Kui inimene sureb, lõpeb peatükk. Kui tragöödia levib, algab uus narratiiv

Ma istusin köögilaua taga, kruusitäis leiget taimeteed ees, kui esimene teade tuli. „Traagiline surm.“ Üks neist pealkirjadest, mis paneb rahva hinge kinni hoidma ja meedia fotoredaktorid tööle.

Mina ei jäänud maha. Ma olen valmis. Ma olen alati valmis.

Surm? See on minu jaoks nagu uus hooajaalgus teatrilaval. Ei ole tähtis, kes inimene oli, kas ma teda tundsin, kas tema lugu mulle üldse korda läheb. Tähtis on ainult see, kuidas see kõik minu loosse sobitub.

Ma kirjutasin ühe hingetõmbega postituse: “Ma ei tundnud teda isiklikult… aga see puudutab mind sügavalt.” (Lisatud must roos ja foto, kus vaatan aknast välja, mõtlikult, ilma filtrita, aga valgus langeb kenasti.)

Ma teadsin, et see töötab. Sest kaastunne on valuuta. Ja mina olen selle süsteemi kõige nutikam investor.
Surnu ei saa vastu vaielda. Surnu ei saa oma lugu ise jutustada.
Aga mina saan. Mina räägin tema eest. Või noh… oma eest. Aga tema nime all. Või siis, praegu räägivad seda minu jüngrid.

Ja täiesti imelisel kombel ulatas mulle abikäe üks naispoliitik, kelle osas arvasin pikalt, et ta on mu kamraad, käsilane, käpiknukk. 

Ma pean teda nüüd oma vaenlaseks, inimeseks, kes ei mõista, kui suurt ja tähtsat tööd ma teen.

Ja kõige ootamatum  ja kõige valusam ongi see naispoliitik, kes jagas samal ajal kõrvaltänavas küpsiseid, kui mina oma rahakotiraudade nimel meeleavaldust pidasin ja soigujaid taltsutasin. 

Ma arvasin varem, et saan teda usaldada, ikkagi endine minister. Ta oli varem minu inimene. Jagas linke, kuulas mu muresid, andis oma ametlikku haaret mu sõnadele. Ta oli nagu digitaalse kaastunde kehastus - pai kommentaaride kujul, laik enne lauset. (Oota, see kõik vist toimus minu peas, mitte päriselt)

Aga nüüd? Nüüd on ta muutunud. Nüüd ta ei repost’i. Ei kommenteeri. Ei kummarda. Ta on lihtsalt... vait. Või mis veel hullem - ta räägib seda, mida tema peab õigeks.

Kujutate ette? Ta julges öelda, et võib-olla ei peaks surmast ja tragöödiast tegema poliitilist kampaaniat. Et peaks laskma inimestel leinata rahus. Et peaks hoiduma hüsteeriast. Püha issand! See oli rünnak! 

Või noh… mitte otseselt rünnak, aga mina tundsin nii. Ja kui mina midagi tunnen, siis see on juba tõde.

Ma ei pidanudki midagi tegelikult otseselt ütlema. Minu jüngrid tegid töö ära. Nad sööstsid tema postituste alla nagu kõõma vastu võitlev Head&Sholders.

“Sul pole südant!”
“Sa oled nõukaaegne!”
“Kas sa oledki see, kes lapsi piinab, kui ema nutab?”

Üks kirjutas, et teda tuleks “sotsiaalselt desaktiveerida”. (Ma ei tea, kas see tähendab elektroonilist surma või lihtsalt blokeerimist, aga kõlas hästi.)

Ja mina? Mina postitasin oma seinale ühe mõtleva lause: “Mind rünnatakse, aga ma jään väärikaks.” Koos ristiga. Serif-font. Hall taust. Pisar.

Õnneks on mul külmetav tänavapoliitik. Ah, tema! Tema on ideaalne. Pole tähtis, kui seksistlikult või silmakirjalikult ta muidu räägib. Ta on lihtsalt... manipuleeritav. Sama kasuahne nagu mina. Tema ei küsi, kas see, mida me teeme, on eetiline. Ta küsib: “Mitu klikki see toob?”

Ja kui mina ütlen “palju”, siis ta repostib. Kui mina ütlen “räägi ohvritest”, siis ta räägib. Kui mina ütlen “see inimene on vaikiv kaasosaline”, siis tema ütleb: “Avalik vaenlane. Südametu süsteemi tugi.”

