Ma istusin köögilaua taga, kruusitäis leiget taimeteed ees, kui esimene teade tuli. „Traagiline surm.“ Üks neist pealkirjadest, mis paneb rahva hinge kinni hoidma ja meedia fotoredaktorid tööle.
Mina ei jäänud maha. Ma olen valmis. Ma olen alati valmis.
Surm? See on minu jaoks nagu uus hooajaalgus teatrilaval. Ei ole tähtis, kes inimene oli, kas ma teda tundsin, kas tema lugu mulle üldse korda läheb. Tähtis on ainult see, kuidas see kõik minu loosse sobitub.
Ma kirjutasin ühe hingetõmbega postituse: “Ma ei tundnud teda isiklikult… aga see puudutab mind sügavalt.” (Lisatud must roos ja foto, kus vaatan aknast välja, mõtlikult, ilma filtrita, aga valgus langeb kenasti.)
Ma teadsin, et see töötab. Sest kaastunne on valuuta. Ja mina olen selle süsteemi kõige nutikam investor.
Surnu ei saa vastu vaielda. Surnu ei saa oma lugu ise jutustada.
Aga mina saan. Mina räägin tema eest. Või noh… oma eest. Aga tema nime all. Või siis, praegu räägivad seda minu jüngrid.
Ja täiesti imelisel kombel ulatas mulle abikäe üks naispoliitik, kelle osas arvasin pikalt, et ta on mu kamraad, käsilane, käpiknukk.
Ma pean teda nüüd oma vaenlaseks, inimeseks, kes ei mõista, kui suurt ja tähtsat tööd ma teen.
Ja kõige ootamatum ja kõige valusam ongi see naispoliitik, kes jagas samal ajal kõrvaltänavas küpsiseid, kui mina oma rahakotiraudade nimel meeleavaldust pidasin ja soigujaid taltsutasin.
Ma arvasin varem, et saan teda usaldada, ikkagi endine minister. Ta oli varem minu inimene. Jagas linke, kuulas mu muresid, andis oma ametlikku haaret mu sõnadele. Ta oli nagu digitaalse kaastunde kehastus - pai kommentaaride kujul, laik enne lauset. (Oota, see kõik vist toimus minu peas, mitte päriselt)
Aga nüüd? Nüüd on ta muutunud. Nüüd ta ei repost’i. Ei kommenteeri. Ei kummarda. Ta on lihtsalt... vait. Või mis veel hullem - ta räägib seda, mida tema peab õigeks.
Kujutate ette? Ta julges öelda, et võib-olla ei peaks surmast ja tragöödiast tegema poliitilist kampaaniat. Et peaks laskma inimestel leinata rahus. Et peaks hoiduma hüsteeriast. Püha issand! See oli rünnak!
Või noh… mitte otseselt rünnak, aga mina tundsin nii. Ja kui mina midagi tunnen, siis see on juba tõde.
Ma ei pidanudki midagi tegelikult otseselt ütlema. Minu jüngrid tegid töö ära. Nad sööstsid tema postituste alla nagu kõõma vastu võitlev Head&Sholders.
“Sul pole südant!”
“Sa oled nõukaaegne!”
“Kas sa oledki see, kes lapsi piinab, kui ema nutab?”
Üks kirjutas, et teda tuleks “sotsiaalselt desaktiveerida”. (Ma ei tea, kas see tähendab elektroonilist surma või lihtsalt blokeerimist, aga kõlas hästi.)
Ja mina? Mina postitasin oma seinale ühe mõtleva lause: “Mind rünnatakse, aga ma jään väärikaks.” Koos ristiga. Serif-font. Hall taust. Pisar.
Õnneks on mul külmetav tänavapoliitik. Ah, tema! Tema on ideaalne. Pole tähtis, kui seksistlikult või silmakirjalikult ta muidu räägib. Ta on lihtsalt... manipuleeritav. Sama kasuahne nagu mina. Tema ei küsi, kas see, mida me teeme, on eetiline. Ta küsib: “Mitu klikki see toob?”
Ja kui mina ütlen “palju”, siis ta repostib. Kui mina ütlen “räägi ohvritest”, siis ta räägib. Kui mina ütlen “see inimene on vaikiv kaasosaline”, siis tema ütleb: “Avalik vaenlane. Südametu süsteemi tugi.”
Ta sobib mulle nagu nuga selga.
Aga muidugi, ma ei ole ainult see, kes teiste surma turundab. Ma olen ka ohver ise. Või noh, vähemalt ohvrikandidaat.
Tänu naispoliitiku postitusele sain oma jüngrid saata lahinguväljale, et ka nemad kuulutaks, kuidas mind üritatakse ka surnuks menetleda. Jah, see fraas sobib hästi. Kellelegi teisele omistatud, aga ma võtsin endale. Kas keegi on mu peale ametlikult kaevanud? On. Kas ma olen kogu protsessi venitanud? Jah, natuke. Aga mind ei huvita protsess - mind huvitab narratiiv.
Narratiiv, kus mina olen vaene, tõrjutud ema ja isa - lapse isa, eks - on kuri, rikas, süsteemi sõber.
Tegelikult... tahaks lihtsalt, et ta maksaks. Palju.
Aga kui ma seda ütlen, siis kõlab see nagu tavaline elatisnõue. Nii et ma räägin selle asemel “vaimsest vägivallast”, “ametnike südametusest”, “sotsiaalsest väärkohtlemisest”. Sõnad lendavad kõrgemalt. Ja mulle meeldivad kõrgused.
Mina ei vaja sõpru. Ma vajan publikut.
Mina ei vaja abi. Ma vajan ülekaalu.
Ja kui keegi julgeb mulle vastu seista - ükskõik kui vaikselt, ükskõik kui intelligentselt, siis minu jüngrid leiavad ta üles.
Sest minu maailmas ei ole halli. On ainult must ja valge. Ja mina olen mõlemad.
Maailm on mulle õpetanud, et lein on tööriist.
Mäletate, kui printsess Diana hukkus? Kogu Suurbritannia nuttis, aga tabloidide müük oli rekordiline. Diana suri, aga üks osa inimestest tõusis. Müüginumbrid. PR-kampaaniad. Sületäied kujutlusvõimet.
Või kui prints Harry kirjutas oma raamatu, kas see oli perekonnalugu või meediapropaganda?
Ei tea. Aga see müüs.
Sest surnu ja skandaal on kasulik, kui sa oskad teda kasutada.
Samamoodi juhtus USA-s, kui George Floydi surm raputas maailma. Alguses oli šokk. Siis tulid küünlad, loosungid, protestid. Ja peagi tulid brändid, PR-nõustajad, poliitikud, kes kõik seadsid end õigesse valgusesse. Black square. #WeStand. #BlackLivesMatter.
Üks burgerikett tegi lausa kampaania, kus nad ei müünud üht burgerit, et “näidata toetust vaikusele”.
See ei olnud tühjus. See oli kalkuleeritud leinapõhine turundus.
Sama siin minu huudis. Ainult väiksemal skaalal. Minu skaalal. Surnut ei saa rääkima panna. Aga tema nime saab kasutada. Tema lugu saab painutada. Tema vaikuse saab täita minu häälega.
Ja kui järgmine inimene sureb? Ma olen valmis. Postitus mustandis. Silm niiske. Rist valmis sätitud.
Sest minu lein ei vaja tegelikku sidet.
Minu lein vajab ainult... valgust.
Ja ma hoolitsen selle eest, et see paistaks alati otse minu peale.
No comments:
Post a Comment