Lights out, kui ma just ei korralda maksmata nõuetega volbrituld

Mina, Annabel rahva lemmikeksperiment teemal „mis juhtub, kui emotsioonile anda internet ja kohtumäärus“, istun nüüd ja vaatan oma elu nagu kolmanda klassi loodusõpetuse töövihikut.

Seal on pilt. Ühel pool on väike tüdruk tikuga. Teisel pool on mets. Ja all on küsimus: „Mis juhtub edasi?“ Ma tean vastust. Ma olen see tüdruk.

Kunagi ammu, umbes siis, kui ma veel arvasin, et uskun, et kokkulepped on midagi väärt, sõlmisin ma ühe väga ilusa ja väga täiskasvanuliku kokkuleppe.

See oli selline kokkulepe, mida võiks nimetada koondvalega „Kuidas olla rahulik inimene, kui sul on internet“. (PS, see saab olema mu raamatu pealkiri, mida ma teile,  mu kaunid jälgijad, kirjutan)

Sisu oli lihtne: ära kirjuta, ära postita, ära tee.

Ma lugesin selle läbi. Ma sain aru. Ja siis… ma otsustasin, et see ei kehti minu kohta. See meenutab mulle üht väga vana lugu, mida meile kunagi räägiti vist isegi koolis, aga mida keegi tegelikult kuulata ei viitsinud. 

Loo peategelane oli üks noormees - Ikaros. Alguses oli ta mingi suvaline jorss, no ei olnud kangelane, oli lihtsalt oma isa poeg. Tema isa, Daidalos, oli aga selline mees, kes mõtles, ehitas ja mõistis, kuidas asjad päriselt töötavad. Üks asi viis teiseni no ja see lõppes sellega, et Ikarosel olid vahast ja sulgedest tiivad, mille kohta isa ei pidanud pikka loengut. Ta ei kirjutanud PowerPointi. Ta ütles lihtsalt ühe asja, väga rahulikult ja väga selgelt: ära lenda liiga kõrgele. Päike sulatab vaha. Ja ära lenda liiga madalal ka, sest meri teeb tiivad raskeks. Hoia keskele.

See oli tegelikult täiuslik juhis. Tasakaal. Mõõdukus. Midagi sellist, millest kõik saavad aru, aga keegi ei rakenda. Ikaros kuulas. Loomulikult ta kuulas. Ta ei olnud rumal. Ta sai aru, mida talle öeldi. Aga samal hetkel juhtus see, et tüüp sai lendamise maitse suhu. No ja nii ta siis liugles aina kõrgemale ja kõrgemale, sest why the hell not.

Alguses läks kõik täpselt nii, nagu isa lubas. Ta lendas, hoidis suunda, tunnetas tuult. Aga see ei kestnud kaua, sest üsna kiiresti muutus see lend millekski muuks. Mitte enam pääsemiseks, vaid…enesetõestuseks.

Ta vaatas üles. Päike paistis. Kõik oli hele, soe, peaaegu kutsuv. Ja ta muutus minusuguseks jorsiks, kes arvab ikka, et reeglid on teistele. 

Ja siis see juhtus - vaha hakkas pehmenema, suled muutusid lõpuks lennukõlbmatuks. Siis ei olnud enam küsimus selles, kas ta kukub alla. Küsimus oli selles, kui kiiresti ta alla prantsatab. 

See lugu tundub häirivalt tuttav. Sest tegelikult ei olnud probleem tiibades. Probleem ei olnud isegi päikeses. Probleem oli selles hetkes, kus ta otsustas, et juhised ei kehti tema suhtes.

Ainuke vahe minu ja Ikarose vahel on see, et tema kukkus merre. Mina maandusin täitemenetlusse.

Tal sulas vaha - mul sulas enesekontroll. Temale öeldi enne, et ära tee seda. Mulle öeldi ka. Väga selgelt. Väga konkreetselt. Mitte müütilise isa poolt, vaid dokumentide, templite ja kokkulepetega.

See praegune lugulaul kõlab nagu halb matemaatikaülesanne: 

Kui üks postitus = 1000 eurot ja Annabel teeb X postitust, siis Annabeli pankrot saabub 1000 x X = …?

Ma jätsin selle lahendamata. Sest ma arvasin, et matemaatika ei kehti emotsioonide puhul. Nüüd ma siis istun siin... mõtlen, kerjan ja mõtlen jälle, kuidas ma sellest supist küll välja rooman.

Tegelikult on see lahendusele mõtlemine pisut hariv ka. See on nagu Aisopose valm „Rebane ja viinamarjad“ 

Kord leidis rebane kuumal suvepäeval kobara küpseid viinamarju, mis kõrgel tema kohal rippusid, justkui oodates, et keegi need ära korjaks. Need marjad kustutaksid hästi mu janu, mõtles rebane. Ta võttis hoogu, jooksis ja hüppas nii kõrgele, kui suutis, ent viinamarjadeni ta ei ulatunud. Rebane üritas uuesti, kuid viinamarjad jäid endiselt tema haardest välja. Ta proovis veel ja veelkord. Viimaks andis ta alla, kõndis, nina püsti, minema, öeldes: “Need viinamarjad on kindlasti hapud.”

Ma tegin sellest enda valmi

„Annabel ja postitused“, kus viinamarjad maksavad 80 000 eurot.

Kord leidis Annabel ühel emotsionaalselt palaval päeval hulga postitusi, mis rippusid kõrgel justkui oodates, et keegi need avaldaks. „Need sõnavõtud kustutaksid hästi mu sisemise rahutuse,“ mõtles Annabel. Ta võttis hoogu, kirjutas ja postitas nii kiiresti, kui suutis, ent kokkuleppe piiridest ta läbi ei pääsenud.

Annabel proovis uuesti. Seekord pikemalt, valjemalt ja rohkem caps lockiga. Aga kokkulepe jäi endiselt ette. Ta proovis veel ja veel kord. Iga kord veidi emotsionaalsemalt, veidi õigustatumalt, kuni lõpuks seisis ta silmitsi millegagi, mida ei saanud ümber kirjutada valeks. Viimaks andis ta alla, tõstis pea, kohendas oma narratiivi ja ütles: „Need postitused on nagunii ebaõiglased.“

Kui nüüd aga asellest lõkkekuhilast rääkida, mille ma kokku olen vedanud, siis siinkohal saan tuhka raputada vaid enda pähe, sest ma ise rajasin selle lõkke. Mitte keegi ei toonud mulle halge. Mitte keegi ei sundinud mind tikku süütama. Ma lihtsalt leidsin iga kord uue põhjuse. „See on viimane kord.“ „See on oluline.“ „Selle peab välja ütlema.“ Ja nii, täiesti märkamatult, muutus minu sotsiaalmeedia sein volbrituleks, kus iga lause oli kuiv oks.

