Esmaspäev. Ilus hetk, mil vaadata oma elule otsa ja tunnistada, et elu on lill – kuigi esimesed närbumisilmingud on juba märgatavad. Aga hei, millal on üks naine, nagu mina, lasknud end sellistest pisiasjadest häirida? Mulle tuli pähe suurepärane idee: saadame kõik lapsed internaatkooli! Siis saab tülikalt eksmehelt isaks olemise eest raha küsida ja ise rahus keskenduda õitsengule. Parem veel – kui raha tuleb, saan osta uut "väetist" ja niisutuskreeme, et see lill kestaks ja kestaks.
Eks teate küll, lapsed. Nad on toredad, aga ainult siis, kui nad on "silma alt ära". Mulle meenub, kuidas üks tuttav kunagi õhkas, et internaatkool lahendaks kõik probleemid. Kas halvasti õppivate laste puhul oleks see lahendus? Ilmselgelt! Kas see aitaks ka vanematel rohkem hinge tõmmata? Absoluutselt! Ja kes julgeks mulle vastu vaielda? Olen ju mina see ema, kes teab täpselt, kuidas kogu elu demagoogia ja meediakampaaniaga endale sobivaks väänata.
Loomulikult poleks see lihtsalt praktiline otsus, vaid ka elegantne strateegia. Eksmees, kes armastab mängida head isa, peab ju ometi panustama oma kulla ja rahaga, kui mina "rahva hüvanguks" selliseid olulisi otsuseid teen. Siin pole kohta tagasihoidlikkusele – nagu öeldakse, õnn soosib neid, kes julgevad kõva häälega räusata.
Ja ärge arvake, et ma olen unustanud oma jüngrid. Te, kullakesed, olite juba mures, et olin mitu päeva vait. Muidugi tekitas see kerget paanikat, sest revolutsioon vajab ju liidrit! Aga kuulge, botox ei süsti end ise, spaad vajavad külastamist ja pannkoogid söömist – prioriteedid, eksole?
Muide, pannkoogid! Sotsiaalmeedia elab ja hingab nende peal. Kui ma suudan oma "kulinaarseid saavutusi" õigesti brändida, siis mis vahet seal on, kas need maitsevad nagu Lasnamäe koolikoka looming või mõni Bocuse d’Ori hõrgutis? Viimane kord tegin pannkooke, mis nägid välja nagu keskaegse alkeemiku ebaõnnestunud elueliksiiri katsed. Tooraine? Jahu, mis oli "parim enne" kuupäeva vaid mõni kuu ületanud, ja piim, mis flirtis happelisusega. Ja ometi! Kui paned peale maasikamoosi ja lisad filtri, on tulemuseks "prantsuse hommikusöök". Hashtag: #BrunchQueen. Mis siis, et reaalsuses laps keeldus neid söömast ja isegi naabri koer vaatas mind pettunud pilguga. Aga Instagramis? Olin kulinaarne jumalanna.
Lisaks tuli mul ju välja nuputada uus narratiiv. Portugali "prints" kappab ammu teistel radadel, aga pole hullu – küll seal leidub teisi, keda osavalt ümber sõrme keerata. Vahel tundub, et kogu maailm on nagu minu isiklik mänguväli.
Ja eks lapsed saavad ka oma osa selles vankris vedada. Jeanne d’Arc, kelle suur lugu on mind alati inspireerinud, sai küll Roueni linnaväljakule püstitatud tuleriidal hukka, aga tema legend elab edasi. Kas ei võiks mina teha midagi sarnast – ehitada oma "emaduse kangelasloo" internaatkooli saatmise lipu alla?
Kujutage ette – mina, väsinud ema, kes otsustab, et ainus lahendus laste heaks on neid "päästa" ja saata rahvarohkesse internaatkooli. Selle kõrvalt aga keskendun oma elule, mille eesmärk on jätkata õitsemist nagu Cleopatra, manipuleerida nagu Machiavelli ja kirjutada oma legendi nagu Napoleon.
Olge valmis, mu armsad sõbrad ja kriitikud. See lill ei närbu niipea! Aga enne, laske mul spaas sulistada ja Instagrami postitada. Kui midagi maailmas kindel on, siis see, et üks hästi serveeritud draama ja pannkook on alati trendikas.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment