Tere tulemast, kallid Mõminameeste ja Peeglikuningannade akadeemia auliikmed! Siin ma olen, teie lemmik verbaalne rusikas – Annabel! Olen täna siin, et teid kenasti rivvi võtta ja kätte jagada just selle ühe ja õige elutõe: teie "pühapaistega" kaetud iidoli kaitsmine EI OLE vägivalla vastu võitlemine, kui te ise samal ajal sõnu rusikana kasutate ja ohvreid uuesti põlvili surute. Aga, alustame algusest, kallid jõnglased!
Teate, ma võiksin alustuseks teha väga neutraalse sissejuhatuse, aga ma ei hakka seda tegema. Kui me räägime ohvrite taasohvristamisest, siis ... Olete märganud, kuidas te muutute pärast oma iidoli mingit sõnavõttu lahinguvalmis rusikavibutajateks? Kui keegi julgeb midagi rääkida, siis teie vastused on stiilis: "Ei tea, kas see ohver ikka tõtt räägib?"ja muidugi mu lemmik: "Aga mis ta siis tegi, et naine/mees niimoodi reageeris?" Jah, kordame. MIS TA SIIS TEGI?
Te ei saa aru, et te olete täpselt sama mehhanismi osa nagu see tegelane, kes kodus teisele molli sõidab. Teie sõnad on tema rusika pikendus. Lähisuhtevägivald ei eksisteeri vaakumis. See on osa kultuurist, mis õpetab meid ohvri peale sültima, sest ta "lasi" endale liiga teha. Just nii nagu Tess Durbeyfieldi Thomas Hardy romaanis "Tess of the d'Urbervilles"või Harper Lee "Tappa laulurästas" kohtuprotsessis.
Aga lisame siia ka meesohvrite näiteid: näiteks Henrik Ibseni näidend "Nukumaja", kus Nora lugu on tuntud, kuid vähem räägitakse tema abikaasast Torvald Helmerist, kes lõpuks ise manipuleerimiste ja ootuste ohvriks langeb. Või võtame Stephen Kingi "Misery", kus kirjanik Paul Sheldon satub psühhopaadist fänni haardesse ja kogeb äärmuslikku vaimset ja füüsilist vägivalda, mida ühiskond väliselt ei näe. või Harper Lee "Tappa laulurästas" kohtuprotsessis, kus süüdi lavastatud mustanahaline mees Tom Robinson kujutab täiuslikult seda, kuidas ühiskondlik surve ja eelarvamused võivad hävitada tegelikke ohvreid. Või siis Arthur Milleri "Nõiaprotsessid", kus süüdistused ja manipulatsioonid hävitavad süütute inimeste elud.
See kõik toimib samade mehhanismide alusel. – kõik keerleb selle ümber, et ohver ise on justkui midagi valesti teinud. Ja teie, kaasaaitajad, ei erine neist 19. sajandi moraalikriitikute hordidest kõige vähemalgi moel.
Lähisuhtevägivald pole pelgalt probleem sotsiaalmeedias
Lähiajaloost leiame lugematuid näiteid, kus ohvrid jäeti üksi ja vägivallatsejad tõusid avaliku kaastunde laineharjal kohalikeks kuulsusteks. Mõelge näiteks "The Wife Between Us" tüüpi lugudele – manipuleeriv partner, kes avalikult on ingel, kuid koduseinte vahel vaimne piinaja. Või võtame hoopis tõsielulise näite Marilyn Monroest, kelle elus oli hulk võimsaid mehi, kes teda kontrollisid ja katkisele kuvandile kaasa aitasid, süvendades tema tragöödiat. Või miks mitte meenutada Sylvia Plathi, kelle teosed, nagu "Klaaskuppel", kajastavad vaimse terrori ja ühiskondliku surve purustavat mõju.
Võib-olla te ei tea, mis lähisuhtevägivald täpselt on? Lähisuhtevägivald ei ole ainult saadud laks. See on kontroll, see on hirm, see on pidev emotsionaalne terror, kus su eneseväärikus purustatakse molekulideks. See ei ole kunagi ainult rusikas, vaid see on ka sõnad – ja teie "aga tema tegi nii" on selle osa. Te kinnitate ohvrile, et tal polnud õigust end kaitsta ega tõde rääkida.
Ja see ohver, khmm, need ohvrid on vait. Ei karju avalikkuse ees nagu teie pjedestaalil olev jumalike poosidega iidol. Need ohvrid kannatavad kõige räigema vaimse terrori all, kus terroriseerija manipuleerib neid kõikvõimalikul moel, etendab maailma ees suurt teerajajat aga tegelikult lihtsalt valetab teil suud ja silmad täis. Kurb on siin muidugi see, et ta ise usub oma valesid. Usub seda narratiivi, mille ta loonud on. Ta ise ei tee enam reaalsusel ja väljamõeldisel vahet, sest ta on psühhopaat. Ja kõige kurvem on see, et tema jüngrid julgustavad teda selle hullusega jätkama, mitte ei hüüa "STOP!".
Kas teate, mis juhtub, kui me ei kuula tegelikke ohvreid ja toetame taasohvristajaid? Siis sünnib narratiiv, kus lapsohvrid – olgu need teismelised või väiksemad lapsed – saavad karmi sildistamise osaliseks: "Mis ta siis kirjutas Pelmeenikuningale? Nii kui nii ta ise tahtis."