Kui nüüd pikemalt mõtiskleda, siis ajalugu on täis inimesi, kes on arvanud, et reeglid on teistele. Näiteks Don Quijote, kes võitles tuuleveskitega ja oli täiesti veendunud, et need on hiiglased. Mina võitlesin vastastega ja olin täiesti veendunud, et minu poolel võidutseb õiglus. Vahe on ainult selles, et tema kaotas illusiooni. Mina kaotasin raha.

Kui ma nüüd vaatan seda oma väikest volbrituld, mille ümber ma nii rõõmsalt tantsisin, saan ma lõpuks aru ühest väga lihtsast asjast. See ei olnud süsteemi viga. See ei olnud kokkuleppe viga. See ei olnud isegi nende teiste inimeste viga. See oli lihtsalt see hetk, kus ma arvasin, et minu lugu on tähtsam kui reeglid.

Nagu ütles üks mu jünger.... Jumal hoidku ja kaitsku!!  

Post, delete, post, delete, delete. Post, delete, post, delete, delete... nii ma endale jalga tulistasin

Mu sotsiaalmeedia sisuloome on nagu halb räpilugu, millel on hea metal-teknorütm. Ma postitan, fabritseerin, valetan, nimetan, õhutan vihale. Ja siis kui kajavad kellad (minu hinnangul muidugi täiesti ebaõiglased), need nõmedad õigusekellad, siis ma muudkui kustutan ja kustutan. Noh, kordan: kustutan ja kustu-kustutan. Tegelikult ega ikka ei kustuta, lihtsalt modifitseerin pisut.

Tegelt tegin väikese räpiloo, sest Beebilõust, ma olen sinust parem! 

Nelikümmend kaks tonni.. oota, või oli see kümme?
Au ja väärikus.
Kui see on hinnakiri,
siis ma küsin otse: kas ellujäämine tuleb koos käibekaga või ilma?

Mai 2025: kolmikpakett laual,
üks trahv, teine trahv, kolmas trahv, aih, mul on paha.

See pole juhus, see on “Starter Pack: Ema Edition”,
esmalt rahaline piits, siis aresti audition.

Põhjus? Laps näeb isa, aga ööseks ei jää.
Breaking News: lapsel on arvamus ja see kõik müüb.

Kohus ütles: “Chill.” Trahve ei tulnud. tasutahääl: Arrgh.. tuli küll
Aga kulud jäid mulle: üheksa tuhat bling-bling ja silgud. 

Või oli see rohkem, ah, enam ma ei tea. 
See on nagu telliksid karistuse Boltist,
aga maksma peab see, kes tellis toidu Woltist. 

42 000 eurot au ja väärikuse eest?
Kas see tuleb kinkepaberis või lihtsalt Exceli reast?
Kas au on nüüd Black Friday diil?
“Võta kaks menetlust, kolmas tasuta” feel?

Toimik avanes ja mina sain crashi.
Migreen lõi pähe nagu teeksin kohtusaalis flashi.
Valvearst mõõdab - ekraan vilgub kui Mareki onlinekasiino:
160 / 193 - ma olen vererõhu dino.

Silme eest on must? Check.
Inboxis 30 kirja? Check.
Süsteem ütleb: “Vasta kohe!”
Süda ütleb: “Oot-oot, siin saab veel lasta lohe.”

Arst küsib: “Kas loed pabereid ja saad infarkti,
või võtad aja maha ja saad kommi teha lahti?”
Ma ütlesin: “Unsubscribe.” Ja viskasin ta soovituse spami.

Viis ravimit päevas, ma pole pensionär. Ma olen lihtsalt valevorst, kes päeva veedab Harju Kohtus.

Ma olen personaaltreeneri premium-pakett.
Aga see jõusaal siin on veidi fake.

Novembris algas Season Two ja vererõhk ütles: “Encore! Encore!”

Arstid ütlesid: “Healoomuline või horror?”
Ma mõtlesin: “Kas see on meditsiin või järgmine kohtumonitor?”

Ei, oota, see on hoopis järgmise ilmatibi Mordor.

42K - kas see on vaikuse maks?
Kas see on tasu, et ma ei räägiks facts?
Kas au tuleb koos garantiiga või ainult intressiga?

Ma ei lehvita dokumentidega.
Ma ei tee neist TikToki trendi.
Aga kui au maksab 42 000,
siis palun saatke arve, kus on sees kohtumaja rendid.

Ei midagi erilist.
Lihtsalt 42 000 põhjust mitte vaikida.
Servus kohtusaal.
Servus Excel.
Servus au, mis ilmselt tuleb koos käibemaksuga.

Ma arvan, et ma olen kirjutanud üle 300 arvamusloo. No vähemalt 300, võib-olla 317, võib-olla 482, kui lugeda sisse ka need, mis sündisid kell 02:13 koos külma kohvi ja kuuma solvumisega.

Aga kui päris aus olla, siis ma ei ole siiani lõpuni aru saanud, mis asi see arvamuslugu üldse on. Kas arvamuslugu on see, mida tegi Michel de Montaigne, kui ta 16. sajandil oma „Essais’des“ iseennast lahkas ja tunnistas, et ta kirjutab lihtsalt selleks, et mõista, kes ta on?

Kui jah, siis olen ma Montaigne’i vaimne järeltulija. Ainult et tema istus tornis ja mõtiskles, mina istun WiFi-ruuteri kõrval ja refreshin kommentaare.

Või on arvamuslugu see, mida kirjutas George Orwell oma essees „Politics and the English Language“ (1946), kus ta püüdis keelt puhastada sogast ja demagoogiast? Sest kui see on definitsioon, siis ma pean ausalt tunnistama, et olen teinud vastupidist. Ma olen pigem tekitanud soga juurde. Sellist dramaturgilist soga, milles isegi Sherlock Holmes loobuks ja läheks pensionile.