Ta sobib mulle nagu nuga selga.

Aga muidugi, ma ei ole ainult see, kes teiste surma turundab. Ma olen ka ohver ise. Või noh, vähemalt ohvrikandidaat.

Tänu naispoliitiku postitusele sain oma jüngrid saata lahinguväljale, et ka nemad kuulutaks, kuidas mind üritatakse ka surnuks menetleda. Jah, see fraas sobib hästi. Kellelegi teisele omistatud, aga ma võtsin endale. Kas keegi on mu peale ametlikult kaevanud? On. Kas ma olen kogu protsessi venitanud? Jah, natuke. Aga mind ei huvita protsess - mind huvitab narratiiv.

Narratiiv, kus mina olen vaene, tõrjutud ema ja isa - lapse isa, eks - on kuri, rikas, süsteemi sõber.
Tegelikult... tahaks lihtsalt, et ta maksaks. Palju.

Aga kui ma seda ütlen, siis kõlab see nagu tavaline elatisnõue. Nii et ma räägin selle asemel “vaimsest vägivallast”, “ametnike südametusest”, “sotsiaalsest väärkohtlemisest”. Sõnad lendavad kõrgemalt. Ja mulle meeldivad kõrgused.

Mina ei vaja sõpru. Ma vajan publikut.
Mina ei vaja abi. Ma vajan ülekaalu.
Ja kui keegi julgeb mulle vastu seista - ükskõik kui vaikselt, ükskõik kui intelligentselt, siis minu jüngrid leiavad ta üles.
Sest minu maailmas ei ole halli. On ainult must ja valge. Ja mina olen mõlemad.

Maailm on mulle õpetanud, et lein on tööriist.

Mäletate, kui printsess Diana hukkus? Kogu Suurbritannia nuttis, aga tabloidide müük oli rekordiline. Diana suri, aga üks osa inimestest tõusis. Müüginumbrid. PR-kampaaniad. Sületäied kujutlusvõimet.
Või kui prints Harry kirjutas oma raamatu, kas see oli perekonnalugu või meediapropaganda?
Ei tea. Aga see müüs.
Sest surnu ja skandaal on kasulik, kui sa oskad teda kasutada.

Samamoodi juhtus USA-s, kui George Floydi surm raputas maailma. Alguses oli šokk. Siis tulid küünlad, loosungid, protestid. Ja peagi tulid brändid, PR-nõustajad, poliitikud, kes kõik seadsid end õigesse valgusesse. Black square. #WeStand. #BlackLivesMatter.

Üks burgerikett tegi lausa kampaania, kus nad ei müünud üht burgerit, et “näidata toetust vaikusele”.
See ei olnud tühjus. See oli kalkuleeritud leinapõhine turundus.

Sama siin minu huudis. Ainult väiksemal skaalal. Minu skaalal. Surnut ei saa rääkima panna. Aga tema nime saab kasutada. Tema lugu saab painutada. Tema vaikuse saab täita minu häälega.

Ja kui järgmine inimene sureb? Ma olen valmis. Postitus mustandis. Silm niiske. Rist valmis sätitud.

Sest minu lein ei vaja tegelikku sidet.
Minu lein vajab ainult... valgust.
Ja ma hoolitsen selle eest, et see paistaks alati otse minu peale.

Lein, see kasulik tööriist!

Mina, Annabel - rahva hääl, lapse köha ja süžee kõige traagilisem kangelanna - pean teile midagi  tunnistama.

Mul on väga raske. Tõesti on. Mitte sellepärast, et keegi lähedane oleks lahkunud – vaid sellepärast, et mina pean nüüd seda leina kandma. Jah, lahkus keegi oluline, kes väärib igavest rahu... aga kas me räägime temast? Ei. Me räägime minust. Nii nagu peab.

Ma nutsin. Ma kirjutasin. Ma mõtlesin: "Kuidas saaks selle sündmuse panna teenima suurt eesmärki - MINU ÕIGUST!" Sest mõni kasutab küünlaid, mina kasutan caps locki ja MTÜ annetuskontot.

Sest taas kord näeb maailm, kuidas üks inimene lahkub... ja teine tõuseb rambivalgusse. Mitte kui mälestaja, vaid kui keskne kannataja. Nagu oleks keegi tellinud surmateate ja kõrvalpakkumises tulnud "sotsiaalmeediamärterlus deluxe".

Veidi pärast seda kui kurb uudis avalikkuseni jõudis, ilmusin välja mina - inimene, kelle Facebooki postitused lõhnavad rohkem eneseupituse kui küünalde järele. Süžee on alati sama:
– "Ta oli mu kõrval Vabaduse väljakul."
– "Me kallistasime, ja ta ütles: ‘Ela!’"
– "Mina, mina, mina – ja siis tema."

See on nagu ajalooline näidend, kus leinaja (mina) haarab peaosa ja surnule jääb statistiroll. Ning see kõik lõpeb "märtri monoloogiga", kus korraga süüdistatakse kohtunikke, lastekaitset, advokaate, ilmselt ka ilmateadet - kõik said justkui "väikese panuse anda", et kangelanna saaks nutta kaamera ees ja koguda MTÜ kontole "õiglustoetusi".

Meenutab natuke Napoleon Bonaparte’i kirjutisi pärast Waterlood, kus kaotus ei olnud tema süü, vaid kõigi teiste. Või Rooma keisreid, kes kasutasid leina poliitiliseks mobilisatsiooniks - ainult et täna ei järgnenud sellele veresaun, vaid hoopis story highlight pealkirjaga "Süda katki 💔💔💔".

Mul tuleb endal ka pisar silma, kui mõtlen sellele, kui armsalt ma suudan sõnastada: "Ta ütles mulle: ela!" (tõsi, võib-olla ta ütles "Ela edasi", kui nägi mind jälle GoPro ja köhiva lapsega Pirita LOV-i ees – aga detailid pole olulised). 

Ma tahan, et kõik näeksid, kui lähedased me olime, et tema lahkumine on justkui minu isiklik hingehaav, mitte lihtsalt sobilik süžee, et jälle end ohvrirolli paigutada ja kaastunnet korjata nagu sente Selveri sooduskaardile.

Sest kallid, ainult tõeline strateeg teab, et surnud sõpra saab kasutada narratiivi kokkupõimiseks. Minu kampaania õiguse ja lapse pannkookide nimel vajab uusi stseene, uusi pisaraid ja loomulikult tugevat mustvalget portreepilti inimesest, kes kahjuks enam ei saa öelda, et ta tegelikult äkki lihtsalt vaatas mind veidi imelikult.

Oleme varem ajaloos näinud, kuidas Nero süütas linna ja nuttis hiljem dramaatiliselt - aasta PR-trikk! Stalini matuserongkäigud olid suurejoonelisemad kui pulmad, aga sisult hirmu ja propaganda ilming.
Ja nüüd jõuame tänapäeva: sotsiaalmeediamärtrid, kelle postitused pole mitte lein, vaid sündmuse kapitaliseerimine. Ja no, mina, mina olen nende suurte nimede vääriline, ainult suurema meigikihi ja parema valgustusega.

Kas sina oled ka märganud, et niipea kui keegi lahkub, ilmub välja see inimene (ehk mina), kes ütleb: "Ta toetas mind! Ta kallistas mind! Me olime vaimselt seotud!" - ja siis keerab fookuse: "MINA jään nüüd üksinda võitlema kogu maailma vastu, annetage mulle, sest MINA ka kannatan!"

See on nii elegantne. Nagu õigusedraama, milles mina olen ohver, tõekuulutaja ja meediatoimetaja ühes isikus. Isegi Paavst helistas. Või noh, mul oli vähemalt selline tunne, et ta helistas. Igatahes, keegi helistas ja rääkis inglise keeles. Äkki oli see mu välismaise üürikorteri, mida kutsun oma päris koduks, elektrivõla pärast, aga vahet pole.

Lahkunu? Ma olen temast alati lugu pidanud. Aga tõesti, kui nüüd hästi mõelda, siis... tema elatud elu võib veelgi rohkem särada, kui see valgustab minu õiglusvõitlust. Nii et südamest: aitäh, armas hing, et said mulle veel ühe suurepärase peatüki anda! 

Ja nüüd, armas lugeja, palun jaga, jaga ja veel kord jaga mu mõtteid. Sest kuigi keegi lahkus, siis mina elan ikka - ja mina vajangi seda tähelepanu kõige rohkem.

