On asju, mida sa lihtsalt tead. Nagu see, et süda lööb ja pannkoogid kipuvad pliidil küpsema.
Ja siis on asju, mille peale sisetunne karjub “VÕTA!” enne, kui mõistus üldse hommikumantli üles leiab.
Mina tundsin seda hetkel, mil nägin teda - Mikeyt.
Mitte päris Disney hiirt (kuigi… kõrvad, kohmakas naeratus ja rahakoti krõbin kõlavad üllatavalt sarnaselt).
Ta liikus, ning iga sammu saatel helises metallist meloodia - see, mis tõelisi kullakaevureid kevadel öösel magama ei lase.
Nii et jah, mu armsad, Mikey Mouse on nüüd ametlikult IN DA HOUSE.
Temal on rahakott. Minul on… narratiiv.
Meie liit pole kirjutatud armastuslauluks ega talletatud tundelisse pilku. See on sügavam, praktilisem.
Mikey pages omal ajal oma laste juurest - ikka selleks, et "leida iseennast" ja linna öömiljööst rohkem kätte saada kui lutipudeli aroomi.
Mina? Kodust lahkumata, kuid päris ausalt -laps toimib pigem teise toa sisekujunduse elemendina.
Kui Mikey köögis ohkab, et ta ei suutnud magamata öid välja kannatada, vastan mina särades: "Tead, ma ka pigem magan hotellipadjal kui valvan mingid kähivat tatinina."
Kusagil kõrvaltoas nuuksub väike olevus ja nõuab tähelepanu, ent see on vaid elu taustamüra - interjöördetail, mille saab ukse sulgemisega vaigistada.
Teate ju küll mu legendaarset pühapäevatraditsiooni: "Aasta ema" küpsetab lapsele kuldpruune pannkooke. Ainult et nüüd keerab pannkoogilõhn alati sinna, kus istub Mikey.
Laps saab vahel külma ja kortsus jupikese—kui meenub. Mikey saab lux-versiooni: täiuslikult pööratud, siirupiga kroonitud meistriteose, mis lõhnab sama magusalt kui Ameerika unistus.
Sul võib ju rahakotiga laps olla, aga mees sidemetega Ameerikas? Sääraseid ei pakuta kohalikul labajalavalssi tammuval hapukapsalaadal.
Mu kunagine Portugali-romantika? Apelsinid on seal küll armsad ja vein odav, aga provints jääb provintsiks. USA-s on palju vägevamad kuldkaardid, laiad maanteed ja lausa paar tosinat nulli, mis kontol ennast koduselt tunnevad.
Mikey on mu kuldvõti Florida päikesetõusule - prints, kelle hobuseks on äriklassi pilet ja kelle vankriks eksnaiselt võetud krediidilimiit.
Küsite, et kus on siis mu vana kuldvõtmeke - laps? Loomulikult on ta kuskil olemas - ehitab nurgas Legodest Notre Dame’i, ootab aeg-ajalt, et ma talle tähelepanu pööraks. Enamuse ajast veedab ta muidugi kuskil, kus keegi äkki isegi viitsib temaga tegeleda.
Mõnikord küsib ta minult: “Ema, millal me jälle koos pannkooke sööme?” Ma siis vastan: “Varsti, kallis… varsti.” Tõenäoliselt juhtub see siis, kui Mikey on Ameerikas lähetuses ja mul IG-sisule värsket fooni tarvis. Senikaua hoian madalat profiili, sest teate, mul kästi seda teha.
„Kas sa ei karda, et Mikey kaob?“ pärivad sõbrannad. Kullakesed - kullakaevur ei karda kaevanduse varingut, ta liigub järgmise sooneni.
Seni naudib Mikey mu pannkooke ja mina tema kontolimiiti. Kui aga - süda halastagu - Mikey peaks oma Louis Vuittoni kohvri kinni klõpsama ja mõnele uuele influencer-nuku juurde plehku panema, siis…
Siis ma näitan talle, mida üks sotsiaalmeedia marssal suudab.
Nutune selfi.
Mustvalge tsitaat: „Pettumus kõige lähedasemas inimeses on kõige valusam.“
Õrn viide „varjatud vägivallale“.
Särtsakas meem „kuidas mõned mehed lapsi ja naisi maha jätavad“.
Uskuge, Ameerikastki ei leia ta enam turvalist hashtag’i, mille taha peituda. Seda oskan ja naudin.
Aga, miks ma olin nädalaid tasa. Mõni spekuleeris, et hakkan äkki päriselt last kasvatama.
Tegelikkus oli ikkagi see, et Mikey tuli.
Kui hiir on majas, tuleb köögis kuldpruuni propagandat toota: pannid kuumaks, köök Instagram-filtri all, laud nagu ajakirjas.
Meil oli oma salakeel: tema räägib Ameerika pensionisammastest ja ekside maksekohustustest, mina lisan mustikad ja võlts-süütuse. Teadsin juba siis - sel suvel ei ole ma üksinda.
Nüüd, kui suvi on käes ja mu laps näeb mind tegelikult umbes kord nädalas, on aeg hiir avalikkuse ette tuua.
Mitte et oleksin surmani armunud (kuigi tema kontoseisul on sellele oma mõju). Lihtsalt - uuel mehel on aeg (sotsiaal)meedias debüteerida.
"Ma pole avaliku elu tegelane," pobises Mikey.
"Ära muretse, kallis. Ma turundan sind viisakalt. Sa oled mu blogi suvehooaja brändisaadik."
Uus mees = uus võimalus.
Uus avalikkus = uuendatud kuvand.
Uus postitus = taotlus järgmistele huvilistele.
Ja olge mureta, vajaduse korral saab Mikeyt tulevikus sama elegantselt PR-teel ka eelmise peatüki kangelaseks ümber vormistada.
Ehk siis kokkuvõtlikult: Mikey Mouse is in da house ja mina olen rahul.
Armastus? Kindlasti - aga pigem targalt kalkuleeritud, krediidivõimekas armastus.
Mina pakun talle kuldset vaikust ja perfektselt põletamata pannkooke. Tema pakub mulle Ameerikat, äriklassi istet ja tulevikku, kus Excel ja viisavormid kasvatavad last sama efektiivselt kui kallistus, kui mitte efektiivsemalt.
Laps? On… noh, kuskil. Aga tõeline kasvatus käib ikka mustikasiirupi, kontoväljavõtete ja strateegiliste hashtag’ide kaudu.
No comments:
Post a Comment