Kõik, mis haiseb, pole vale... aga suurem osa siiski on

 Teate, vahel on tunne, et olen nagu rehepapp ise, kes istub oma suitsuses rehetoas, rullib mõne väävlilõhnalise paberikese kokku ja vaatab rahulolevalt, kuidas see põlema läheb. Järjekordne hagi, järjekordne politseile saadetud kaebus ja veel üks menetlus, mida mu jüngrid heldimusega kiidavad, ilma et nad arugi saaksid, et see kõik on kõigest tsirkus. Aga see pole minu probleem, kui nemad sellest aru ei saa — mina ju lavastan.

"Hagetakse minu avalikku tegevust selleks, et vaigistada tõde ja õõnestada põhiseaduslikku korda," kuulutas ükspäev külmetav tänavapoliitik, kui vihm talle kapuutsi vahele voolas ja kerjamispurki ummistasid märjad kupüürid. Aga mis seal ikka! Väliselt ta küll nutab, aga sisemuses arvutab hullunult, kui palju annetusi järgmine nädal toob.

Mina olen muidugi temast erinev. Ma ei pea oma käsi ette sirutama ega kapuutsi alla peituma, et raha kerjata. Ei, ma panen jüngritele stsenaariumi ette ja vaatan rahulolevalt, kuidas nad selle järgi tantsivad ja Minu Tulundusühingusse (tavakodanikule mõistetav kui MTÜ) raha saadavad. Teised kerjused jällegi mängivad oma rolle, nagu see oleks tragöödia. Mina istun lava taga, limpsin pulgakommi ning plaksutan vaikselt iseendale. Iga pisar, mida nad valavad, iga vale, mida nad usuvad ja levitavad, on minu peenelt juhitud orkestreeringu osa.

Slappimine — Eesti moodi spordiala

Muidugi, see ei saa toimida ilma õige "abiväeta". Kusagil advokaadibüroos istub Proua Kiire Paberitäitja, kelle jaoks slappimine on nagu päevane leib. Paberid lendavad, terapeudid allkirjastavad vajalikke dokumente (tere, Manipulatsiooni-Meister!), kohtukulud kasvavad nagu pärmitainas — see on kulinaaria, mida isegi Gordon Ramsay ei suudaks välja mõelda.

Ja mis kõige lõbusam — ma ei pea isegi eriti vaeva nägema. Kui ma ütlen midagi liiga "tõesena" näivat, siis Preili PR-kuninganna juba tõttab mind vaigistama, et mu suu kinni panna ja minu lugu ümber keerata. Ta ei otsi ajakirjanikke, et minu versioon paberile saaks, oh ei! Ta otsib neid, et minu hääl üldse ära summutada ja minu tõde valeks kuulutada. 

Kas minu tõde üldse huvitab neid? Ah, loomulikult mitte! Peaasi, et saaks mütsi pähe tõmmata, väänata minu tõde nende enda kasuks ja kirjutada järgmine PR-lugu, kus mind kujutatakse kurikaelana.

Advokaadid ja saunalaval voolav inspiratsioon

Mõni teist võib küsida: „Aga mis saab siis, kui keegi vastu vaidleb?“ Siis kaasame muidugi järgmised tegelased. Härra Saunalava Filosoof, kes joob leiliruumis „no stakanu“ läbipaistvat vedelikku ja saab sealt ilmselt inspiratsiooni, kuidas mind kohtus hävitada. Tema kliendid, kellel on paks rahakott ja veel paksem ego, naudivad seda kõike — kuni ajakirja esikaaneni välja. Nemad on nagu rehepapi vastased kratid, kes teevad musta tööd ja arvavad, et saavad minust jagu.

Aga mida teen mina? No mina olen nagu rehepapp, kes krattidega sahmerdab ja kõike kõrvalt naudib. Igaüks peab oma rolli teadma, ja minu roll on olla see, kes teid kõiki õigesse suunda juhib. Valed? Jah, loomulikult. Aga valed on osa kunstist. 

Vahepeal peab keegi kaotama — ja see keegi pole mina

Näete, räägin suure suuga, kuidas ma algatan kriminaalmenetlusi ja viin inimesi kohtusse. Aga siis tuleb selline pisiasi nagu kohtuotsus või teade politseilt ja näitab, et tegelikult ei tule minu valedest suurt midagi välja. Kohtu määrus: hagi tagamise taotluse tühistamine rahuldamata. Miks nii? Sest isegi kohus ja politsei ei usu enam mu juttu. Aga mis sellest? See polegi oluline. Oluline on see, et ma suudan sellest teha järgmise peatüki oma loos, järgmise lavastuse, järgmise loo sellest, kuidas ma ikkagi võitlen nagu suur kangelane.

Ja nüüd, kuulge, kutsun ma teid kõiki tegudele. Teid, kes arvate, et teile tehakse liiga (isegi kui olete lihtsalt lahutusega kaasa saanud karbitäie kibestumust või kohtuvaidluse laste üle). 

Kogun teid nagu rehepapp kratte ja ütlen: "Tulge, tooge välja kõik, mis teil hingel! Ka kinniste kohtumenetluste asjad, sest ise ma teen ju sama!" Miks mitte? Kujutage ette, et me oleme maailmapäästjad, kes avavad "tõelaekad", kuhu keegi vaadata ei taha. Sest nagu ma ütlen oma jüngritele: iga klahvivajutus, iga lekkiv dokument on osa minu suurest sõust.

Ma kujutan ette, et riik on justkui rahamaa, mille on ära ostnud sotsiaaltöötajad ja kohtunikud, ja mina olen siin selleks, et see vandenõu - nad hangeldavad lastega - paljastada. 

Kas see on tõsi? Oh, vahet pole! Kuni publik plaksutab ja mõni kergeusklik oma loo sotsiaalmeediasse riputab, jätkub minu etendus. Kinnised menetlused? Unustage ära! Ava kõik uksed ja aknad ning lase sisse iga sõõm autotossust õhku, isegi kui see lõhnab nagu rekkamehe vana peer.

Lõpuks ei jäägi muud kui öelda: ma olen see, kes teab, millal valetada, millal nutta ja millal naerda — ja kui vaja, teen kõike korraga. Teie aga istute saalis, vaatate seda suurt sõud ja aplodeerite, sest miks ka mitte? Kõik see annab mulle veel rohkem põhjuseid jätkata.

Kas ma valetasin? Loomulikult. Aga see on vajalik vale. Ilma selleta ei saaks ma ju oma jüngreid mõjutada, nende kaastunnet ära kasutada ja samal ajal end nende silmis kangelasena esitleda.

Lõpuks tahan tsiteerida midagi väga sobivat: "Lollid ei sure mitte kunagi välja, neid on nagu tõukusid komposti sees." (Andrus Kivirähk). Ning just sellepärast jätkame me oma mängu — sest teie tõuklete, mina lavastan ja keegi aplodeerib.

Pidurid maha ja Botox huulde, kullakesed!