegelikult muutunud on. 😉
Vaata, eks ajalugu ole täis neid, kes uskusid end olevat puutumatud. Napoleon, näiteks, ei suutnud taluda kriitikat ega naeruvääristamist. Pärast seda, kui inglise ajakirjad hakkasid teda karikatuurides kujutama väikese mehikesena, kes ulatub vaevu oma troonini, keelas ta Prantsusmaal täielikult igasugused satiirilised ajalehed. Kõik pidid kirjutama ainult sellest, kuidas "Napoleon on geniaalne." Aga lõpuks, vaatamata oma kontrollile, leidis ta end ikkagi Elbalt eksiilis, sest tegelikkust ei saanud ignoreerida.
Ja siis Stalin – mees, kes viis "kriitika vaigistamise" täiesti uuele tasemele. Tema vastased, tõelised või kujuteldavad, leidsid end Siberist või lihtsalt kadusid "rahvavaenlastena." Stalini paranoiat pole vaja kaugelt otsida – tema lähimad nõunikud, isegi sõbrad, pidi iga päev tõestama oma lojaalsust, sest piisas vaid ühest kahtlustusest, ja nad võisid saada järgmiseks ohvriks. Aga lõpuks, kui Stalini režiim lõppes, jäi tema nimi ajalukku mitte kui "suur juht," vaid kui üks maailma suurimaid hirmuvalitsejaid.
Ja siis oled siin sina, miss. Pole küll karikatuurne Napoleon ega terrorit külvav Stalin, aga mis sul on? Sotsiaalmeedia blokk-nupp. Ja sellega lood sa oma väikese "tuleriida," kust kriitika saab vaikusepitseri. Plõks! Kriitikud välja. Aga tead, mida see näitab? Et tõde, isegi kui see sind närvi ajab, on liiga tugev, et seda blokeerida.
Kas sa tõesti usud, et blokkimine kustutab selle, mis sind häirib? Kroonid võivad särada, aga need ei varja mõra troonis. Ja kui ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et isegi kõige "vägevamad" ei saa tõest põgeneda. Sa võid vaikida ja blokeerida, aga kriitika jääb. Ja siin ma olen. Endiselt. 😊
Sa võid oma väikese sektiliku fännklubi ees aplausi püüda ja kuulutada, et oled oma "kõrgemal moraalsel tasandil" puhas ja puutumatu. Aga ajalugu on näidanud, et isegi kõige suuremad "vägevad" ei suutnud tõest pääseda. Salemis poleks saanud tõrvikutest ja blokkimisest mingit tolku – tõde tuli lõpuks välja. Ja siin, sotsiaalmeedia "tuleriidale" vaatamata, jääb ka siin tõde püsima.
Sa võid mind blokeerida, aga minu sõnad jäävad. Ja ma naeran edasi – mitte nõidade üle, vaid selle üle, kui vähe ajad tegelikult muutunud on. 😉
PS. Kahju, et sa mu paar kuumalt keerelnud tangot enneaegselt lõpetasid. See on umbes sama ootamatu, aga aimatav kui see, kui sinu enda "võidukas" nauding katkeks enneaegse seemnepurskega ja sulle jääksid ainult tühjad pihud! Ja ei, kallis, mul pole plaanis vabandada selle "keelekasutuse" pärast – see sobib ideaalselt sinu enda stiili ja maneeridega.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment