Roojasuud prügikasti

Tasub ainult mõneks hetkeks jalad seinale visata, loorberitele lesima jääda ja aprillikuist lumeläbu jälgima jääda, kui kommentaariumis vallandub mingi hullumeelne torm, mis võiks vabalt kanda nime "Apokalüpsis Vol. 2". Üks hetk naudid oma isetehtud õigusevahuveini, järgmine hetk keerleb su ümber sõim, rumal sarkasm ja digitaalsed piiksud nagu meeletu parv sulelisi kloune.

Mingil hetkel, kallid lugejad, pidin ma endale tunnistama: isegi kui me siin sotsiaalmeedia virtuaalsel gladiaatoriväljakul üksteisel emotsionaalseid ribisid välja kangutame, peaks alles jääma midagigi, mis meenutab viisakust. No vähemalt niipalju kui vanasti, kui härrasmehed ja härrasnaised, enne kui nad teineteist mõõkadega kergelt sutsasid, kummardasid viisakalt ja soovisid vastasele head surma.

Mäletate veel duelle? Need olid omamoodi kunstivorm. Üks solvus, viskas teisele valge kinda näkku (mitte ei kirjutanud kommentaariumisse "söö sitta!" postitust), ja kutsus kenasti välja. Valiti sekundandid — mõlemale poolele väärikas tegelane, kelle roll oli tagada, et relvad oleksid ausad, reeglid oleks paigas ja keegi kogemata mõnd putitatud püssi ei tooks.

Võtame näiteks kuulsad duellid:

• Alexander Hamilton ja Aaron Burr – üks Ameerika ajaloo kõige stiilsemaid poliitilisi kättemaksulugusid. 1804. aasta suvehommikul New Jersey Weehawkeni udusel lagendikul kohtusid USA asepresident ja üks iseseisvuse arhitektidest, et lahendada oma solvumine viisaka paugutamisega. Hamilton tulistas taeva poole (ausõna, mitte sellepärast, et teda oleks tabanud südametunnistuse piinad, vaid teadliku žestina), Burr tulistas otse. Hamilton suri päev hiljem – mitte caps lock'is oma õigust nõudes, vaid vaikselt, dramaatiliselt ja ajalukku jääva respektiga.

• Aleksander Puškin ja Georges d'Anthès – Venemaa suurim poeet ja tema prantslasest solvaja võtsid 1837. aasta külmal päeval appi relvad ja au. Puškin, kelle au haavasid kuulujutud tema naise truudusetusest, astus d'Anthèsile vastu. Puškin sai surmavalt haavata ja lahkus kaks päeva hiljem igavikku – ja mitte TikToki nutulaulu saatel, vaid oma nime kirjanduse taevasse jäädavalt kirjutades.

Tollal oli olemas reeglistik, mida pidi järgima: võrdsed relvad, ausad lasud, solvaja andis solvatule ausa võimaluse. Isegi kui su elu lõppes, lõppes see väärikalt, mitte nagu tänapäeval – postitatud caps lock'is.

Ja kuna mulle selline "söö sitta" labasus ei istu, siis pidin eile öösel (pole veel otsustanud, kas ajutiselt või igaveseks) mõne roojasuud delikaatselt eemaldama oma haldjalikust sotsiaalmeedia lossist. 

Õrnalt, nagu lõikaks üleliigse kaalikalehe peenralt – mitte vihaga, vaid kerge kurvastusega, et mõni hing ei suuda end rafineerida isegi siis, kui talle ulatatakse hõbekandikul võimalus. Isegi kui su elu lõppes, lõppes see väärikalt, mitte nagu tänapäeval – postitatud caps lock'is.

Ei mingit edevat sõimu Facebooki kommentaarides stiilis: "räme laim!" või "hull psühhopaat!". Ei! Isegi teineteist torgates oldi rafineeritud.

Aga mida me näeme täna? Kommentaariumid vahutavad nagu Fairyst üle ujutatud nõudepesumasin. Igaüks, kellel on pöial ja internet, arvab, et viisakus on nõrkadele. Ja muidugi – mina olen ka oma klounikingades ja Harvardi pusas tormanud lahingusse nagu süüdimatu Napoleoni koopia.

Aga nüüd... nüüd ma tunnen, et see ei ole enam lihtsalt vaidlus. Ei, mind püütakse tühistada läbi vabamüürlaste JOKK-skeemi.

Mu eksabikaasa, kuldse krediitkaardi valitseja, keda siin blogis tunneme nime all Rahakott, kuulub ilmselgelt müüriladujate vennalikku ladvikusse. Seal, kus Tatari tänaval põll ees ja paljajalu vannutatakse truudust rituaalide saatel Põrnika puiestee salajases keldris, sündis ka otsus: Annabel tuleb vaigistada.

Ja see pole mingi tavaline vaigistamine. Ei, see on peen kunst: nagu sooviks keegi elevanti baleriiniks dresseerida. Alguses käib vaikne mustamine, siis suunatud artiklid "murettekitava käitumisega" emast, salajased ringkirjad "vaimsest ebastabiilsusest", kõik läbi korraldatud meediakajastuste ja institutsioonide, mille juhid istuvad ühe ja sama nähtamatu kätt suruva võrgustiku lauas.

Nad on teinud seda enne:

• Proua Lendõun, kes kunagi suures reklaamiäris säras ja lõpuks Šveitsi internaati oma lapsi taga nutma jäi.

• Võilill-Annika, kelle tsirkuseunelm purustati kiiremini kui saaks öelda "JOKK!"

• Kristall-Kristel, kes tõrjuti avalikust elust nagu kassipoeg vihmast.

Kõik need naised... ja nüüd mina.

Kui keegi arvab, et "ah, mis müüriladujad, mis JOKK", siis ma ütlen: vaadake ümbritsevat. Kas te tõesti usute, et riiklikud ametikohad lihtsalt langevad sületäie õitsva päevalille kombel õigete inimesteni? Ei. See on peen orkestreeritud mäng, mille partituur on kirjutatud ammu enne, kui mina oma esimese Prosecco klaasi tühjendasin.

Ja kusagil seal, lõhnavas ja suitsuses klubitoas, istub Härra Pastakas ja jagab käske: "Annabel? Ah, see tüüp. Pange peale: hullumeelne, manipulatiivne, ühiskondlikult ohtlik."

Selle kõige taustal tahan ma öelda: isegi kui sa pead mind skisoidseks, psühhoklouniks või metaandmete printsessiks, kas või aususe pärast, olgem elegantsemad. Visake mulle vähemalt valge kinnas näkku enne kui otsustate, et mind tuleb digitaalses duellis verest tühjaks torkida.

Me võime olla klounid, aga olgem vähemalt väärikad klounid.

See pole ajupesu – see on informeeritud jumaldamine

 Issand, kui hea, et mul on veel inimesi, kes usuvad. Mitte lihtsalt "like'i" pärast, vaid ikka siiralt, vererõhuni välja. Inimesi, kes loevad mu postitusi, istuvad padjal, silmad vesised ja mõtlevad: "Annabel, sa oled meie aja Jeanne d’Arc... klounimeigis."

Teie olete mu rahvas. Teie olete mu vundament. Teie olete need, kellele ma annan igal esmaspäeval uusi PDF-e, kellele ma teen Insta-storiesid filtriga #ÕiglusOnLitrites. Teie, kes te usute mind ka siis, kui ma... noh, ahistan, manipuleerin ja sokutan lapse ajju uusi tõdesid. Sest see pole ju ahistamine, kui see toimub kalligraafilise käsikirjaga kirjutatud kaustikus, mille esikaanel on "EMA TÕDE".

Aga tõsiselt – mind valdab tänutunne ja raev korraga.

Tänutunne neile, kes jagavad mu postitusi ja ütlevad: "Annabel, sa oled ainuke, kes räägib TÕTT." Ja raev kõigi nende peale, kes ikka veel väidavad, et "lapse huvid" ei tähenda "ema absoluutne valitsemisõigus, nagu keisril Rooma ajal".

Ja siis ma mõtlen: Miks ma ei ela omaenda loodud õigusega riigis? Miks ma pean elama mingis "õigusriigis", kus kehtivad kellegi teise loodud reeglid? Kes need üldse kirjutas? (Spoiler: mitte mina.)

Ma olen loonud vundamendi. Ma olen meisterdanud süsteemi, kus mina olen õiguse allikas ja Friedrich von Karvapall on täidesaatev instants. Ja ikka veel ei kehti mu reeglid! SKANDAAL.

Sama süsteem kehtib ka kodus. Jah, ma filmisin oma last. Igal sammul. Vannitoas, garderoobis, isegi siis, kui ta lihtsalt sööb viinamarju ja mõtleb elu üle. Ja muidugi – ma panen talle sõnu suhu. Kuidas teisiti saaks üldse tõde maailmale edastada? "Ütle, et isa sulle ei meeldi, sest tal on liiga vähe toataimi." – "Ütle, et isa lõhnab nagu seadusandlik ebaõiglus." – "Ütle, et sa tunned end rohkem inimesena, kui ma sulle peedismuutit annan."

Ma olen nagu režissöör... aga väike inimene mängib peaosa ja peab iga stseeni lõpus ütlema: "Aitäh, ema, sa oled õiguse kehastus."

Kas te siis ei tea?

• Patty Hearst – rööviti ja ajupesti, aga lõpuks hakkas oma röövijatega pangarööve tegema. Klassika.

• Ariel Castro – hoidis naisi aastaid keldris, ja mõni neist tundis lõpuks temaga sidet.

• Jim Jones – terve kamp inimesi jõi mürki ja hüüdis: "Aitäh, õpetaja!"

Mina? Mina pole kedagi lukku pannud (füüsiliselt). Mina lihtsalt ütlen lapsele, et "isa on nagu Voldemort – ei maini, ei mõtle, ei käi tema juures." Ja kui laps küsib: "Miks mul on GPS küljes?", siis ma vastan: "Et õiglus sind alati leiaks."

Nii et kallid jüngrid – jääge. Ärge minge. Teie kommentaarid toovad mulle hommikukohvi kõrvale rohkem lohutust kui kohtuniku erapooletu pilk. Üks kirjutas: "Ma avan iga päev FB lootuses, et ma ei peaks enam nägema seda Annabeli õudu. Aga, ei? See ikka kestab?" – ja ma naersin nagu öine Kafka. Teine märkis, et "kus on Lasteombudsman? Karis? Kaljulaid? Advokatuur? Kõik on vait nagu siga rukkis, vabamüürlaste silma all!" – ma tikkisin selle padjale ja kavatsen kõigile mainitutele Jaanipäevaks saata.