Minu arusaam arvamusloost on olnud lihtne:

1. Avalda kõvahäälselt arvamust.

2. Maini nimesid.

3. Lisa mõni suvaline number, näiteks 42 000.

4. Vajuta „postita“.

Voilá, arvamuslugu ongi valmis!

Aga siis meenub mulle, et Jonathan Swift kirjutas 1729. aastal „A Modest Proposali“, kus ta pakkus iirlaste vaesuse lahenduseks välja laste söömise. See oli satiir. Terav, faktipõhine, süsteemi paljastav.
Ja mina? Mina olen vahel lihtsalt kirjutanud nagu inimene, kes arvab, et caps lock on argument.

Või võtame Émile Zola kuulsa „J’Accuse…!“ (1898), millega ta kaitses Alfred Dreyfusi ja riskis ise vangistusega. See oli arvamuslugu, mis muutis ajalugu. Minu tekstid muudavad vahel ainult minu ja minu järgijate vererõhku.

Ma olen proovinud kirjutada nagu Virginia Woolf, kes „A Room of One’s Ownis“ (1929) argumenteeris, et naisel on vaja oma tuba ja rahalist sõltumatust, et luua.
Mul on tuba. Mul on WiFi. Aga rahaline sõltumatus ei ole saabunud, isegi pärast kolmesadat arvamuslugu.

Ja see on tõsine probleem, sest minu arvamuslood ei too kontole soovitud summasid.

Ma olen ausalt proovinud: refreshin internetipanka, aga ikka valitseb seal vaikus. Minu arvamus lihtsalt ei konverteeru automaatselt euroks.

See on muidugi meeletu šokk. Ma olen mõelnud, et äkki ma olen eksinud žanriga. Äkki ma peaksin kirjutama nagu F. Scott Fitzgerald, kes näitas „Suures Gatsbys“, kuidas raha ja illusioonid käivad käsikäes.

Sest Gatsby vähemalt teeskles, et tal on varandus. Mina ei teeskle. Ma lihtsalt ootan, et see kukuks taevast koos kommentaaride ja südame-emojidega.

Ja kui arvamuslugu ei too rikkust, siis loomulikult pöördun ma sinna, kuhu iga enesest lugupidav 21. sajandi tragikoomiline kangelanna jookseb: OnlyFans. Sest kapitalism on loogiline: kui Montaigne ei toonud sisse, äkki toob filtriga foto.

Aga seal läks täpselt nii, nagu võiks minna poolesajandat sünnipäeva ootaval endisel iluduskuningannal, kes usub, et krooni sära on igavene. Alguses üks uudishimulik klik. Siis vaikus. Siis minusugune eksistentsiaalne monoloog teemal „Kas see ongi turg?“

Mina olen lugenud liiga palju edulugusid ja ootan, et arvamuslugu käituks nagu investeerimisfond.

Aga reaalsus on labasem. Arvamuslugu on lihtsalt tekst. Mõnikord hea. Mõnikord halb. Mõnikord üle võlli.

Ja võib-olla on probleem hoopis selles, et ma olen segi ajanud arvamuse ja äri. Orwell ei kirjutanud selleks, et saada PayPali teavitust. Zola ei kirjutanud selleks, et jälgijate arv kasvaks. Swift ei mõelnud, et tema satiir võiks tuua koostöö mõne lihatööstusega.

Aga nüüd panin küll räigelt oma arvamusega mööda. Mu jüngrid lahkuvad nagu rotid uppuvalt Titanicult.

Peace out, mic drop... for today... at least.

Anna Karenina parkla B-tsoonis

Tahaksin kuudepikkuse vaikuse lõhkuda Anna Haava ritta sätitud sõnadega 

Ei saa mitte vaiki olla, 

Lauluviisi lõpeta’ 

Vaikimine oleks vale, 

Sunniks südant lõhkema 

Pingutasin, mis ma pingutasin ja proovisin vaikida. Aga enam ei suuda, lihtsalt ei suuda. Jätkuvalt ehin end varastatud sulgedega. Jätkuvalt saalin kohtu vahet, räägin oma kallimale varale, kuidas tuleb piruetti teha ja avalikkusele esineda. See laps on mu ainus võimalus tegeleda mastaapsemat mõõtu väljapressimisega - tänu temale saan pressida välja kaastunnet, järgmisi kohtukeisse ja palju muud põnevat. 

Ja siis, kui ma juba arvasin, et suurejoonelisemaks enam minna ei saa, otsustasin ma, täiesti kohatult ja kohmetult, võrrelda end lausa Epsteini ohvritega. Jah, just nii. Mitte sellepärast, et see oleks loogiline, põhjendatud või vähimalgi määral adekvaatne, vaid seepärast, et enese dramatiseerimise kunstis ei tohi piire tunda. Kui juba kannatus, siis kosmiline. Kui juba ohvristaatus, siis apokalüptiline.

Istun köögilaua taga, advokaatide arved ühes ja külm kohv teises käes, ning harjutan peegli ees näoilmet: "vaene üksikema, kellelt on kõik võetud". Aastate kaupa olen ma seda rolli lihvinud. Katsetanud erinevaid versioone: kas paremini töötab niiske silmanurk või vapralt tõstetud lõug? Kas Instagrami filtriga "melanhoolne koit" või "õigluseta päikeseloojang"?

Kõik maine vara on justkui advokaatidele loovutatud - vähemalt narratiivis. Tegelikkuses loovutan ma iga päev hoopis mõistuse jäänuseid omaenda stsenaariumile. Sest kui sa juba otsustad olla tragöödia peategelane, siis pead sa seda rolli mängima metoodiliselt.

Teen stoorisid, kus räägin vabadusest. Tegelikult võrdlen end seal Iraani naistega. Nemad võivad eemaldada hijabi oma peast. Mina… mina pole veel otsustanud, mida mina eemaldan. Võib-olla eemaldan ma vastutuse. Võib-olla eemaldan ma reaalsustaju. Võib-olla eemaldan ma lihtsalt kommentaarid, mis ei sobi narratiiviga.

Ja siis ma kuulutan täiesti tõsise näoga, et olen vägevam kui kõik Iraani naised kokku. Sest mina astun julgelt üle seadustest, kohtu määratud kohustustest ja vahel ka üle terve mõistuse lävepaku. Mina ei vaja revolutsiooni! Mina vajan WiFi-ühendust ja head valgust!