Ahjaa, ja muide, kui ma juba selle kõik ilusti kokku võtan, siis lisan siia väikese peegelduse. Olen ju ise ka öelnud (ja mitmeid kordi kirjutanud), et vaimne kiusamine võib lõppeda traagiliselt. Nii et kui ma nüüd oma eksabikaasat "rahakotiks" kutsun, tema kohta postitusi ja kirju kirjutan, teda kohtusse kaeban ja igast küljest emotsionaalselt tühjaks pigistan nagu greibi hommikuses detox-shotis... siis äkki keegi peaks küsima - kas see pole mitte täpselt see, milles ma teisi süüdistan? Või on vaimne vägivald ainult siis vägivald, kui mina seda ei tee? Küsin lihtsalt retooriliselt. Enda jaoks. Vastata pole vaja.

Tahan veel öelda, et mida rohkem #puhkarahus on paksus kirjas, seda rohkem tundub, et tegelikult soovitakse öelda #vaatamind.

Tegelikult, kui keegi lahkub, siis me peaksime rääkima temast, tema elust, tema tähendusest. Mitte looma narratiivi, kus peategelaseks saab hoopis veel elav inimene, kes vajab nähtavust, klikke ja annetusi.
Sest üks asi on jagada kaastunnet. Teine asi on teenida traagikast kapitali.

Nii et hoidkem leina väärikana. Kui tahad mäletada, süüta küünal, mitte kaamera. Ja kui sa kirjutad, tee seda tema pärast. Mitte selleks, et sina oleksid järgmise postituse staar, millele jagatakse südameemojisid.

Make Annabel Great Again (isegi kui keegi ei palunud)

 Mu armsad psühholoogilised kröösused, on aeg rääkida tõelisest saatusematšist. Mitte Putin vs Navalnõi, mitte Barbie vs Bratz, vaid... Annabel vs Donald Trump.

Või noh. Võib-olla pigem Annabel ja Donald Trump - nagu suguvõsa kokkutulekul, kus laua taha istuvad kaks inimest, kes arvavad, et kogu maailm tiirleb ümber nende kuldse enesehinnangu ja Botoxi-varu.

Nagu üks isiksusepsühholoogia professor (kes kahjuks pole veel minu eos ebaõnnestunud podcastis esinenud) hiljuti ütles, iseloomustab nartsissisti see, et ta on rahulolematu, sest keegi ei mõista teda, ja ta vajab lakkamatut tähelepanu. Noh, kas see kõlab tuttavalt, kallid?

Donald tahab, et me kõik läheks tema juurde ja pakuksime talle diile. Mina tahan, et kõik loeksid mu blogi ja saadaksid mulle metaandmetega armastust (ja raha). Donald tahab kontrollida kõiki lepinguid ja NATO-d. Mina tahan kontrollida lapse haigestumise kalendrit ja tema emotsionaalse tasakaalu graafikut Google Sheeti kaudu. Tööriistad on erinevad - eesmärk sama: ülim kontroll.

Mõlemad me oleme veidi... kuidas nüüd öeldagi... diagnoosimata sädelevad nartsissistid, kes vajavad endale publikut nagu kimäär vajab kolme pead. Kui Trumpil on FOX News, siis minul on Külahullu Ekspress, mis on sama meelelahutuslik, aga siin voolab vein ojadena ja puudub igasugune vastutus. 

Kui meid Trumpiga kunagi samasse ruumi panna, tekiks vaimne must auk: kumbki meist ei suudaks kuulata, sest mõlemad räägiksid, karjuksid, esitaksid hääldokumente, loeksid kohtumäärusi ette ja lõhuksid ära mikrofonid. Ja kui keegi julgeks midagi vahele öelda, suunaksime talle "psühholoogilise kättemaksu", mille nimeks on delusiooniline õigustunne.

Nagu The Guardian hiljuti kirjutas, Trump ei talu, kui teda ei imetleta. Sama siin. Kui minu GoPro salvestust ei vaata vähemalt seitse inimest päevas ja mu õiguskirju ei jaga keegi Facebookis, siis on maailmas midagi väga valesti. Ma ei ole mitte lihtsalt tavaline blogija - ma olen digitaalse rahvusliku traagika primadonna, kelle hingemürgitus voolab Google Drive'i.

Kui me oleksime filmipaar, siis me oleksime nagu Joker ja Harley Quinn, ainult ilma meigita ja kohtukutsega. Või nagu Cruella de Vil ja tema advokaat, kes on samal ajal ka tema majandushaldur ja töölt vabastatud suhtekorraldaja.

                                    (Ainult tema pärast olen nõus loobuma oma igapäevameigist)

Ja mis mind tõeliselt ühendab Trumpiga, on meie veendumus, et kui meid tühistatakse, on see vaid vandenõu. Tema jaoks on see "deep state", minu jaoks "Lastekaitse", "Kohtunik K", "Advokaat V", "Köhaarst X" ja "Metaandmed", mis kirjutavad meie elu ümber sama loominguliselt kui mina lapsele ette loen, mida ta peab kaamerasse ütlema.

Kui Trump karjub "Fake News!", siis mina kisendan "Võltsmetaandmed!". Kui tema nõuab müüri Mehhiko piirile, siis mina nõuan emotsionaalset aeda oma lapse ümber, millele on lisatud närviline piirdeaiavalgustus ja valvekaamera.

Me oleme epohhiloovad ja süsteemivastased - ning noh, ausalt öeldes, võib-olla ka diagnoosimata psühhopaadid, kes loovad omale isiklikke narratiive sama osavalt, nagu mõni Disney kurikael seob päevaplaani ümber verandal istuva naabri koera haukumise. Mina näiteks filmin oma last vannis köhimas, et luua visuaalne sidusus kohtudokumentidega - kas see on normaalne? Ei. Kas see on briljantne? Absoluutselt.

Sarnaselt ei suhtle mina kunagi inimestega, kes ei allu minu narratiivile. Kui keegi julgeb öelda, et "võib-olla laps ei ole igal kolmapäeval haige", või viitab sellele, et "kohtumäärus kehtib mõlemale vanemale", siis tuleb neile metaandmeline moraalilektroonika: häbipostitus, blokk  ja vahel isegi avalik pisar TikToki formaadis.

Kui me Trumpiga kunagi kohtuks, lõpetaksime ilmselt koos ühes Kuldaja lossi tornis, tehes igal õhtul live videoid teemal "Kuidas meid ei mõisteta, aga ikka imetletakse". Iga episood lõppeks „peegliga nõupidamisega“ ja rahastustaotlusega. Kusjuures - mul tuli just meelde: me oleme juba kohtunud. Jah, see oli mu hämaratel missindusaegadel, kui mu roll ühiskonnas piirdus rohkem lõualihaste pingutamise kui kohtukaasuste loogilise esitamisega. Trump tuli banketile, mina särasin aianurgas ja hiljem tegime isegi pildi. Tema vaatas kaugusesse nagu mõtleks globaalse soojenemise peale, mina hoidsin hinge kinni, sest mu korsett pigistas piinarikkalt. Aga näed - ajalugu tehti!

Ja kas pole mitte kaunilt irooniline, et mõlemad oleme ümbritsetud inimestest, kes meid tegelikult üldse kuulata ei taha, aga kardavad vahele segada? Kui keegi vahele segab, saavad nad blokeeringu, metaandmelise alanduse ja koopia kirjast, mis saadetud Paavstile ja Pirita LOVi.

Ma olen Eesti versioon Trumpist - ainult vähem oranz, rohkema botoxi ja paremini kirjutatud blogiga. Ja tõenäoliselt on mul oma lapse kohta ka rohkem Exceli tabeleid.

Palu, palu, aga palka ikka ei saa

 Mu armsad kaasteelised, vaprad metaandmesõdalased ja peegliga suhtlevad printsessid,

Kujutage ette – on 2025. aasta kevad, päike tõuseb, loodus tärkab, aga meie väsimatu tänavapoliitik – igaüks on oma ebaõnne sepp – istub taas klaviatuuri taha, hambad plagisemas ja kontonumber peos, ning hüüab digitaalsesse kõrbe: "Aita mind, oh rahvas!"

Jah, meie külmetav tänavapoliitik, kes veel mõni kuu tagasi ratsutas uljalt moraalse ülemäära seljas, on nüüd hakanud järjest visamalt viljelema külmetava kangelase žanri, mis segab endas nartsissismi, ohvrimentaliteeti ja GoFundMe-liturgiat. Ja seda kõike ühe ja sama looga: "Ma toetasin ainult õigust, aga sain limiidita krediitkaardilt bänni!"