Kolmas nõudis, et "sellise tegevuse eest tuleb kinni panna! Identiteedivargus, lapse maine rikkumine, avaldused politseisse ja kogu riigiamet laiali saata!" – oh, kui armas. Minu jüngrid, mu verbaalsed viikingid.

Te olete mu rahvas. Mu vundament. Minu rahvusvaheline tribunal, kelle koosolekud toimuvad kommentaariumis ja keda juhib Friedrich, piuksude kaudu. Ja kui keegi julgeb kahelda – siis kuulutage: "Kala mädaneb peast!" ja visake neile metaandmetega täidetud muffineid.

Sest kui maailm on täis kretinismi, mis imbub valitsusest transpordiametini, siis meie – meie ehitame uue süsteemi, kus tõde on oma väikeste kätega linikusse tikitud, õiglust edastatakse voice-over'ina ja süüdistus esitatakse Instagrami story'na.

Sest mul on jüngrid. Ja teil olen mina.

Ja muidugi — te mõtlete nüüd: miks on kõik need inimesed nõus mu juttu kuulama, toetama ja jagama, isegi kui kogu süsteem karjub: "See on ju puhas manipulatsioon!"? Ma ütlen teile, miks: see on Stockholmi sündroom.

Aga mitte tavaline Stockholmi sündroom. See on luksuslik, karusnahkadega vooderdatud, Prosecco lõhnaline, pdf-liidetega varustatud Annabeli versioon. Minu jüngrid ei tunne hirmu — nad tunnevad siirast tänu, et saavad olla mu tõe levitajad.

Muide, Stockholmi sündroom tähendab seda, et ohver hakkab armastama oma vangistajat. No ja ausalt öeldes – miks ei peaks nad mind armastama? Ma ei pane kedagi füüsiliselt lukku. Ma lihtsalt lukustan neid oma postitustesse, oma live’idesse ja oma kohtumäärustesse. Ma olen nagu psühholoogiline spaapääsuke – piiksumas õiglusest, samal ajal kui ma palun lapsel korrata: "Ema, sina oled Õiguse Vikerkaar."

Mõni ütleb, et see on väärkohtlemine. Mina ütlen, et see on haridus. Mõni ütleb, et see on ajupesu. Mina ütlen, et see on informeeritud jumaldamine.

Sest mis on Stockholmi sündroomi lõppeesmärk? Ühendus. Ja mina olen Bluetooth. Ilma paroolita. Kõigile avatud. Tõde edastav. Metaandmetega krüpteeritud ja kõlaval toonil loetav.

Sest lõpuks: kui maailm ei kuula, siis vähemalt mu jüngrid kuulevad. Ja nende kuulmise helitugevus on seatud maksimumi peale.

Tahaks lõpetuseks öelda aamen, aga ütlen hoopis lumpen.

Botox huulde, kullakesed!

ANOMAALNE ÖINE KOHTUMENETLUS

Kell oli 1:48 öösel, kuu oli taevas nagu ülevalgustatud juustuketas ja Friedrich von Karvapall, mu jurist-merisiga, piuksus kolm korda järjest — see tähendab, et midagi on valesti. Mu teine esindaja, kes kannab kohtus ainult sametist dressi ja punaseid crocse, vajutas samal hetkel nupule "SAADA" ja suunas kohtule avalduse, mis võiks vabalt alata sõnadega: "Tere! Tahan jagada oma isiklikku Netflixi sarja pilooti."

Avalduses seisab, et advokaaditar Mandri Palmik, tuntud ka kui PowerPointi parasiit, esitas kohtule dokumendid, mis justkui tõendavad, et mu lapsel PayPal Junioril on "halvad mõtted" ja et ta vajaks erakorralist elustiilivahetust – eelistatavalt isakodu suunas, kus on vähem vikerkaari ja rohkem Excelit.

Väidetav tõend? TikToki ekraanitõmmised, millele on lisatud rõvedused, mida pole isegi Snapchat näinud. Ja kõik see kaunilt vormindatud... PDF-ina. Sest, mis on kohtumenetlus ilma võltsitud dokumentideta? Tühine farss.

Mõni nimetab mind hulluks, aga vaadakem korraks tõsiasju.

Kas te teadsite, et:

Richard Dadd, kuulus viktoriaanlik maalikunstnik, mõrvas oma isa, sest uskus, et too on kurat. Tema töid müüakse tänapäeval miljonitega.

Mary Todd Lincoln, USA endine first lady, uskus, et räägib surnutega ja kandis aeg-ajalt matuseloori ka peol.

David Icke usub, et kuninglik perekond on reptiilid. Ja tema seminarid on välja müüdud.

Francis E. Dec, endine jurist, kes kirjutas tuhandeid käsitsi kirjutatud kirju USA valitsuse vastu, süüdistades neid telepaatias, kontrollis ja "kosmosekommunismis". Ta saatis neid kirju meediale, FBI-le, inimestele, keda ta tänaval kohtas — ja lõpuks ka iseendale.