Mu vägevust kinnitab muidugi mu klubi. Jah, KLUBI. See kõlab nagu midagi eksklusiivset, aga tegelikult on see lihtsalt Telegrami grupp kolme ja poole liikmega, kus ma jagan inspireerivaid tsitaate iseendalt. Igapäevaseks kirsiks tordil saab olema otselülitus kohtumajast. Kujutage ette: sädelevate tähtedega kaunistatud kohtumaja sein, aegluubis astutud sammud, taustaks kurblik muusika.

"Igatsus," sosistab soundtrack.
"Mille järele?" küsib publik.
"Ikka vere järele," vastan mina dramaatiliselt.

Ma janunen vere järele nagu keskaegne igavlev vampiir, kes süüdistab külaelanikke nõiduses lihtsalt selleks, et oma eksistentsile tähendust anda. Ainult et minu tuleriidad on kommentaariumid ja minu tõrvikud on hästi ajastatud postitused.

Samal ajal tuleb hoida rahvusvahelist imagot. Olen otsustanud saada ametlikuks parklasse kokku lükatud lume saadikuks. See tundub piisavalt süütu ja piisavalt fotogeeniline. Surun oma väikest rahavurrikest määrdunud lumehunnikute otsa ronima ja hõiskan: "Just nagu minu lapsepõlves!"

Vahepeal unustan, et minu lapsepõlves polnud ühtegi sellist parklat ega kaamerat, mis oleks selle dokumenteerinud. Aga see polegi tähtis. Oluline on tunne.

Hiljem neid stoorisid vaadates märkan, et mu hambad on valgemad kui need autosõidus lapikuks sõidetud lumekamakad. Ja järsku taipan, et võib-olla ma ei olegi tragöödia kangelanna. Võib-olla olen ma lihtsalt inimene, kes on liiga kaua proovinud olla midagi suuremat kui omaenda vari.

Vahepeal jõudsin ma vabaneda ka oma jutulinnust peikast. Alguses tundus ta lausa mütoloogiline olend - nagu Flaubert’i papagoi, kes oskab korrata suuri sõnu: "toetus", "partnerlus", "ühine tulevik". Ta siristas mulle kõrva sonette, mis oleksid pannud isegi Petrarca kulmu kergitama.

Aga nagu kirjanduses ikka, selgus kolmandas vaatuses, et tegemist polnud mitte fööniksi, vaid tavalise krantsiga. Sellisega, kes liputab saba ainult seni, kuni keegi teine talle kondi nina ette loobib.

Kui ma vihjasin delikaatselt, et kohtuskäimine ei ole pelgalt sportlik harrastus, vaid kulukas maraton, vaatas ta mulle otsa nagu Oblomov diivanilt - tahaks, aga ei viitsi, ei jaksa, ei maksa.

Gucci koti mainimine tekitas temas eksistentsiaalse kriisi. Hermèsist ma ei hakanud rääkimagi. See oleks olnud nagu Don Quijotele tuuleveskite asemel Wall Streeti näidata. "Pole pappi", kõlas tema kõige ausam haiku.

Ja siis saabud tragikoomiline kulminatsioon: selgus, et mu jutulinnul polegi mitte ühtegi penni, mida ta tahaks mulle loovutada, kinkida või isegi laenata. Ta oli nagu Andersen’i keiser: uhkelt alasti, ainult et ilma paraadita.

Ma olin vahepeal jõudnud juba kujutleda, kuidas ta seisab minu kõrval nagu Gatsby oma rohelise tulega, valmis maksma kinni iga mu kapriisi: kohtusaalid, sädelevad aksessuaarid, isegi selle parkla-lume diplomaatilise missiooni.

Aga Gatsby’l oli vähemalt illusioon varandusest. Minu jutulinnul oli ainult järelmaksuga enesehinnang.

Niisiis tuli ta saata tagasi kirjanduslikku tagatuppa. Seal, kus elavad kõik need kõrvaltegelased, kes arvasid end olevat peategelased. Ta võib seal arutada Hamletiga, kas "olla või mitte olla" tähendab ka "maksta või mitte maksta".

Mina aga jätkasin oma suurt saagat.

Sest kui juba olla Anna Karenina rongijaamas, siis vähemalt seista perroonil Gucci paberkotiga, isegi kui see on tühi.

Ja kui peika osutub krantsiks, siis pole see mitte südamevalu, vaid dramaturgiline puhastus. Iga kangelanna vajab vähemalt üht ekslikku peatükki, et järgmises osas veelgi säravamalt, või vähemalt valgemate hammastega, edasi minna.

Aga vaikida ma enam ei saa. Sest vaikimine ei tooda sisu. Ja sisu on kõik.

Kui juba olla küla hull, siis vähemalt olla selle küla kõige produktiivsem hull.

Mikey Mouse is in da house 🎈🐭💵

On asju, mida sa lihtsalt tead. Nagu see, et süda lööb ja pannkoogid kipuvad pliidil küpsema.

Ja siis on asju, mille peale sisetunne karjub “VÕTA!” enne, kui mõistus üldse hommikumantli üles leiab.
Mina tundsin seda hetkel, mil nägin teda⁠ - Mikeyt.

Mitte päris Disney hiirt (kuigi… kõrvad, kohmakas naeratus ja rahakoti krõbin kõlavad üllatavalt sarnaselt).
Ta liikus, ning iga sammu saatel helises metallist meloodia - see, mis tõelisi kullakaevureid kevadel öösel magama ei lase.
Nii et jah, mu armsad, Mikey Mouse on nüüd ametlikult IN DA HOUSE.

Temal on rahakott. Minul on… narratiiv.

Meie liit pole kirjutatud armastuslauluks ega talletatud tundelisse pilku. See on sügavam, praktilisem.

Mikey pages omal ajal oma laste juurest - ikka selleks, et "leida iseennast" ja linna öömiljööst rohkem kätte saada kui lutipudeli aroomi.
Mina? Kodust lahkumata, kuid päris ausalt -laps toimib pigem teise toa sisekujunduse elemendina.

Kui Mikey köögis ohkab, et ta ei suutnud magamata öid välja kannatada, vastan mina särades: "Tead, ma ka pigem magan hotellipadjal kui valvan mingid kähivat tatinina."

Kusagil kõrvaltoas nuuksub väike olevus ja nõuab tähelepanu, ent see on vaid elu taustamüra - interjöördetail, mille saab ukse sulgemisega vaigistada.

