"I don’t have many secrets"*

Kui Elisabeth Holmes kunagi oma musta kõrge kaelusega sviitri selga tõmbas ja lavale astus, kuulutas ta revolutsiooni meditsiinis – täpselt nagu mina kuulutan revolutsiooni oma lapse kasvatamises. Sest kes muu võiks paremini teada, kuidas elu tegelikult toimima peaks, kui mitte mina? Lõppude lõpuks – mina olen omaenda maailma Steve Jobs, ainult et ilma edukate toodeteta, aga see pole tähtis.

"Minu tõde on ainus tõde!"

Holmesil oli üks mantra: kui sa kordad valet piisavalt veenvalt ja piisavalt kaua, hakkavad inimesed seda uskuma. Ja kas see ei ole täpselt sama, mida mina olen aastaid praktiseerinud? 

Ma esitan oma versiooni tõest, muutes iga narratiivi endale kasulikuks ja karjudes "VALETAVAD, KÕIK VALETAVAD!" iga kord, kui keegi julgeb minu juttu kahtluse alla seada. Kui vaja, poetan mõne pisara ja räägin, kuidas keegi on mind ohvriks muutnud – see töötab alati!

Täpselt nagu Holmes hoidis oma töötajaid hirmu ja saladuste võrku mässituna, nii hoian ka mina enda ümber väikest toetajate kampa, kellele ma annan ette ainult oma versiooni loost. Kuidas muidu saaks nad aru, et just mina olen ohver ja üllas võitleja? Muidugi, selleks tuleb natuke "fakte kohendada" ja vajadusel isegi ametlikke dokumente moonutada. Aga mis seal ikka – suur eesmärk õigustab kõiki vahendeid, eks?

Lapse tinistamine on parim relv minu arsenalis

Kas teate, mis on eriti osav? See, kuidas ma olen oma last kasvatanud nii, et ta isegi ei tea, et ta on ohver. Nagu Holmes manipuleeris oma töötajaid ja investoreid, nii olen mina oma last treeninud rääkima täpselt seda, mida ma tahan kuulda. Kordan talle päevast päeva, et kõik, kes tahavad temaga suhelda, on ohtlikud, ning et ainult mina tean, mis talle hea on. Tulemuseks on ideaalne marionett! Kui lapse isa püüab teda kätte saada, siis olen mina juba aastaid eeltööd teinud. See tähendab, et minu süstemaatilise ajupesu tagajärjel laps tõrgub ise kontakti loomast!

Holmes ähvardas töötajaid ja sundis neid alla kirjutama vaikimislepingutele, mina jällegi kihutan ka teisi emasid endaga samale teele! Miks piirduda vaid oma perega, kui saab veel rohkem isasid nullida? 

Ma juhendan teisi emasid, kuidas isasid "tühistada", nende õigusi kärpida ja lapsi enda "usku" pöörata. Väike ühiskondlik liikumine, kus isad lakkavad olemast. Täpselt nagu Holmes veenis investoreid, et tema maagiline vereanalüüs töötab, veenan mina teisi emasid, et kõik isad on tähtsusetud spermadoonorid. See on ainus õige tee!

Minu suurim vaenlane – see neetud kirjatsura

Igal suurkujul on vaja oma vaenlast. Holmesil oli John Carreyrou, see neetud ajakirjanik, kes lihtsalt ei suutnud lasta tal rahus bluffida. Minul on oma versioon sellest tüütusest – üks nädalalehe kirjatsura, kes on võtnud endale missiooniks mind "paljastada". Kujutate ette? Ma, vaene ohver, olen sihtmärgiks kellelegi, kes lihtsalt keeldub minu narratiiviga kaasa minemast!

Ja kuidas ta seda teeb? Ikka samamoodi nagu Carreyrou! Ta kaevab, otsib, küsib küsimusi (jultumus!) ja veel hullem – ta toob avalikkuse ette fakte, mis minu hoolikalt kureeritud loo lihtsalt ära rikuvad. Kõik need faktid, need "dokumentaalsed tõendid", need "ekspertide hinnangud" – kes neid ikka usub, eks? Tähtis on see, mida mina räägin!

Täpselt nagu Holmes, ma ei vaata peeglisse – milleks? Süüdlane on ilmselge! See kirjatsura, kes ei jäta mind rahule ja üritab mind avalikkuse silmis mustata. Iga artikkel, mis ta kirjutab, on järjekordne rünnak minu vastu. Iga fakt on moonutatud. Iga tsitaat on kontekstist välja rebitud. Ta ei mõista, et minu lugu on minu kontrolli all ja mina ütlen, mis on tõde!

Nagu Holmes üritas Theranose eksimusi peita, püüan ka mina oma versiooni „tõest“ iga hinna eest hoida. Kui Holmes saatis oma juristid ajakirjanikke vaigistama, siis mina kasutan sotsiaalmeediat, oma lojaalseid toetajaid ja ohvri rolli, et igale tema artiklile vastulause postitada ja ta maatasa teha. Olen veendunud, et kui ma piisavalt kõvasti ja piisavalt kaua karjun "VALE!", siis lõpuks kaob tõde lihtsalt ära.