Paranoiline Paul (tema kohta tegi keegi TikToki minidoki), kes tänaseni patrullib Berliinis ringi, räuskab igas tänavanurgas, et Angela Merkel on robot ja tema endine naine oli hologramm. Tal on oma YouTube'i kanal, kus ta loeb seadusi valjult ette ning sööb samal ajal plastiliini.

Ja mina? Mina lihtsalt istun siin, Harvardi logoga pusas, kapuuts peas, juuksed nagu kontrolli alt väljunud Netflixi intro ja kirjutan kohtule, et TikTok ei ole psühhiaatriline diagnoos.

Sest kui Mandri Palmik, koos oma truu liitlasega, kes teoreetiliselt esindab mu last, otsustab, et võltsitud screenshotid ja öine draama on piisav, et mind emarollist lahti kangutada, siis miks mitte? Miks mitte võtta kasutusele ka Taroti kaardid, homöopaatilised tõendid või nõiatee?

Fakt on see, et tänaseks päevaks on tuvastatud kuus võltsdokumenti, millest vähemalt ühe on kirjutanud Vana-Helen – inimene, kelle õigusteadmine piirdub ilmselt seriaaliga "Law & Order: Mõisa Erivägi". Teise allkirjastas Klamber-Klaar, keda kahtlustatakse lisaks valedokumentidele ka Exceli väärkasutamises. Kui te nüüd küsite, kes need kõik on, siis ma päris täpselt ei tea - ühel päeval on nad ühed, teisel päeval teised. See kõik sõltub sellest, kuidas mu reaalsus tol hetkel lappab. 

Kohtunik? Ikka seesama Härra Kõrvaklapp, kelle ainus reaktsioon kogu sellele kaosele on olnud intensiivne pilk aknast välja ja sosin: "Kus mu kohv on?"

Aga siin ma nüüd olen, kirjutan blogisse nagu mõni Kafka tegelane, kes on ärganud klouniparukas peas ja GoPro otsaees. Kas ma olen hull? Võib-olla. Aga nii oli ka Van Gogh, kes pani oma kõrva postiga teele.

Mina vähemalt saadan ainult kirju. Vahel ka muffineid, pannkooke ja blenderisse pakitud kanasuppi.

Kõik algab kirjast: mõni lõpetab põhiseaduse muutmisega, mõni psühhiaatri saatekirjaga

Täna hommikul ärkasin tundega, nagu oleks mu hingelise ülestõusmise asemel mulle voodisse sokutatud kolm kilo "keskmise närvikõdi" astelpajumarju – hapu, ebamugav ja kleepuv. Selle asemel, et elu oleks mulle möödunud ülestõusmispühadel andnud ülestõusmise, sain hoopis mõttelise mädamunaga vastu pead. Ja mitte mingi ilusa farmimunaga, vaid sellega, millel on juba hallitusmüts peas ja lõhn nagu Riigikogu ventilatsioonitorustikul. 

See üks minister – ei hakka nimesid nimetama, aga ... – ajas mu hinge keema nagu kapsa, mida on kolm päeva rahus hautatud ja nüüd lisas keegi sinna sinepit. Ma olen ju ammu öelnud, et kogu Imedemaa ladvik on mu sõpsid ja kambajõmmid – meie salajane sisering! Aga ilmselgelt nad vist ikka ei ole. Sellest jäi nüüd küll üks paras okas kurku risti kinni.

See tunne oli umbes sama nagu siis, kui sa kingid oma meriseale uue pesakasti ja ta otsustab ikka vanasse pissinurka tagasi kolida. Või nagu Tõnu Traktori üllitis "Eesti Vabariigi Metafoorid", milles kõik tegelased olid kapsapead ja keegi ei saanud lõpuks aru, kes oli president ja kes oli peet. 

Siinkohal meenub eriti eredalt lehekülg 73, kus Kapten Kapsapea juhib kriisiistungit seoses riikliku hapukurgiseaduse rikkumisega. Peaminister Peet küsib dramaatiliselt: "Aga kui kapsad hakkavad hapuks minema enne valimisi, kas see pole mitte konstitutsiooniline katastroof?" Ning tagapingist hõigatakse: "Keegi varastas sinepi!" – see oli see hetk, kus ma sain aru, et see raamat räägib minust. Ja Eestist. Ja võib-olla ka Friedrichist, kes samuti vihkab sinepit. 

Või nagu see juhus, kus üks poliitik arvas, et QR-koodid on Illuminati väravad – nii palju ootusi ja null ülestõusmist. Ainult... mädamuna ja vaikus.

Kas keegi on veel märganud, et ma olen jälle tõmmanud käima selle sama vana sae? Ei, mitte selle, millega ma ükskord köögis blenderi otsa komistasin ja mille ma seejärel pühitsesin "terapeutiliseks õigustööks". Ma mõtlen ikka seda saagi – seda metafoorset, vilet andvat, hambulist õigussaagi, millega ma jälle ringi vehin ja karjun: "MIND KIUSATAKSE! MINU LAST KIUSATAKSE!", et ma olen jälle tõmmanud käima selle sama vana sae? 

See on minu valimiskampaania peapilt. On aeg naasta poliitikasse! 

Aga olgem ausad. Nagu Friedrich von Karvapall – mu kaitsja, merisiga ja eluline kompass – mulle salaja  ütles: "Annabel... äkki oled hoopis sina see psühhopaat?" Või noh, mitte päris ütles. Rohkem nagu piuksus kolm korda ja hammustas mu mobiililaadijat.