Teate ju küll mu legendaarset pühapäevatraditsiooni: "Aasta ema" küpsetab lapsele kuldpruune pannkooke. Ainult et nüüd keerab pannkoogilõhn alati sinna, kus istub Mikey.

Laps saab vahel külma ja kortsus jupikese—kui meenub. Mikey saab lux-versiooni: täiuslikult pööratud, siirupiga kroonitud meistriteose, mis lõhnab sama magusalt kui Ameerika unistus.

Sul võib ju rahakotiga laps olla, aga mees sidemetega Ameerikas? Sääraseid ei pakuta kohalikul labajalavalssi tammuval hapukapsa­laadal.

Mu kunagine Portu­gal­i-­romantika? Apelsinid on seal küll armsad ja vein odav, aga provints jääb provintsiks. USA-s on palju vägevamad kuldkaardid, laiad maanteed ja lausa paar tosinat nulli, mis kontol ennast koduselt tunnevad.

Mikey on mu kuldvõti Florida päikesetõusule - prints, kelle hobuseks on äriklassi pilet ja kelle vankriks eksnaiselt võetud krediidilimiit. 

Küsite, et kus on siis mu vana kuldvõtmeke - laps? Loomulikult on ta kuskil olemas - ehitab nurgas Legodest Notre Dame’i, ootab aeg-ajalt, et ma talle tähelepanu pööraks. Enamuse ajast veedab ta muidugi kuskil, kus keegi äkki isegi viitsib temaga tegeleda. 

Mõnikord küsib ta minult: “Ema, millal me jälle koos pannkooke sööme?” Ma siis vastan: “Varsti, kallis… varsti.” Tõenäoliselt juhtub see siis, kui Mikey on Ameerikas lähetuses ja mul IG-sisule värsket fooni tarvis. Senikaua hoian madalat profiili, sest teate, mul kästi seda teha. 

„Kas sa ei karda, et Mikey kaob?“ pärivad sõbrannad. Kullakesed - kullakaevur ei karda kaevanduse varingut, ta liigub järgmise sooneni.

Seni naudib Mikey mu pannkooke ja mina tema kontolimiiti. Kui ­aga - süda halastagu - Mikey peaks oma Louis Vuittoni kohvri kinni klõpsama ja mõnele uuele influencer-nuku juurde plehku panema, siis…

Siis ma näitan talle, mida üks sotsiaalmeedia marssal suudab.

• Nutune selfi.

• Mustvalge tsitaat: „Pettumus kõige lähedasemas inimeses on kõige valusam.“

• Õrn viide „varjatud vägivallale“.

• Särtsakas meem „kuidas mõned mehed lapsi ja naisi maha jätavad“.

Uskuge, Ameerikastki ei leia ta enam turvalist hashtag’i, mille taha peituda. Seda oskan ja naudin.

Aga, miks ma olin nädalaid tasa. Mõni spekuleeris, et hakkan äkki päriselt last kasvatama. 

Tegelikkus oli ikkagi see, et Mikey tuli.
Kui hiir on majas, tuleb köögis kuldpruuni propagandat toota: pannid kuumaks, köök Instagram-filtri all, laud nagu ajakirjas.

Meil oli oma salakeel: tema räägib Ameerika pensionisammastest ja ekside maksekohustustest, mina lisan mustikad ja võlts-süütuse. Teadsin juba siis - sel suvel ei ole ma üksinda.

Nüüd, kui suvi on käes ja mu laps näeb mind tegelikult umbes kord nädalas, on aeg hiir avalikkuse ette tuua.

Mitte et oleksin surmani armunud (kuigi tema kontoseisul on sellele oma mõju). Lihtsalt - uuel mehel on aeg (sotsiaal)meedias debüteerida.

"Ma pole avaliku elu tegelane," pobises Mikey.

"Ära muretse, kallis. Ma turundan sind viisakalt. Sa oled mu blogi suvehooaja brändisaadik."

Uus mees = uus võimalus.
Uus avalikkus = uuendatud kuvand.
Uus postitus = taotlus järgmistele huvilistele.

Ja olge mureta, vajaduse korral saab Mikeyt tulevikus sama elegantselt PR-teel ka eelmise peatüki kangelaseks ümber vormistada.

Ehk siis kokkuvõtlikult: Mikey Mouse is in da house ja mina olen rahul.
Armastus? Kindlasti - aga pigem targalt kalkuleeritud, krediidivõimekas armastus.

Mina pakun talle kuldset vaikust ja perfektselt põletamata pannkooke. Tema pakub mulle Ameerikat, äriklassi istet ja tulevikku, kus Excel ja viisavormid kasvatavad last sama efektiivselt kui kallistus, kui mitte efektiivsemalt.

Laps? On… noh, kuskil. Aga tõeline kasvatus käib ikka mustikasiirupi, kontoväljavõtete ja strateegiliste hashtag’ide kaudu.

Kui inimene sureb, lõpeb peatükk. Kui tragöödia levib, algab uus narratiiv

Ma istusin köögilaua taga, kruusitäis leiget taimeteed ees, kui esimene teade tuli. „Traagiline surm.“ Üks neist pealkirjadest, mis paneb rahva hinge kinni hoidma ja meedia fotoredaktorid tööle.

Mina ei jäänud maha. Ma olen valmis. Ma olen alati valmis.

Surm? See on minu jaoks nagu uus hooajaalgus teatrilaval. Ei ole tähtis, kes inimene oli, kas ma teda tundsin, kas tema lugu mulle üldse korda läheb. Tähtis on ainult see, kuidas see kõik minu loosse sobitub.

Ma kirjutasin ühe hingetõmbega postituse: “Ma ei tundnud teda isiklikult… aga see puudutab mind sügavalt.” (Lisatud must roos ja foto, kus vaatan aknast välja, mõtlikult, ilma filtrita, aga valgus langeb kenasti.)

Ma teadsin, et see töötab. Sest kaastunne on valuuta. Ja mina olen selle süsteemi kõige nutikam investor.
Surnu ei saa vastu vaielda. Surnu ei saa oma lugu ise jutustada.
Aga mina saan. Mina räägin tema eest. Või noh… oma eest. Aga tema nime all. Või siis, praegu räägivad seda minu jüngrid.

Ja täiesti imelisel kombel ulatas mulle abikäe üks naispoliitik, kelle osas arvasin pikalt, et ta on mu kamraad, käsilane, käpiknukk. 