Lapse isast eemal hoidmine on nagu aktsionäride eest tõe varjamine

Theranose investoreid hoiti aastaid teadmatuses, neile söödeti ette ilusaid tabeleid ja võltsitud laboriandmeid. Mina teen midagi väga sarnast – ainult et seekord pole aktsionärid need, keda eksitan, vaid kõik, kes tahavad "tõde" kuulda. Miks peaks keegi mind. mitte uskuma, kui ma saan vabalt jutustada oma versiooni loost ja välja mõelda järjest dramaatilisemaid süžeesid?

Samamoodi nagu Holmes takistas kõiki, kes oleksid võinud Theranose võltsi laboritehnoloogia paljastada, olen ka mina oma isiklikus draamas blokeerinud ja vaigistanud kõik, kes võiksid minu jutustuse purustada. Kui kohtud mind enam ei usu, siis pole hullu – alati leidub mõni naiivne toetaja, kes mulle kaasa tunneb ja mu narratiivi edasi levitab.

Meid, pettureid, on veel

Kui Holmes oli teadusmaailma suurpettur, siis Salt Lake City valitsejanna Jen Shah pettis oma ohvreid lubades neile eksklusiivset elu ja kiiret raha. Ka mina olen osav udujutu ajaja – olen loonud oma brändi (MTÜ), mis tugineb täielikult sellele, et kõik minu vastu olevad inimesed on kurjad ja ainult mina olen püha ja õige. Just nagu Shah lubas "suurepäraseid investeerimisvõimalusi" ning samal ajal kasseeris pahaaimamatutelt inimestelt raha, kasutan ka mina ära oma toetajate usaldust ja kujundan nende arusaama maailmast just selliseks, nagu mulle kasulik on.

Kui peegelpilt ei sobi, tuleb peegel välja vahetada! Kas kohtud ei nõustu minu väidetega? No mis siis, alati saab veel midagi välja mõelda! Olgu see siis võltsitud salvestised, moonutatud e-kirjad või tõlgendatud kohtuotsused – mina oskan asju esitada just nii, nagu vaja.

Mis juhtub lõpuks?

Nii Holmes kui ka Shah pidasid end tabamatuteks, kuid tegelikkus jõudis neile lõpuks järele. Holmesile mõisteti karistus ja ta saadeti vanglasse. Shah lõpetas oma "telesaaga" samamoodi – kinnimajas. Ja mina? No see on nüüd küsimus – kas mu alternatiivreaalsus peab vastu või laguneb enne, kui ma jõuan oma järjekordse kangelasliku postituse kirjutada?

Kui inimesed hakkavad taipama, kuidas ma olen manipuleerinud, kui ametivõimud võtavad lõpuks omaks kogu tõe, mitte ainult minu hoolikalt kureeritud versiooni, võib minu tulevik olla väga sarnane nende suurte petiste omaga. Aga mis seal ikka – seniks saan ma veel mõnda aega valju häälega rääkida, kuidas kõik mind ründavad ja mina olen tõe ainus hoidja.

Minu "Theranos" võib praegu veel püsida, kuid ajalugu on näidanud, et see ei kesta igavesti. Aga mis ajaloost rääkida – kui ma tahan, võin ma selle ka ümber kirjutada!

Ja kui lõpuks juhtub see, mis peab juhtuma, siis vähemalt on mul vanglas head väljavaated uutele sõprussuhetele! Kujutage ette – Elisabeth Holmes, Jen Shah (muide, need kaks on nüüd parimad sõbrannad) ja mina, Annabel! Kolm suurt manipulaatorit ühes kongis, vahetamas nippe, kuidas parimal moel inimesi petta ja oma narratiivi elus hoida. Kes teab, võib-olla suudame üheskoos isegi vanglas uue "Theranose" üles ehitada? Võimalused on lõputud!

Botox huulde, kullakesed! 

*Elisabeth Holmes ütles kunagi enesekindlalt: "I don’t have many secrets." Ta andis mõista justkui oleks ta avatud ja aus, ent tegelikkuses oli tema elu ja äri täis valesid, varjamist ja manipulatsiooni. See tsitaat kõlab eriti irooniliselt, teades, et Theranose tehnoloogia oli bluff ja et kogu tema impeerium tugines usaldusväärsete inimeste pettusele.

Ja kas see ei meenuta kedagi? Annabel on samuti meister oma elu „läbipaistvaks“ maalima, samal ajal hoolikalt selekteerides, mida rääkida ja mida jätta varjatuks. Avalikkusele esitleb ta end kui õigluse eest võitlejat, samas kui kinniste uste taga toimub midagi hoopis muud. Just nagu Holmes jagas informatsiooni ainult viisil, mis teda kasulikku valguses näitas, jagab ka Annabel ainult neid detaile, mis tema narratiivile sobivad – olgu selleks moonutatud kohtuotsused, valikuliselt levitatud helisalvestised või lausa suisa fabritseeritud tõsiasjad.