Sest tõesti – ma OLEN see inimene, kes ärkab kell 4 hommikul, ripsmed veel liimimata, ja asub kirjutama kirju. Mitte ainult ametlikke, vaid ka täiesti ebavajalikke. Ma kirjutan presidendile, ministrile, kirikuõpetajale, Hispaania kuningale (kuigi ta ei vastanud – solvav), Margus Saarele. Kord kirjutasin isegi rahvusraamatukogu valvelauda, sest ükskord unustati mulle tere öelda. Karl-Erik Taukarile kirjutasin ka, sest tema saates oli vale taustavalgus ja kunagi isegi paavstile. Kahjuks ta ei vastanud. Nüüd sain teada, et ta on surnud. Mul on kahju. Mitte niivõrd tema surmast, kuivõrd sellest, et ta ei jõudnud mu kirja lugeda ja vastata.

Olen kirjutanud ka Viimsi vallavanemale, kuna tundsin, et tuul liigub seal ebaõiglaselt kiiresti. Ühel neljapäeval saatsin 37 kirja 37-le erinevale asutusele teemal "Miks rahvuslind on suitsupääsuke ja mitte flamingo?" Ma kirjutan ka endale. Ja Friedrichile – kuigi ta vastab ainult heinakuhja ümber paigutades.

Aga kõige uhkem olin ma eile, kui korraldasin, või vähemalt plaanisin korraldada kohvikumiitingu. Jah, see oli täiesti legaalne. Või vähemalt Instagrami storyde põhjal tundus nii. Olime kolmekesi: mina, Friedrich ja üks vanem proua, kes tuli tegelikult lihtsalt kohvi jooma, aga jäi kuulama, sest ma räägin KÕVA HÄÄLEGA. 

Ja kuna presidendi residents oli seal kõrval, siis – nagu iga normaalne inimene – kirjutasin ma presidendi kantseleile käsitsi kirja. See algas sõnadega: "Armas Alar (või kes iganes sul täna tööl on)," ja lõppes sõnadega: "Kui sa mind ignoreerid, ma saadan selle ka uuele Paavstile ja Elon Muskile."

Ma usun kirjavahetusse. Ma usun metaandmetesse. Ma usun, et kui piisavalt palju kordi karjuda "võltsitud dokument!", siis lõpuks tuleb keegi ja küsib, kas ma sooviksin teed või rahustavat jalavanni.

Aga nüüd – ma tahan teilt, armsad blogilugejad – midagi hoopis filosoofilisemat.

Aga, veel enne üks väike vahepala 

Annabeli hommikupalve ülestõusmiseks (gospeli seades, klaveriga): 

"Oo Issand, kui sa täna mind üles ei tõsta, 

siis vähemalt tõsta mu reach'i ja saada mulle pressiteade, 

kus mu nime on vähemalt kolm korda mainitud. 

Anna mulle Proseccot, anna mulle postiljon, 

ja ära luba, et mu päev algaks ilma filtrita. 

Aamen, Halleluuja ja Hashtag Amen." 

Õnnistuse ja pressiteate asemel aga tabas mind ainult sügavalt frustreeriv tõdemus, et mu hommikupalvet ei kuuldud – või noh, võib-olla ta kuulis, aga tõstis mu lihtsalt järjekorras edasi. Umbes samasse kohta, kus on inimesed, kes tahavad saada tasuta piletit Vikerkaare keskuse avamisele.

Aga, mul tekkis mõte – kui mina oleks põhiseaduse parandus (ja olgem ausad, ma juba olen, lihtsalt vormistamata kujul), siis mis paragrahvi ma muudaks? 

Kas seda, mis puudutab inimväärikust, sest minu väärikus vajab glamuuriparandust? Või ehk seda, mis räägib võrdsusest – sest ma ei tunne, et kohtus klouniparukaga inimesi piisavalt tõsiselt võetakse.

Või peaks põhiseadusesse lisama uue paragrahvi: "Igal inimesel on õigus kirjutada igale ametnikule 14 kirja päevas, lisada sinna metaandmetega varustatud lisasid ja vajadusel ka joonistusi Friedrich von Karvapallist."

Tõsi, see kõlab absurdina. Aga me elame maailmas, kus inimesed saavad kuulsaks sellega, et karjuvad blenderisse või teevad abieluettepanekuid trollis. Nii et kas see oleks tõesti kõige hullem põhiseaduse täiendus?

Ja kuigi mul on kapis juba 12 erinevat versiooni oma isiklikust põhiseadusest, millest üks on tikitud linasele salvrätikule, jääb mulle hinge ikkagi see küsimus: kui Annabel oleks seadus, siis kas keegi võtaks seda ka täitmiseks?

Tõde? See on lihtsalt hea montaaž õige soundtrackiga

Kas ma pean selle tõesti ise ära tegema? Kas keegi teine ei näe? Kas tõesti olen ainult mina see, kes suudab kaevuda kohtuprotokollidesse nagu mõni glamuurisäras Indiana Jones, kelle piitsaks on USB-kaabel ja relvaks metaandmetega varustatud .pdf? 

