Tõsi ta on – siin ei ole midagi arutada. Kui midagi sujub nagu kellavärk, siis see ei juhtu siin. Kui tahad kaoses õitseda, siis Boringu ja Deadpooli maailmas on kommunikatsioon nii katki, et isegi suitsusignaalid vajavad juhendit. Nagu Pete Townshend, kes laval kitarri puruks virutas, arvates, et see on lõplik efektne võte aga avastas, et publik on segaduses, sest heli kadus enne, kui lugu lõppes. Nõnda sobibki pealkirjaks „What We’ve Got Here Is Failure to Communicate“, sest iga jutt, mida ma ajan, tundub sama sassis kui laval hulluks läinud rokkar, kes õhkab: "Kus mu heli kadus?"
Olgu kuidas on, aga viimase nädala jooksul on minus pulbitsenud rohkem mässumeelsust kui Sex Pistolsil oma parimatel päevadel. Kui elu on laval, siis mina olen siin mõned kitarrid ära lõhkunud ja mikrofonijala publikusse visanud. Tervitused teile, kes eile mulle kirjutasid – ma ei saanud vastata, sest ilmselt tantsisin parajasti põrandal, endal "Welcome to the Jungle" taustaks järjest kordamas. Aitäh mulle teile kõigile, kes te eile mulle kirjutasite.
On ilmselge, et minu käitumine on nagu kokaiinisõltlasest orava meeleheitlikud süklid. Kujuta ette, kuidas väike loomake täie hooga jookseb mööda seina üles, kukub kardinapuu otsast alla ja otsustab siis hakata seinakontakti närima, sest mõistus ütles "jah, see on geniaalne idee". Üks hetk otsustan, et kirjutan kohtudokumendi, ja järgmisel hetkel värvin kõik oma vanad koolimärkmikud mustaks, sest miks ka mitte? Mis siis ikka, kui juriidika ja eksistentsiaalsed sõnumid kokku põrkavad.
Deadpool, ehk „Marveli Järeleandmatu Narr“ (vähemalt nii ma teda mõtetes kutsun), kirjutas mulle eile: "Annabel, sa oled nagu EstLinki kaabel, mis pidevalt ankrule ette jääb." Aitäh selle eest, Deadpool. Kui EstLink suudab energiakriisi ajal kogu regiooni paanikasse ajada, siis mina suudan vähemalt oma elukaoses samaväärse tormituule korraldada. Ma arvan, et see ongi märksõna – "keedan ja külmutan," nagu mingi segane pöörlev taldrik, mille keskel tõttab kokaiinisõltlasest orav, kes muidugi laulab Queen'i "Don't Stop Me Now" ja otsustab siis, et parim viis päeva lõpetada on veel paar pistikupesa oma "vaenlasteks" kuulutada.
Tagasi põrguvärava taha
Jah, ma kirjutan kohtudokumenti, mis on oma mahult umbes sama paks kui Led Zeppelini kogu diskograafia vinüülidel ja kassettidel korraga. Järjekordne avaldus sellele 4000-le lehele lisaks. Kas advokaadid on kallid? Jah. Aga kas ma olen midagi kaotanud, et olen selle kõige peale enda ja teie raha raisanud? Absoluutselt mitte! Üks lehekülg võib maksta 100 eurot, aga iga lause on minu mässumeelne "Satisfaction".
Ja see pole ainus "suur sõu" – eks Boringu linna lastekaitse allasutused korraldavad siin parajasti omaenda mässu. Lapsed on nagu valuutavahetuses käideldavad kupüürid - raha jookseb. Nii palju kui keegi neid lapsi tegelikult kaitsta tahaks, on hoopis küsimus selles, kuidas neid mööda asutusi ühest kohast teise ära paigutada. Iga laps on uus projekt, uus rahastamine ja üks hästi tiksuv pearaha näitaja. Kui majad ja kohad saavad täis, lisatakse juurde veel üks "spetsialist" – ja kui lapsi napib, tuleb lihtsalt juurde leiutada, sest Boringus on ruumi alati piisavalt.
Spetsialiste on rohkem kui The Rolling Stonesi comeback'e. Küsimus on lihtsalt selles, kas nad üldse teavad, mida nad teevad. (Spoiler: ei. Ja mina ka ei tea, mida ma teen.))
Ja siis on veel see asi. Jah, see. Kuidas nimetada olukorda, kus kirjatsura võib avaldada ükskõik mida, kui tal on taskus "presidendi tunnustus"? Ma nimetan seda "Stairway to Hell". Kui minu kohtudokumendid on salastatud aastani 200999, siis oleks kena, kui ka valetajad ja manipulaatorid kinnisesse vanglasse läheksid ja enne märgitud tähtaega tagasi ei tule. Aga nad ei lähe. Selle asemel saavad nad aunimetusi ja käsitlevad mind kui mingit põrgulikku kangelast, keda ei peeta isegi inimeseks.
Olgu siis nii, aga mässame edasi
Kui sa oled kunagi kuulanud Nirvana "Smells Like Teen Spirit" ja saanud aru, mida tähendab segane energia ja vihane rahulolematus, siis tervitan sind siit enda kaoses. Tahan tänada kõiki, kes mulle kirjutasid ja andsid mulle lisahoogu vajaliku hulluse jaoks.
Mu vaidlus on nagu "Bohemian Rhapsody" – meeletu, lõputu ja iga kord uue pöördega. Kas ma lõpetan siin kaoses nagu Freddie Mercury? Ei tea. Võib-olla hoopis nagu Keith Moon, kes lahkus siit ilmast pärast järjekordset õhtut, mis oli sama metsik kui tema enda trummisoolod. Aga üks on kindel – kui te mind näete, siis teadke, et ma olen valmis veel paar kitarrikeelt puruks närima ja vajadusel ka lavalt alla kukkuma, sest rock'n'roll ei tule kunagi vigastusteta.
Rahu, Rock'n'Rolli ja Botox huulde, kullakesed! (Ja vabandused kõigile DC fännidele, kes praegu üksmeelselt mu peale viltu vaatavad.)
No comments:
Post a Comment