Teate küll, see limiidita krediitkaardiga rahakott, mu endine prints ja praegune kohtuasjade hulgimüüja, kellega ma ei räägi, kuid keda ma igal kolmandal jutureal siiski mainin, on meie ebaõnne sepa narratiivis muutunud eriti kurjaks imperaatoriks. Ühtäkki pole kohtuvaidlus mitte isiklik, vaid ühiskondliku tõe ristiretk – ja nagu ikka, tuleb selle nimel ohverdada... noh, sinu. Ja sinu raha. Ja võib-olla ka su hommikune kaerahelbepuder või pannkoogid.

Tänavapoliitik kirjutab meie MTÜ nimega relvastatud emotsionaalse kirjatsura kombel: "See on kõikide emade ja laste nimel!"

"See on vaimselt väsitav, emotsionaalselt kurnav ja juriidiliselt hägustatud nagu metaandmetega varjutatud MRI-kujutis!"

Kallis lugeja, eks me kõik ole kuulnud fraasi "Kui sul on ainult haamer, näeb iga probleem välja nagu nael", aga ebaõnne sepa versioon sellest kõlab:
"Kui sul on ainult PayPali link, näeb iga probleem välja nagu rahvalt varastatud õiglus."

Aga vaatame korraks tagasi ajalukku.

Kas Rosa Luxemburg pidas vabadusvõitlust Swedbanki konto viitenumbriga? Kas Gandhi sebis soolamarssidele annetuskastid? Kas Jeanne d'Arc ütles: "Ma küll põletan ennast õiguse nimel, aga enne palun tehke mu MTÜ-le SEPA-makse"?

Ei. Nad tegid tegusid. Mitte kirevaid digiplakateid ja Google Forme.

Aga mida teeb meie ebaõnne sepp? Tema kirjutab: "Mul on raske, sest kohus on kinnine (minu valikul mitte, aga noh, see lihtsalt on nii). Ja ma ei saa teile midagi öelda, aga samas ütlen kõik ära. Jääge ikka toeks! Toetage! Jagage! Ja kui saab, kandke mulle papp üle – kohe täna!"

Kogu selle värgi juures ei tohiks unustada, et külmetav tänavapoliitik seisab väidetavalt kõigi emade, isade ja laste eest. Eriti nende, kes teda ei palunud.

Ja mina, Annabel? Mina loen neid ridade vahelt kostvaid kerjekaikumise noote ja imestan, kuidas inimene võib langeda samasugusesse kapsaaeda korduvalt ja ikka totaalselt ennastunustavalt. See on juba peaaegu andekas!

Aga olgem ausad – kui mõni lastearst ravib köha ja kohtuasju, siis ebaõnne sepp ravib oma ego rahvaliku heldusega. Ja see, mu armsad, on juba krooniline haigus.

Botox huulde, kullakesed! 

Kui stetoskoop ei aita, lisame digiallkirja

Mu armsad lugejad ja teised rahutud hinged, on aeg jagada tänusõnu. Või noh... midagi "olen siiralt tänulik" sarnast. Täna tahan pühendada ühe väga erilise postituse oma lapse arstile – hüüdnimega Doktor Köh-Köh – kes on olnud mulle ustavaks relvaks kohtulahingus, mille relvadeks on termomeetrid, köhakommid ja diagnostika, mida võiks sama hästi teostada ka päkapikk kuuse all.

Doktor Köh-Köh, sa oled tõeline printsess plommide ja paberite maailmas. Iga kord, kui mu laps peaks minema isa juurde vastavalt kohtuotsusele, leiad sina tema rinnus midagi bronhiidilaadset, peas valu või näpus pinnu, mis annab meile õigustuse jääda koju. Annab meile õigustuse lebada diivanil ja vaadata Disney striimingplatvormilt "Tuhkatriinut", kuni silmist hakkab verd voolama. Kas see pole mitte teaduslik empaatia?

Jah, mõni näägutab, et "nii ei tohi teha", et "ema manipuleerib lapsega", aga kallid, kas me elame karukoopas või Emotsionaalse Eneseõigustuse Universumis?