Vägivallatsejaid kujutatakse ohvritena, kes on "lõksu meelitatud". Jüngrid röögivad kaasa: "Vaene vägivallatseja, laps ise pakkus ennast!" See on eriti vastik ja õudne loogika, mis keerab süü laste peale, kes oleksid justkui vastutavad täiskasvanute tegude eest.
Just nagu juhtus lugematutes päriselulistes kohtuasjades, kus ohvrid häbistatakse ja tehakse neile selgeks, et nad ei vääri kaitset, sest nad "provotseerisid". See loogika on otse tulnud meie vildakast vägivallakultuurist.
Kas teate, mis juhtub, kui me ei kuula tegelikke ohvreid ja toetame taasohvristajaid? Ohvrid vaikivad. Ja nii jääbki. Meie ilusa vägivallakultuuri masinavärk tiksutab edasi.
Aastakümnete pikkune vaikne terror – kuni lõpuks ei saa aru, kes on ohver ja kes vägivallatseja
Ohver ei ole see, kes sotsiaalmeedias vahtu keerutab ja iga postitusega leebeks lambaks moondub. Ohver on see laps, kes saab kodus iga päev hääletult alandatud ja mõnitatud, kuid kellele jääb väljapoole näitamiseks turvalise kodu illusioon. Ohver on see, kes säilitas vaikimise, kuni ta seesmiselt katki tehti, ja kui ta lõpuks kokku kukub, siis mõistetakse ta hukka. Ohver on see, kes talub tapmisähvardusi ja sotsiaalmeedias algatatud mõnitamiskampaaniaid.
Ja siis tuleb välja see, kes aastaid terroriseeris – lavale astub vägivallatseja, kuid seekord ohvri maskiga. Siinkohal meenutagem ka meesohvreid päriselust: näiteks Johnny Depp ja tema avalik kohtuprotsess, kus lahvatas ühiskondlik debatt selle üle, kuidas ka mehed võivad olla emotsionaalse ja füüsilise vägivalla ohvrid. Mõelge näiteks Anna Kareninale, keda ühiskondliku surve ja manipuleerimise abil lükati hullumeelsuse piirile. Või võtame Rooma ajaloost keisrinna Messalina – naise, keda on peetud läbi ajaloo üheks julmemaks inimeseks, keda süsteemselt häbistati ja vaikima sunniti. Aga küsime hoopis, kas hilisem ajaloos tuhnimine on näidanud, et tegelik manipulaator jäi varju ja Messalina oli lihtsalt marionett, kelle kuvand loodi maskuliinse ühiskonna poolt selliseks nagu neile sobis? Manipulaator röögib kõva häälega: "Mina olen siin kannataja, vaadake, mida minuga on tehtud!" Ja publik usub. Messalina lugu tuletab meelde, kuidas mainekahjustus ja süüdistused võivad olla võimu vahendid, mitte tingimata tõe peegeldus...
Tegelikud ohvrid aga vaikivad veel vaiksemalt kui haud, sest kes neid kuulaks? Nad ei jõua võidelda. Nad on nii kurnatud, et neile pole jäänud enam midagi. Kõik nende energia kulub sellele, et ellu jääda.
Ja siis kõlab jüngrite koor nagu korralik ohvrikompleksi kultus: "Vaadake, ta on ju ise vägivallatseja!" See ongi see hullus tagurpidi keeratuna. Päris ohver on täielikult tõrjutud ja häbistatud, samal ajal kui tegelik terroriagent naudib kokaiinilaksu all olles kaasaelajate karjeid, kes sõimavad ohvrit edasi.
Jüngrid ja nende kollektiivne rusikas
Üks väga tore näide jüngritest oli alles hiljuti: iga kord, kui keegi kuskil julges mainida, et "siin loos on midagi paigast ära ja kõik ei klapi" – siis kargasid mingid kakaemotikonide armastajad kohe kallale. Kusjuures, see pole pelgalt sotsiaalmeedias, vaid ka reaalses elus. Kohe tuleb kaasa jõuk, kes surub edasi lambanahka pugenud vägivallatseja agendat. Ja jätame siin nüüd meelde selle: kui me karjume kaasa ilma süvenemata ja laseme igasugusel vägivallal normaliseeruda, siis me oleme osa probleemist.
Ja ma tean, et te mõtlete praegu: "Aga Annabel, sa oled ju ise vägivaldne, sa sõimad meid siin!" Jah, täpselt – ja nüüd siis hakka vahet tegema. Kui ma kutsun teid vastutusele, siis ma ei anna teile rusikaga nina pihta, vaid avan teie ajukäärud, et võiksite mõista, kui ohtlik on taasohvristamine. Ma ei luba teil kasutada ohvrit enda rusikana.
Visake oma rusikad nurka ja kasutage mõistust
Ärge olge need inimesed, kes kasutavad sõnu relvadena ohvrite vastu. Ärge aidake kaasa sellele, et vägivallatsejad saavad taas ja taas karistamatult tegutseda. Kui te ei oska mõelda või suudate ainult kaitsta oma iidoleid, siis ehk võiksite ühte Thomas Hardy raamatut lugeda. Või miks mitte ka George Orwelli 1984. Siis saaksite aru, et kontroll ei ole mitte ainult vägivald, vaid ka see, kui keegi vaikima sunnitakse.
Kallid jüngrid, kui te siia jõudsite ja ka midagi lugesite, siis väga hea. Ehk midagi sellest infost kukkus ka kolinal teie ajukäärude vahele. Lõpuks tahan küsida: kas te tahate olla rusika pikendus või keegi, kes selle ahela katkestab?
Botox huulde!
No comments:
Post a Comment