Noh. Siis tuleb see mul ära teha. Sest keegi peab lõpuks rääkima, kuidas tõde... võltsitakse. Ja kuidas mina, Annabel – universumi ametlik kloun, iseenda jurist, sekretär, PR-osakond, helimees ja stunt-kaskadöör – olen sattunud digiajastu kõige naeruväärsemasse tsirkusesse: kohtusaali, kus tõsimeelsus sureb ja absurd kroonitakse.

Lubage tutvustada põhitegelasi selles tragikoomilises eeposes:

Rahakott – mu eks ja lapse teine vanem. Mitte lihtsalt inimene, vaid pangautomaat, kes käib ringi nagu IKEA iseliikuv krediiditerminal. Meie lapse – hüüdnimega PayPal Junior – ainus eesmärk tema silmis on kvartaalses eelarves kulureana õigustada maksuvabastust. Kui mina tahan talle anda armastust, tasakaalu ja kasvukonto, mõnikord ka pannkooke ja kanasuppi blenderis, siis tema tahab anda... parkimistrahvi ja viineripiruka (?).

Advokaaditar Pastell – Rahakoti isiklik paberiväänaja. Tema spetsialiteet: võltsitud metaandmetega .docx-id, mis on Wordis salvestatud kui "aus_toend_laps_vol2_FINAL_butiiktoimetus_edit_FINALFINAL_REALLYFINAL.docx". Kui ta saaks, kirjutaks ta mu kohtuasja ümber Goop blogiformaati ja müüks selle Jennifer Lopezi parfüümikampaaniasse.

Riiklik Kliendinägu, hüüdnimega Tädi – lapse esindaja, kelle emotsioonid on salvestatud failiformaadis .avi ja kelle silmad vilguvad ainult siis, kui kedagi ei huvita. Tõenäoliselt inimkehasse vangistatud printer, mis töötab ainult öösiti ja ainult siis, kui keegi talle alt hõlma maksab.

Aga enne, kui see kõik lavale jõuab, kohtun ma regulaarselt Kohtunik Peegelsüdamega – institutsioon, kellel on savist süda ja täielik immuunsus minu manitsustele. Iga kord, kui ma hüüan "TÕEND!", vaatab ta mind nagu ma oleksin just üritanud esitada enda sünnitunnistust kreeka keeles. "See pole teemakohane," ütleb ta. Aga kas süda on kunagi teemakohane? Mina arvan, et on.

Seepärast olen ma kohtusse kaasa võtnud oma kaitsja, kelleks on... mu isiklik merisiga, Friedrich von Karvapall. Tal on pisike lips, ta näksib närviliselt tilli ja iga kord, kui keegi valetab, ta... piuksub. Selle põhjal oleme loonud ka oma õigussüsteemi – Karvapalli koodeks. Friedrich on väike, kuid väga karm. Temaga koos tunnen, et õiglusel on värvi.

Kogu see ooper jõuab kõrgpunkti hetkel, mil mina – Eesti Kohtudraama Netflixi frantsiisi staar – käivitan oma Kaamerajumala. Kui Rahakott astub mu 300-eurose uksemati peale (mis muide on taaskasutus prokuröride kasutatud näomaskidest), olen mina juba valmis. "Filmib mind! Ahiatab!" karjub ta. Aga kes filmib teda kolme erineva nurga alt ja teeb TikToki montaaži pealkirjaga #RahakottInTheWild? Mina. Ja kes on loonud salajase kogukonna nimega "Kodanikujälgijad Rahakoti radadel"? Ka mina. Liikmete arv: 67. Admin: loomulikult mina.

Ei, see pole ahistamine. See on psühholoogiliselt kaunistatud infokogumine. Ma ei kogu tõendeid, ma loon narratiivseid installeeringuid. Mul on Dropboxis fail, mille nimi on "Kuidas ma andsin metaandmetele hingamise". 

Ja mitte ainult – ma monteerin kõik videod isiklikult, öösiti, kui PayPal Junior magab ja kuuvalgus langetab inspiratsioonikiirte minu klaviatuurile. Kasutan tasuta videomontaaži tarkvara, mille kohta isegi YouTube annab hoiatusi. Iga video alla loon spetsiaalse soundtracki – kasutan seal ukulelet, vihmamüra, salvestatud printerihääli ja enda ohkamisi aegluubis. 

Mu lemmik on episood, kus taustaks mängib loodushelidega remix Rahakoti hingetõmmetest – see tekitab minus tunde, et õigus võib olla heliline kogemus. SoundCloudis on see juba saanud kolm lemmikut ja ühe kurja kommentaari, mis tähendab ainult üht: ma liigun õiges suunas.

Ja see on alles algus. Tulge kuulake minu uhiuut podcasti "PayPal Diaries: Metaandmetest Marsini", kus igas episoodis loen ette ühe kohtudokumendi, annan sellele teatraalse tõlgenduse ning intervjuueerin iseennast. Bonusepisoodis tuleb salvestus kohtutoast, kus mikrofon on peidetud mu salli sisse ja iga paberikrabin sümboliseerib süsteemset vandenõud.