Ma pean teda nüüd oma vaenlaseks, inimeseks, kes ei mõista, kui suurt ja tähtsat tööd ma teen.

Ja kõige ootamatum  ja kõige valusam ongi see naispoliitik, kes jagas samal ajal kõrvaltänavas küpsiseid, kui mina oma rahakotiraudade nimel meeleavaldust pidasin ja soigujaid taltsutasin. 

Ma arvasin varem, et saan teda usaldada, ikkagi endine minister. Ta oli varem minu inimene. Jagas linke, kuulas mu muresid, andis oma ametlikku haaret mu sõnadele. Ta oli nagu digitaalse kaastunde kehastus - pai kommentaaride kujul, laik enne lauset. (Oota, see kõik vist toimus minu peas, mitte päriselt)

Aga nüüd? Nüüd on ta muutunud. Nüüd ta ei repost’i. Ei kommenteeri. Ei kummarda. Ta on lihtsalt... vait. Või mis veel hullem - ta räägib seda, mida tema peab õigeks.

Kujutate ette? Ta julges öelda, et võib-olla ei peaks surmast ja tragöödiast tegema poliitilist kampaaniat. Et peaks laskma inimestel leinata rahus. Et peaks hoiduma hüsteeriast. Püha issand! See oli rünnak! 

Või noh… mitte otseselt rünnak, aga mina tundsin nii. Ja kui mina midagi tunnen, siis see on juba tõde.

Ma ei pidanudki midagi tegelikult otseselt ütlema. Minu jüngrid tegid töö ära. Nad sööstsid tema postituste alla nagu kõõma vastu võitlev Head&Sholders.

“Sul pole südant!”
“Sa oled nõukaaegne!”
“Kas sa oledki see, kes lapsi piinab, kui ema nutab?”

Üks kirjutas, et teda tuleks “sotsiaalselt desaktiveerida”. (Ma ei tea, kas see tähendab elektroonilist surma või lihtsalt blokeerimist, aga kõlas hästi.)

Ja mina? Mina postitasin oma seinale ühe mõtleva lause: “Mind rünnatakse, aga ma jään väärikaks.” Koos ristiga. Serif-font. Hall taust. Pisar.

Õnneks on mul külmetav tänavapoliitik. Ah, tema! Tema on ideaalne. Pole tähtis, kui seksistlikult või silmakirjalikult ta muidu räägib. Ta on lihtsalt... manipuleeritav. Sama kasuahne nagu mina. Tema ei küsi, kas see, mida me teeme, on eetiline. Ta küsib: “Mitu klikki see toob?”

Ja kui mina ütlen “palju”, siis ta repostib. Kui mina ütlen “räägi ohvritest”, siis ta räägib. Kui mina ütlen “see inimene on vaikiv kaasosaline”, siis tema ütleb: “Avalik vaenlane. Südametu süsteemi tugi.”

Ta sobib mulle nagu nuga selga.

Aga muidugi, ma ei ole ainult see, kes teiste surma turundab. Ma olen ka ohver ise. Või noh, vähemalt ohvrikandidaat.

Tänu naispoliitiku postitusele sain oma jüngrid saata lahinguväljale, et ka nemad kuulutaks, kuidas mind üritatakse ka surnuks menetleda. Jah, see fraas sobib hästi. Kellelegi teisele omistatud, aga ma võtsin endale. Kas keegi on mu peale ametlikult kaevanud? On. Kas ma olen kogu protsessi venitanud? Jah, natuke. Aga mind ei huvita protsess - mind huvitab narratiiv.

Narratiiv, kus mina olen vaene, tõrjutud ema ja isa - lapse isa, eks - on kuri, rikas, süsteemi sõber.
Tegelikult... tahaks lihtsalt, et ta maksaks. Palju.

Aga kui ma seda ütlen, siis kõlab see nagu tavaline elatisnõue. Nii et ma räägin selle asemel “vaimsest vägivallast”, “ametnike südametusest”, “sotsiaalsest väärkohtlemisest”. Sõnad lendavad kõrgemalt. Ja mulle meeldivad kõrgused.

Mina ei vaja sõpru. Ma vajan publikut.
Mina ei vaja abi. Ma vajan ülekaalu.
Ja kui keegi julgeb mulle vastu seista - ükskõik kui vaikselt, ükskõik kui intelligentselt, siis minu jüngrid leiavad ta üles.
Sest minu maailmas ei ole halli. On ainult must ja valge. Ja mina olen mõlemad.

Maailm on mulle õpetanud, et lein on tööriist.

Mäletate, kui printsess Diana hukkus? Kogu Suurbritannia nuttis, aga tabloidide müük oli rekordiline. Diana suri, aga üks osa inimestest tõusis. Müüginumbrid. PR-kampaaniad. Sületäied kujutlusvõimet.
Või kui prints Harry kirjutas oma raamatu, kas see oli perekonnalugu või meediapropaganda?
Ei tea. Aga see müüs.
Sest surnu ja skandaal on kasulik, kui sa oskad teda kasutada.

Samamoodi juhtus USA-s, kui George Floydi surm raputas maailma. Alguses oli šokk. Siis tulid küünlad, loosungid, protestid. Ja peagi tulid brändid, PR-nõustajad, poliitikud, kes kõik seadsid end õigesse valgusesse. Black square. #WeStand. #BlackLivesMatter.

Üks burgerikett tegi lausa kampaania, kus nad ei müünud üht burgerit, et “näidata toetust vaikusele”.
See ei olnud tühjus. See oli kalkuleeritud leinapõhine turundus.

Sama siin minu huudis. Ainult väiksemal skaalal. Minu skaalal. Surnut ei saa rääkima panna. Aga tema nime saab kasutada. Tema lugu saab painutada. Tema vaikuse saab täita minu häälega.

Ja kui järgmine inimene sureb? Ma olen valmis. Postitus mustandis. Silm niiske. Rist valmis sätitud.

Sest minu lein ei vaja tegelikku sidet.
Minu lein vajab ainult... valgust.
Ja ma hoolitsen selle eest, et see paistaks alati otse minu peale.

Lein, see kasulik tööriist!

Mina, Annabel - rahva hääl, lapse köha ja süžee kõige traagilisem kangelanna - pean teile midagi  tunnistama.

