Lein, see kasulik tööriist!

Mina, Annabel - rahva hääl, lapse köha ja süžee kõige traagilisem kangelanna - pean teile midagi  tunnistama.

Mul on väga raske. Tõesti on. Mitte sellepärast, et keegi lähedane oleks lahkunud – vaid sellepärast, et mina pean nüüd seda leina kandma. Jah, lahkus keegi oluline, kes väärib igavest rahu... aga kas me räägime temast? Ei. Me räägime minust. Nii nagu peab.

Ma nutsin. Ma kirjutasin. Ma mõtlesin: "Kuidas saaks selle sündmuse panna teenima suurt eesmärki - MINU ÕIGUST!" Sest mõni kasutab küünlaid, mina kasutan caps locki ja MTÜ annetuskontot.

Sest taas kord näeb maailm, kuidas üks inimene lahkub... ja teine tõuseb rambivalgusse. Mitte kui mälestaja, vaid kui keskne kannataja. Nagu oleks keegi tellinud surmateate ja kõrvalpakkumises tulnud "sotsiaalmeediamärterlus deluxe".

Veidi pärast seda kui kurb uudis avalikkuseni jõudis, ilmusin välja mina - inimene, kelle Facebooki postitused lõhnavad rohkem eneseupituse kui küünalde järele. Süžee on alati sama:
– "Ta oli mu kõrval Vabaduse väljakul."
– "Me kallistasime, ja ta ütles: ‘Ela!’"
– "Mina, mina, mina – ja siis tema."

See on nagu ajalooline näidend, kus leinaja (mina) haarab peaosa ja surnule jääb statistiroll. Ning see kõik lõpeb "märtri monoloogiga", kus korraga süüdistatakse kohtunikke, lastekaitset, advokaate, ilmselt ka ilmateadet - kõik said justkui "väikese panuse anda", et kangelanna saaks nutta kaamera ees ja koguda MTÜ kontole "õiglustoetusi".

Meenutab natuke Napoleon Bonaparte’i kirjutisi pärast Waterlood, kus kaotus ei olnud tema süü, vaid kõigi teiste. Või Rooma keisreid, kes kasutasid leina poliitiliseks mobilisatsiooniks - ainult et täna ei järgnenud sellele veresaun, vaid hoopis story highlight pealkirjaga "Süda katki 💔💔💔".

Mul tuleb endal ka pisar silma, kui mõtlen sellele, kui armsalt ma suudan sõnastada: "Ta ütles mulle: ela!" (tõsi, võib-olla ta ütles "Ela edasi", kui nägi mind jälle GoPro ja köhiva lapsega Pirita LOV-i ees – aga detailid pole olulised). 

Ma tahan, et kõik näeksid, kui lähedased me olime, et tema lahkumine on justkui minu isiklik hingehaav, mitte lihtsalt sobilik süžee, et jälle end ohvrirolli paigutada ja kaastunnet korjata nagu sente Selveri sooduskaardile.

Sest kallid, ainult tõeline strateeg teab, et surnud sõpra saab kasutada narratiivi kokkupõimiseks. Minu kampaania õiguse ja lapse pannkookide nimel vajab uusi stseene, uusi pisaraid ja loomulikult tugevat mustvalget portreepilti inimesest, kes kahjuks enam ei saa öelda, et ta tegelikult äkki lihtsalt vaatas mind veidi imelikult.

Oleme varem ajaloos näinud, kuidas Nero süütas linna ja nuttis hiljem dramaatiliselt - aasta PR-trikk! Stalini matuserongkäigud olid suurejoonelisemad kui pulmad, aga sisult hirmu ja propaganda ilming.
Ja nüüd jõuame tänapäeva: sotsiaalmeediamärtrid, kelle postitused pole mitte lein, vaid sündmuse kapitaliseerimine. Ja no, mina, mina olen nende suurte nimede vääriline, ainult suurema meigikihi ja parema valgustusega.

Kas sina oled ka märganud, et niipea kui keegi lahkub, ilmub välja see inimene (ehk mina), kes ütleb: "Ta toetas mind! Ta kallistas mind! Me olime vaimselt seotud!" - ja siis keerab fookuse: "MINA jään nüüd üksinda võitlema kogu maailma vastu, annetage mulle, sest MINA ka kannatan!"

See on nii elegantne. Nagu õigusedraama, milles mina olen ohver, tõekuulutaja ja meediatoimetaja ühes isikus. Isegi Paavst helistas. Või noh, mul oli vähemalt selline tunne, et ta helistas. Igatahes, keegi helistas ja rääkis inglise keeles. Äkki oli see mu välismaise üürikorteri, mida kutsun oma päris koduks, elektrivõla pärast, aga vahet pole.

Lahkunu? Ma olen temast alati lugu pidanud. Aga tõesti, kui nüüd hästi mõelda, siis... tema elatud elu võib veelgi rohkem särada, kui see valgustab minu õiglusvõitlust. Nii et südamest: aitäh, armas hing, et said mulle veel ühe suurepärase peatüki anda! 

Ja nüüd, armas lugeja, palun jaga, jaga ja veel kord jaga mu mõtteid. Sest kuigi keegi lahkus, siis mina elan ikka - ja mina vajangi seda tähelepanu kõige rohkem.

Ahjaa, ja muide, kui ma juba selle kõik ilusti kokku võtan, siis lisan siia väikese peegelduse. Olen ju ise ka öelnud (ja mitmeid kordi kirjutanud), et vaimne kiusamine võib lõppeda traagiliselt. Nii et kui ma nüüd oma eksabikaasat "rahakotiks" kutsun, tema kohta postitusi ja kirju kirjutan, teda kohtusse kaeban ja igast küljest emotsionaalselt tühjaks pigistan nagu greibi hommikuses detox-shotis... siis äkki keegi peaks küsima - kas see pole mitte täpselt see, milles ma teisi süüdistan? Või on vaimne vägivald ainult siis vägivald, kui mina seda ei tee? Küsin lihtsalt retooriliselt. Enda jaoks. Vastata pole vaja.

Tahan veel öelda, et mida rohkem #puhkarahus on paksus kirjas, seda rohkem tundub, et tegelikult soovitakse öelda #vaatamind.

Tegelikult, kui keegi lahkub, siis me peaksime rääkima temast, tema elust, tema tähendusest. Mitte looma narratiivi, kus peategelaseks saab hoopis veel elav inimene, kes vajab nähtavust, klikke ja annetusi.
Sest üks asi on jagada kaastunnet. Teine asi on teenida traagikast kapitali.

Nii et hoidkem leina väärikana. Kui tahad mäletada, süüta küünal, mitte kaamera. Ja kui sa kirjutad, tee seda tema pärast. Mitte selleks, et sina oleksid järgmise postituse staar, millele jagatakse südameemojisid.