See juhtus juba eelmisel nädalal, aga täna räägime sellest, kuidas üks külmetav tänavapoliitik osutus minu lavastuse staariks. Sest tänastest uudistest jõuame rääkida ka homme. Tark ei torma!
Tere, mu armsad järgijad, ja tere ka neile, kes luuravad siin ainult selleks, et mind kritiseerida — ärge muretsege, te olete samuti osa minu suurest plaanist. Täna keerame fookuse sellele kerjavale tänavapoliitikule, kes oma draamatiseeringuga on muutunud minu laval lihtsaks, ent hädavajalikuks malendiks. Ta arvab, et juhib oma elu suurt vabadusvõitlust, aga tegelikult olen mina see, kes kirjutab tema stsenaariumi.
Kas ta võitleb tõesti rahva õiguste eest või on ta lihtsalt järjekordne ohver minu suurejoonelises illusioonis? Kui te küsite minu käest, siis viimane variant on täpsem. Ta sattus tegelikult räästa alt vihma kätte, taskud tühjad, ja palub teie raha, et maksta advokaatidele, samal ajal kui tema „võitlus" on pigem hääletu ja piinlik tänavateater.
Ta kuulutab nagu tragikoomilise näitemängu kangelane, kuidas tema avalikku tegevust hagetakse põhimõtteliselt selleks, et takistada meie põhiseadusliku korra edasi kestmist. Ta ootab aplausi ja kupüüridesadu.
Ta palub publikult: "Toetage minu võitlust! See pole minu nimel, vaid teie kõigi pärast." Justkui oleksime kõik osa sellest vääramatust missioonist. Aga tegelikult on see kergeusklikele suunatud etendus, mille lavastajaks olen mina. Minu jaoks pole see võitlus, vaid meelelahutus.
Kui me räägime tema agarusest raha kerjata, meenub mulle, et ka kõige lihtsama loo saab punuda keerukaks tragöödiaks, kui kasutada piisavalt eksalteeritud keelt. Selle asemel, et lihtsalt tunnistada oma probleeme, kutsub ta teid üles päästma Eesti põhiseaduslikku korda.
Mis järgmiseks? Kutsume rahva üles Marsile kolima, sest Elon Musk juba ootab meid seal?
Tõsi on see, et ma ei vajanud temalt palju — lihtsalt natuke tema eneseimetlust ja kerget hüsteeriat. Mida ta ei mõista, on see, et just sellised tegelased on mulle ideaalne materjal. Ta arvab, et on mängulaua kuningas, aga tegelikult on ta lihtsalt ettur, kelle ma järgmises käigus ohverdan.
"Kapitalism on süsteem, mis paneb sind ostma asju, mida sa ei vaja, et muljet avaldada inimestele, kes sind ei huvita." Just nagu ta praegu teeb — kerjab raha, mida ta tegelikult vajab rohkem oma ego kui kohtukulude jaoks.
Ja teate, miks see töötab? Sest "sotsiaalmeedia on koht, kus lollid arvavad, et nad on geeniused, ja targad kahtlevad, kas nad on olemas." Tema jüngrid jagavad tema üleskutseid, tehes temast ohvri, kes päästab maailma, samal ajal kui ta ise naudib iga aplausi nagu oodatud lunastust.
Kuni ta seob iga kriitika enda vastu rahvusliku vabadusvõitlusega ja kutsub inimesi annetama tema kohtuasjadele, on ta mulle täiuslik kaaslane. Lõppude lõpuks ei vaja ma edu mõõtmiseks tegelikku võitu. Piisab sellest, et keegi kuskil aplodeerib, ja keegi teine kerjab.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment