Kui sa juba nutad, siis tee seda vähemalt oma isiklikus limusiinis

Teate, mu kallid lugejad, see ei ole enam lihtsalt draama – see on eepiline tragöödia, mille kõrval isegi Shakespeare’i "Romeo ja Julia" tundub kerge suvekomöödiana! Nagu suur filosoof Kim Kardashian kord targalt ütles: „Kui sa juba nutad, siis tee seda vähemalt oma isiklikus limusiinis.” Aga siin ma nüüd olen – mitte limusiinis, mitte isegi tagasihoidlikus mustas Mercedeses, vaid, hoidke nüüd alt, BOLTIS. 

Jah, just, nagu mingi suvaline surelik. Ja ärge kujutage ette, et see oleks mingi peen Uber Black – ei, see on see kõige odavam variant, kus auto salongis on tunda viimase kliendi kebabi hõngu ja mingit seletamatut niiskust. Mu autojuht, kes varem mind igale poole sõidutas on asendunud suvalise Sergeiga, kes kuulab venekeelset tehnot ja vaatab mind peeglist täpselt nii, nagu ma poleks kunagi Chaneli kandnud.

Ma hoian pisaraid tagasi, sest kas te kujutate ette, kui madalale ma olen langenud? Kas see on see uus normaalsus, millega ma pean leppima? Kas keegi võiks sellele mehele öelda, et autoklaasid võiks vähemalt puhtad olla? Ja kas keegi võiks universumile meelde tuletada, et mina ei ole loodud sellisteks katsumusteks?

Ma kuulutan ametlikult välja uue ajastu: Ohvrite Ajastu! See on ajastu, kus meie, suursugused ja kannatanud naised, kes on oma kõrghetkeil saanud kanda kõige pehmemat siidi ja kulistada kõige kallimat šampanjat, leiame end nüüd silmitsi jõhkrate ja halastamatute meestega, kes on otsustanud, et meie edaspidine elu võiks veidike vähem luksuslik olla. Üh, õudust!

Mõelge näiteks Marie Antoinette'ile, kes soovitas rahval süüa kooki. Kas teda tänati? Ei! Ta kaotas hoopis oma pea! Või võtkem Madame Bovary, kes tahtis lihtsalt elada mõnusat täisväärtuslikku elu, kuid pidi lõpuks maksude ja igavuse tõttu endale arseenikokteili kokku segama! Või kas me oleme unustanud Anna Karenina, kes avastas, et iseseisev elu ilma rikka abikaasata polegi nii glamuurne ja lahendas asja rongiga? Ja nüüd seisame meie nende samade probleemide ees! Ainult, et meie tänapäeva maailma rong on see, et meie kuldsed krediitkaardid ei tööta enam! Meie rahakotid on raudus!

Viimaste nädalate jooksul olen ma kogunud lugusid neist õnnetutest naistest, kes on sama saatuse ohvrid: nad abiellusid edukate ja rahakate meestega, elasid luksuses, sõitsid Pariisi šoppama, nautisid šampanjat ja sefiiri nagu suvalised keisrinnad, ja siis – PAUGUST! See kõik võeti neilt ära! Mehed julgesid lahutada! Lugeke veel kord: LAHUTADA! Ma ei saa aru, kas me elame pimedal keskajal?! Kuidas see sai juhtuda?

Ja see pole veel kõik! Need julmad mehed mitte ainult ei keeldu meile eluaegset elatist maksma, vaid nad tahavad oma lastega ka aega veeta?! Kas see on mingi nali? Lapsed kuuluvad emale, täpselt nagu Chaneli kott,  Hermesi vöö või Louis Vuittoni kohver. Kuidas me peaksime oma eluga edasi minema, kui me peame mõtlema sellele et meie lapsed peavad oma isaga ka aega veetma? Aga kuidas jääb meie pilatese, tennise ja eneseleidmise reisidega Balile? Kes selle kinni maksab? Kui laps on isaga ka, siis see tähendab majanduslikult ainult ühte, meie rahakotikesse laekub vähem raha, sest "ülalpeetav" veedab vahepeal aega isaga. See ei lähe mitte. Laps peab olema koguaeg meie haardes ja õppima selgeks ühe mantra "Isa on ATM".

Võtame näiteks kullakalli Eeva juhtumi (nimi muudetud, sest kohtusüsteem on kahtlaselt palju eksmeeste poolt). Eeva elas oma mehe armastava rahakoti najal, nautis spaade ja personaal-massööride hellitusi, kuni ühel hetkel see kõik kadus. Eksmees julges öelda, et "naine võiks ise ka panustada". Ma olen šokis! Kas me peaksime nüüd hakkama tööl käima? Mis järgmiseks? Hakkame iseseisvalt hingama ka või?!

Ja muidugi ei saa me mööda vaadata juhtumitest, kus eksmehed lihtsalt otsustavad, et neil on UUS NAINE ja UUS ELU. Kus on austus? Kus on solidaarsus? Me peaksime kokku hoidma nagu Prantsuse revolutsiooni naised, kes marssisid Versailles’sse, et  nõuda oma õigusi, mitte vaikselt pealt vaatama, kuidas meile määratakse "mõistlikud elatismaksed", mis ei kata isegi meie käike Värska sanatooriumisse. 

See toobki mind küsimuseni, mis on mõistlik? "Mõistlik" ei ole see hädine sendipajuke, mille meie endised armastuse sponsorid on otsustanud meile "väärikalt" jagada. "Mõistlik" ei ole korter, mille rõdult avaneb vaade naabri pesukuivatusrestile, mitte Champs-Élysées’le. "Mõistlik" ei ole keskmine palgatöötaja eelarve, sest meie standardid on kõrgemad, meie unistused on suuremad ja meie vajadused – noh, ütleme nii, et rahakotid, millel puudub kuldne American Expressi logo, tekitavad meis lihtsalt ärevust.

"Mõistlik" on kolm Michelini tärni, "mõistlik" on vein, mille hind algab neljakohalisest numbrist ja lõppeb mõistuse kaotusega, "mõistlik" on personaalne sommeljee, kes oskab meie hingehaavade järgi soovitada Dom Pérignon’i õiget aastakäiku. 

Aga see, mida meie eksid pakuvad? See on midagi, mida nimetatakse "normaalseks eluks" – ja see, kallid lugejad, on tõeline tragöödia! Meie jaoks ei ole mõistlik elada nii, nagu elavad... noh, tavalised inimesed.

Seega, kallid õed, see ei ole veel läbi. Meie võitlus jätkub! Me hakkame koguma lugusid, me kirjutame memuaare, me anname intervjuusid ja kui vaja, marsime nagu revolutsioonis säranud prantslannad, kes oma õigust nõudsid. Ainult, et meie nõuame, et piiramatu limiidiga kuldsed krediitkaardid, mis meile kunagi kuulusid, jääksid meile ka jätkuvalt kuuluma. Raha, luksus ja lapsed – me tahame seda kõike korraga! (Sest ainult lapsed tagavad meile selle luksuse)

Olge valmis, mehed – me tuleme, me kriiskame, me ähvardame ja me ei lahku enne, kui me oleme teilt saanud vähemalt kolm Birkinit ja meie hingehaavad on korralikult kulla ja kaaviariga lapitud!

Botox huulde, kullakesed!