Mul on väga raske. Tõesti on. Mitte sellepärast, et keegi lähedane oleks lahkunud – vaid sellepärast, et mina pean nüüd seda leina kandma. Jah, lahkus keegi oluline, kes väärib igavest rahu... aga kas me räägime temast? Ei. Me räägime minust. Nii nagu peab.

Ma nutsin. Ma kirjutasin. Ma mõtlesin: "Kuidas saaks selle sündmuse panna teenima suurt eesmärki - MINU ÕIGUST!" Sest mõni kasutab küünlaid, mina kasutan caps locki ja MTÜ annetuskontot.

Sest taas kord näeb maailm, kuidas üks inimene lahkub... ja teine tõuseb rambivalgusse. Mitte kui mälestaja, vaid kui keskne kannataja. Nagu oleks keegi tellinud surmateate ja kõrvalpakkumises tulnud "sotsiaalmeediamärterlus deluxe".

Veidi pärast seda kui kurb uudis avalikkuseni jõudis, ilmusin välja mina - inimene, kelle Facebooki postitused lõhnavad rohkem eneseupituse kui küünalde järele. Süžee on alati sama:
– "Ta oli mu kõrval Vabaduse väljakul."
– "Me kallistasime, ja ta ütles: ‘Ela!’"
– "Mina, mina, mina – ja siis tema."

See on nagu ajalooline näidend, kus leinaja (mina) haarab peaosa ja surnule jääb statistiroll. Ning see kõik lõpeb "märtri monoloogiga", kus korraga süüdistatakse kohtunikke, lastekaitset, advokaate, ilmselt ka ilmateadet - kõik said justkui "väikese panuse anda", et kangelanna saaks nutta kaamera ees ja koguda MTÜ kontole "õiglustoetusi".

Meenutab natuke Napoleon Bonaparte’i kirjutisi pärast Waterlood, kus kaotus ei olnud tema süü, vaid kõigi teiste. Või Rooma keisreid, kes kasutasid leina poliitiliseks mobilisatsiooniks - ainult et täna ei järgnenud sellele veresaun, vaid hoopis story highlight pealkirjaga "Süda katki 💔💔💔".

Mul tuleb endal ka pisar silma, kui mõtlen sellele, kui armsalt ma suudan sõnastada: "Ta ütles mulle: ela!" (tõsi, võib-olla ta ütles "Ela edasi", kui nägi mind jälle GoPro ja köhiva lapsega Pirita LOV-i ees – aga detailid pole olulised). 

Ma tahan, et kõik näeksid, kui lähedased me olime, et tema lahkumine on justkui minu isiklik hingehaav, mitte lihtsalt sobilik süžee, et jälle end ohvrirolli paigutada ja kaastunnet korjata nagu sente Selveri sooduskaardile.

Sest kallid, ainult tõeline strateeg teab, et surnud sõpra saab kasutada narratiivi kokkupõimiseks. Minu kampaania õiguse ja lapse pannkookide nimel vajab uusi stseene, uusi pisaraid ja loomulikult tugevat mustvalget portreepilti inimesest, kes kahjuks enam ei saa öelda, et ta tegelikult äkki lihtsalt vaatas mind veidi imelikult.

Oleme varem ajaloos näinud, kuidas Nero süütas linna ja nuttis hiljem dramaatiliselt - aasta PR-trikk! Stalini matuserongkäigud olid suurejoonelisemad kui pulmad, aga sisult hirmu ja propaganda ilming.
Ja nüüd jõuame tänapäeva: sotsiaalmeediamärtrid, kelle postitused pole mitte lein, vaid sündmuse kapitaliseerimine. Ja no, mina, mina olen nende suurte nimede vääriline, ainult suurema meigikihi ja parema valgustusega.

Kas sina oled ka märganud, et niipea kui keegi lahkub, ilmub välja see inimene (ehk mina), kes ütleb: "Ta toetas mind! Ta kallistas mind! Me olime vaimselt seotud!" - ja siis keerab fookuse: "MINA jään nüüd üksinda võitlema kogu maailma vastu, annetage mulle, sest MINA ka kannatan!"

See on nii elegantne. Nagu õigusedraama, milles mina olen ohver, tõekuulutaja ja meediatoimetaja ühes isikus. Isegi Paavst helistas. Või noh, mul oli vähemalt selline tunne, et ta helistas. Igatahes, keegi helistas ja rääkis inglise keeles. Äkki oli see mu välismaise üürikorteri, mida kutsun oma päris koduks, elektrivõla pärast, aga vahet pole.

Lahkunu? Ma olen temast alati lugu pidanud. Aga tõesti, kui nüüd hästi mõelda, siis... tema elatud elu võib veelgi rohkem särada, kui see valgustab minu õiglusvõitlust. Nii et südamest: aitäh, armas hing, et said mulle veel ühe suurepärase peatüki anda! 

Ja nüüd, armas lugeja, palun jaga, jaga ja veel kord jaga mu mõtteid. Sest kuigi keegi lahkus, siis mina elan ikka - ja mina vajangi seda tähelepanu kõige rohkem.

Ahjaa, ja muide, kui ma juba selle kõik ilusti kokku võtan, siis lisan siia väikese peegelduse. Olen ju ise ka öelnud (ja mitmeid kordi kirjutanud), et vaimne kiusamine võib lõppeda traagiliselt. Nii et kui ma nüüd oma eksabikaasat "rahakotiks" kutsun, tema kohta postitusi ja kirju kirjutan, teda kohtusse kaeban ja igast küljest emotsionaalselt tühjaks pigistan nagu greibi hommikuses detox-shotis... siis äkki keegi peaks küsima - kas see pole mitte täpselt see, milles ma teisi süüdistan? Või on vaimne vägivald ainult siis vägivald, kui mina seda ei tee? Küsin lihtsalt retooriliselt. Enda jaoks. Vastata pole vaja.

Tahan veel öelda, et mida rohkem #puhkarahus on paksus kirjas, seda rohkem tundub, et tegelikult soovitakse öelda #vaatamind.

Tegelikult, kui keegi lahkub, siis me peaksime rääkima temast, tema elust, tema tähendusest. Mitte looma narratiivi, kus peategelaseks saab hoopis veel elav inimene, kes vajab nähtavust, klikke ja annetusi.
Sest üks asi on jagada kaastunnet. Teine asi on teenida traagikast kapitali.