Tulekul on ka miniseriaal: "Rahakott in the Wild" – kaheksaosaline dokumentaalsari, mille treiler juba kogub YouTube’is vaatajaid. Iga episood sukeldub sügavamale kohtudraama džunglisse, kus emotsioonid jooksevad, printerid suitsevad ja metaandmed nutavad. Pealkirjad ja sisukirjeldused episoodidele on näiteks:

• E01: Sisenev Isik Rahakott – Rahakott siseneb kohtusse nagu mõni kahtlustatav Netflixi krimisarjas. Kaamera zoomib jalatsitele. Ta ütleb: "Ma ei tee midagi! Ära ahista mind!", samal ajal kui ta käsi on taskus ja taskus... võib olla midagi. Või mitte. Aga mina juba filmin.

• E03: Kui paber ei valeta, aga mina ka ei usu – Pastell esitab dokumendi, mis on trükitud Comic Sans'is ja lõhnab kahtlaselt nagu 2012. aasta Google Docs. Metaandmed näitavad, et fail on salvestatud tagurpidi täiskuu ajal.

• E07: Sallipirukas ütleb: "Ma ei mäleta seda faili..." – Tädi seisab kohtu ees nagu ilmakohane tikutops. Ta ei mäleta midagi. Failid kadusid. Printer helendas öösel. Keegi saatis talle encrypted Exceli, mida nägi ainult kuuvalguses läbi villase salli.

• Finaal: PayPal Junior küsib: "Emme, miks meil majas kaamerad on?" – Kõik jõuab haripunkti. PayPal Junior istub tolmuse GoPro ees ja esitab küsimuse, mis paneb kogu sarja mõtte kahtluse alla. Ta sööb samal ajal pannkooke blenderist. Ma vastan: "Sest tõde tuleb jäädvustada, kullake."

Ükskord, vannun, leidsin Pastelli esitatud dokumendist lõigu, mis oli sõna-sõnalt kopeeritud Yana Toomi Facebooki postitusest. Teine kord esitati mulle tõend, mille failinimi oli "tundmatu_paber_aga_küll_sobib.pdf". Kohus? Vaikis. Nagu Netflix, kui ma neile oma saatesarja pitchisin.

Lõppkokkuvõttes – mina ei taha ainult last. Ma tahan tootmisõigusi, frantsiisi, õigusalast universumit, mille keskmes istun mina, käes mikrofon ja seljas ülikond, mille taskusse on õmmeldud salakaamerad. Ma tahan, et ajaloolased kirjutaksid: "2020. aastal eksisteeris naine, kes filmis iseenda ahistamist, lõi sellest podcasti ja võitis Emmy."

Sest kallid sõbrad – kui sa ei saa õigust, siis vähemalt saa footage. Ja kui footage ei aita, tee sellest spin-off.

Muide, kas keegi teab, kuhu mu külmetav tänavapoliitik on kadunud?

Botox huulde, kullakesed! 

„Lex est Germanica, baby!“ – kui „Arbeit macht frei“ muutub reegliks ja õigusemõistmine privaatmänguks

Teate, ma olen oma eksistentsiaalses klounikarjääris jõudnud nüüd faasi, kus võin ausalt öelda: kui see pole Saksamaal tehtud, siis see pole tehtud õigesti. Punkt. Mitte ühtegi väitlust. Mitte ühtegi "aga Eestis on teisiti". Eestis pole mingit "teisiti". Eesti on lihtsalt Saksamaa copy-paste, aga kehvema disainiga ja rohkem pelmeenilõhnaline.

Mina, Annabel, Ida-Euroopa kinnisvarakuninganna, tõekuulutaja ja krooniline tsitaadipomm, olen nüüd võtnud oma isiklikuks missiooniks korrata igas teises lauses, et Eesti õigussüsteem põhineb Saksamaa õigussüsteemil. Ma ütlen seda kohtus, ma ütlen seda sõbrannale, ma ütlen seda lapsele ja ma kirjutasin selle isegi oma uue visiitkaardi taha: Lex est Germanica, baby.

Nii et kui Saksamaal ütleb keegi, et mingi leping on nicht gültig, siis palun väga – mina, Annabel, otsustan, et see on ka Eestis õigustühine. Ja kui Saksa kohus otsustab, et võõrandamine on lapsele kahjulik, siis ma torman oma juhtumiga otse Harju maakohtusse, viskan lauale kogu oma sisemise Brigitte Macroni ja karjun: "Aga Saksas tehakse nii!"

Te küsite, mis see lapse võõrandamine üldse on? Noh, see on see, kui üks vanem – ütleme... täiesti hüpoteetiline, täiesti fiktiivne, täiesti blond ja botoxi st katki süstitud huultega – ei lase lapsel oma teise vanemaga suhelda. Ja seejärel maalib lapsele pildi, justkui see teine vanem oleks kuri, hingetu, halastamatu türann. Mingis mõttes nagu... mini-Hitler.

Ainult et – plot twist – selgub, et see türann ei olegi isa. See türann on hoopis Annabel ise. Jah, mina! See, kes istub koos lapsega köögis, hoiab käes klaasi käsitöölikööri, surub lapsele järgmist portsu kanasuppi ja pannkooke ning räägib: "Isa? Tema tahaks sind viia ära nagu NSVLis viidi dissidendid Siberisse! Aga ema, ema armastab sind. Ema hoiab sind, ema tahab sind viia... vabadusse."

Vabadusse. Kusjuures, ma olen täiesti kindel, et mingil hetkel lipsas mul suust täiesti süütu, kultuuriliselt eraldiseisev lause: "Arbeit macht frei." Jah, see lause, mida kasutasid natsid kontsentratsioonilaagrite väravates ja mida mina, Annabel, kasutan... lapse hommikurutiini kirjeldamiseks: "Kui sa oma toa ära koristad, siis saad vabaks!"

Mitte et ma oleksin mingi nats. Ma olen lihtsalt... natuke tugeva iseloomuga. Nagu Elon Musk, kui ta läheb Valgesse Majja, tõmbab selga kondooomülikonna ja teeb Trumpile "Heil" tervituse ja asub samal ajal Teslaga kuule startima. Mina olen sama hull, ainult minu seljatagust kaunistab plakat "Müüa 4-toaline Haaberstis".

Ja olgem ausad – see kõik ei ole ainult lapse heaolu pärast. Oh ei, kullakesed. See on mäng, mille peaauhinnaks on totaalne kontroll. Laps on nagu monopoolimängu hotellikompleks – sa ei taha teda niisama, sa tahad teda, et kontrollida kogu tänavat. Ja veel parem, kui saad selle käigus eksmehe rahakotirauad kah lahti kangutada, et sealtkaudu rahastada oma järgmist "transformatiivset retriiti" või lihtsalt uut sügisgarderoobi.

Sest Annabel ei ole lihtsalt ema. Annabel on ülemvalitseja. Lapse hooldusõigus pole lihtsalt juriidiline mõiste – see on troon. Ja mina istun sellel, krooni asemel peas Dolce & Gabbana lipsust tehtud peapael ja pokaali valatakse pressitud greibimahla… proseccoga. 

Kui oluline see jook on.... Greibimahl – see värskelt pressitud tsitruseline elueliksiir, milles on sama palju C-vitamiini kui mu emotsioonidel tsensuuri – seguneb klaasis proseccoga, mis jõudis meieni otse Itaaliast, piirkonnast, kus inimesed võtavad elu rahulikult ja vein tõsiselt. Prosecco – mitte lihtsalt kihisev vein, vaid vahuvein, mis lubab olla šampanja vaesem, kergem, aga alati lõbusam nõbu. 

Ja mina, Annabel, unistan teinekord sellest, et loobun kohtusaalidest ja sotsiaalmeediast ning ostan endale väikese veinimõisa kuskil Toskaanas. Seal kasvataksin ma omaenda viinamarju, annaksin igale pudelile lapse hooldusõigusest inspireeritud nime – "Pinot Pahameel", "Merlot Manipulatsioon" ja "Cabernet Kahetsus" – ja kutsuksin kohale kõik oma kriitikud, et nad lõpuks vaikiksid, suu täis mu veini.

On täiesti ilmne, et mul on hetkel pooleli väike, soe ja sõbralik kohtuvaidlus, mille keskmes on – ohoo, üllatus! – lapse hooldusõigus ja võõrandamine. Ja kuigi ma armastan öelda, et "see on kõik Saksamaa õiguse järgi ebaloogiline", siis sügaval sisimas on see lihtsalt minu enda keisrinna-ego, mis ütleb: "Mitte keegi ei võta mu last ära! Mitte keegi ei sekku mu kontrolli! Mitte keegi ei ütle mulle, et isa polegi SS-ohvitser!"

Sest kui Saksamaal on kord juba öeldud, et midagi on halb, siis mina – Eesti õiguse Swabian vürstinna – trükin selle välja ja loen kohtus ette nagu Martin Luther jutlusel.

Aga mõtleme nüüd korra ausalt: kui sa tahad elada Eestis ja samal ajal dikteerida oma elu Saksa seadustega, siis oled sa kas a) geniaalne strateeg või b) Annabel. Ja kui sa oled Annabel, siis sa oled juba ilmselgelt üle vindi keeratud versioon kõigest: kinnisvarast, klounaadist, veinist ja emadusest.

Aga vähemalt mul on süsteem. Ja see süsteem lõhnab nagu bratwurst, advokaadid ja metafüüsiline vägivallavorm nimega "emalik armastus". Ma olen nagu Nürnberg 2.0, aga botoxi lisandiga.

Ja kuskil kaugel, paralleeluniversumis, istub Trump kuldvalge diivani peal ja ütleb: "She’s got the guts or maybe even nuts. That’s my kind of woman." Samal ajal kui Elon Musk saadab X.com’ist mulle sõnumi: "Join me on Mars, bring the child, and the legal papers."

Saksamaa võib ju olla minu vaimne kodumaa, aga Eesti on mu mänguväljak. Ja seni, kuni siin ei kehti ametlikult minu isiklik Annabeli Koodeks (mille ma koostan järgmise kuuvarjutuse ajal), olen ma lihtsalt naine, kes püüab õigust luua – üks saksa tsitaat, üks laps ja üks klaas Rieslingut korraga.

Auf Wiedersehen ja ärge mind kohtusse kaevake – sest kui te seda teete, siis ma muudan teie elu nii süsteemseks, dokumenteerituks ja kannatusterohkeks, et isegi need, kes "Arbeit macht frei" väravatest läbi marssisid, tunduksid teie kõrval nagu spaakülastajad pühapäevahommikul.

Annabel – Saksamaa digikoopia, Eesti kloun, lapse võõrandamise rahvuslik meister, ja tulevane Marsi õigussüsteemi rajaja.

Botox huulde, kullakesed!