Nii et hoidkem leina väärikana. Kui tahad mäletada, süüta küünal, mitte kaamera. Ja kui sa kirjutad, tee seda tema pärast. Mitte selleks, et sina oleksid järgmise postituse staar, millele jagatakse südameemojisid.

Make Annabel Great Again (isegi kui keegi ei palunud)

 Mu armsad psühholoogilised kröösused, on aeg rääkida tõelisest saatusematšist. Mitte Putin vs Navalnõi, mitte Barbie vs Bratz, vaid... Annabel vs Donald Trump.

Või noh. Võib-olla pigem Annabel ja Donald Trump - nagu suguvõsa kokkutulekul, kus laua taha istuvad kaks inimest, kes arvavad, et kogu maailm tiirleb ümber nende kuldse enesehinnangu ja Botoxi-varu.

Nagu üks isiksusepsühholoogia professor (kes kahjuks pole veel minu eos ebaõnnestunud podcastis esinenud) hiljuti ütles, iseloomustab nartsissisti see, et ta on rahulolematu, sest keegi ei mõista teda, ja ta vajab lakkamatut tähelepanu. Noh, kas see kõlab tuttavalt, kallid?

Donald tahab, et me kõik läheks tema juurde ja pakuksime talle diile. Mina tahan, et kõik loeksid mu blogi ja saadaksid mulle metaandmetega armastust (ja raha). Donald tahab kontrollida kõiki lepinguid ja NATO-d. Mina tahan kontrollida lapse haigestumise kalendrit ja tema emotsionaalse tasakaalu graafikut Google Sheeti kaudu. Tööriistad on erinevad - eesmärk sama: ülim kontroll.

Mõlemad me oleme veidi... kuidas nüüd öeldagi... diagnoosimata sädelevad nartsissistid, kes vajavad endale publikut nagu kimäär vajab kolme pead. Kui Trumpil on FOX News, siis minul on Külahullu Ekspress, mis on sama meelelahutuslik, aga siin voolab vein ojadena ja puudub igasugune vastutus. 

Kui meid Trumpiga kunagi samasse ruumi panna, tekiks vaimne must auk: kumbki meist ei suudaks kuulata, sest mõlemad räägiksid, karjuksid, esitaksid hääldokumente, loeksid kohtumäärusi ette ja lõhuksid ära mikrofonid. Ja kui keegi julgeks midagi vahele öelda, suunaksime talle "psühholoogilise kättemaksu", mille nimeks on delusiooniline õigustunne.

Nagu The Guardian hiljuti kirjutas, Trump ei talu, kui teda ei imetleta. Sama siin. Kui minu GoPro salvestust ei vaata vähemalt seitse inimest päevas ja mu õiguskirju ei jaga keegi Facebookis, siis on maailmas midagi väga valesti. Ma ei ole mitte lihtsalt tavaline blogija - ma olen digitaalse rahvusliku traagika primadonna, kelle hingemürgitus voolab Google Drive'i.

Kui me oleksime filmipaar, siis me oleksime nagu Joker ja Harley Quinn, ainult ilma meigita ja kohtukutsega. Või nagu Cruella de Vil ja tema advokaat, kes on samal ajal ka tema majandushaldur ja töölt vabastatud suhtekorraldaja.

                                    (Ainult tema pärast olen nõus loobuma oma igapäevameigist)

Ja mis mind tõeliselt ühendab Trumpiga, on meie veendumus, et kui meid tühistatakse, on see vaid vandenõu. Tema jaoks on see "deep state", minu jaoks "Lastekaitse", "Kohtunik K", "Advokaat V", "Köhaarst X" ja "Metaandmed", mis kirjutavad meie elu ümber sama loominguliselt kui mina lapsele ette loen, mida ta peab kaamerasse ütlema.

Kui Trump karjub "Fake News!", siis mina kisendan "Võltsmetaandmed!". Kui tema nõuab müüri Mehhiko piirile, siis mina nõuan emotsionaalset aeda oma lapse ümber, millele on lisatud närviline piirdeaiavalgustus ja valvekaamera.

Me oleme epohhiloovad ja süsteemivastased - ning noh, ausalt öeldes, võib-olla ka diagnoosimata psühhopaadid, kes loovad omale isiklikke narratiive sama osavalt, nagu mõni Disney kurikael seob päevaplaani ümber verandal istuva naabri koera haukumise. Mina näiteks filmin oma last vannis köhimas, et luua visuaalne sidusus kohtudokumentidega - kas see on normaalne? Ei. Kas see on briljantne? Absoluutselt.

Sarnaselt ei suhtle mina kunagi inimestega, kes ei allu minu narratiivile. Kui keegi julgeb öelda, et "võib-olla laps ei ole igal kolmapäeval haige", või viitab sellele, et "kohtumäärus kehtib mõlemale vanemale", siis tuleb neile metaandmeline moraalilektroonika: häbipostitus, blokk  ja vahel isegi avalik pisar TikToki formaadis.

Kui me Trumpiga kunagi kohtuks, lõpetaksime ilmselt koos ühes Kuldaja lossi tornis, tehes igal õhtul live videoid teemal "Kuidas meid ei mõisteta, aga ikka imetletakse". Iga episood lõppeks „peegliga nõupidamisega“ ja rahastustaotlusega. Kusjuures - mul tuli just meelde: me oleme juba kohtunud. Jah, see oli mu hämaratel missindusaegadel, kui mu roll ühiskonnas piirdus rohkem lõualihaste pingutamise kui kohtukaasuste loogilise esitamisega. Trump tuli banketile, mina särasin aianurgas ja hiljem tegime isegi pildi. Tema vaatas kaugusesse nagu mõtleks globaalse soojenemise peale, mina hoidsin hinge kinni, sest mu korsett pigistas piinarikkalt. Aga näed - ajalugu tehti!

Ja kas pole mitte kaunilt irooniline, et mõlemad oleme ümbritsetud inimestest, kes meid tegelikult üldse kuulata ei taha, aga kardavad vahele segada? Kui keegi vahele segab, saavad nad blokeeringu, metaandmelise alanduse ja koopia kirjast, mis saadetud Paavstile ja Pirita LOVi.

Ma olen Eesti versioon Trumpist - ainult vähem oranz, rohkema botoxi ja paremini kirjutatud blogiga. Ja tõenäoliselt on mul oma lapse kohta ka rohkem Exceli tabeleid.