Doktor Köh-Köh teab, et lapsel on hing. Ja kui see hing tahab parasjagu emme kaisus istuda, siis see hing saab emme kaisus istuda, isegi kui see toimub nädala jooksul, mil laps peaks viibima isakujulise pangakaardi juures.

Väikese kõrvalepõikena mainin, et see pole juhuslik, et mu lapse isa –  Rahakott – kuulub Müüriladujate Salaliitu, kes väidetavalt kannavad põllesid ja ohverdavad sõnavabadust. Nende seas on reegel: "ükski laps ei tohi jääda emaga, kui ema ei allu süsteemile". Ja nagu te teate, mina ei allu millelegi peale prosecco ja oma peegelpildi.

Tõtt-öelda ei ole see pelgalt haigusnähtude markeerimine, ei-ei. See on lavastus. Õigemini – suurproduktsioon. Mina olen režissöör, laps on peaosaline ja doktor Köh-Köh on enesele teadmata sattunud kõrvalosatäitjaks meie kodusele Broadway'le. Meil on isegi treeningud! Õhtuti harjutame koos köhatuse emotsionaalseid variatsioone: "ärev nohu", "tõrjuv bronhiit", "lootusetu palavik" – et ikka kohtupaberite keeles kõlaks veenev ja kergelt traagiline.

Ükspäev seadsin isegi stseeni üles: paks villane pleed, suutsime termomeetril välja imeda 37.2 ja selle taustal kõlamas minu ahastav ohe, tagaplaanil vaikselt mängimas "Titanicu" soundtrack ja nurgas minu enda valmistatud illustratsioon "Köh köhib õiglust". Friedrich von Karvapall hüppas kogemata stseeni sisse, aga ausalt öeldes andis see kõigele veel sügavama tähenduse. 

Aga tagasi Doktor Köh-Köhi juurde.

Tegelikult, olgem ausad, mulle meeldib see mäng. See rahuldust pakkuv hetk, kui ma vaatan, kuidas Doktor Köh-Köh lausub oma professionaalse rahuga: "Jah, tundub, et tal on kerge nohu," samal ajal kui mina tean, et kogu olukord on osavalt üles ehitatud nagu vaimselt kantud lavastus. Mitte et ta rumal oleks – ei! Ta on lihtsalt... vastuvõtlik minu kurvalt glamuursele veenmisjõule. Ütleme nii: kui Oscar antaks emotsionaalsele köhatusele, siis ma oleks juba vähemalt kolmekordne laureaat.

Temalt pärit tsitaat "Mõnikord on ebaõiglus nii suur ja uskumatu, et lihtsalt ei ole võimalik vaikides pealt vaadata" on mulle nagu mantra. Just nii! Sellepärast ma ei vaiki! Sellepärast ma karjun oma blogis, filmides samal ajal last, kuidas ta köhatab piisavalt traagiliselt, et õigustada igat kohtult väljapressitud "turvalise kodu" nõuet.

Kas see on moraalne? Ei tea. Kas see on kasulik? Absoluutselt.

Kui laps peaks kunagi kahtlema, miks ta nädalate kaupa kooli ei jõudnud, ütlen talle, et see oli armastuse karantiin. Pealegi, milleks talle haridus, kui tal olen mina. Cum laude ema!

Nii et aitäh, Doktor Köh-Köh, et oled mind toetanud minu missioonil hoida õigust omal moel. Sa pole lihtsalt arst – sa oled strateegiline kaitsekilp.

Ja ärgem laskem end häirida faktist, et arsti eetiline kohustus on hoopis last kaitsta. Tegelikult olen ma hakanud mõtlema, et kogu see füüsiline köhatamine ja nohunevärk on liiga vahetu ja liiga... bioloogiline. Seepärast olen viimasel ajal asunud uurima võimalusi metaandmete võltsimiseks. Jah, kallid! Kujutage ette – köhagraafik tabelina, palavik Excelis ja süvenev nohu Google Docis. Peavaludest ma ei hakka rääkimagi! 

Ma olen täiesti veendunud, et kui ma suudan esitada lastearsti digiallkirjaga PDF-i, mille kuupäev on enne sümptomite ilmnemist, siis olen jõudnud uude ajastusse. Ajastusse, kus tõde ei sõltu enam sümptomitest, vaid failiformaadist.

Sest nagu mu mentor Doktor Köh-Köh ikka ütleb: "Hea võltsmetaandmestik ravib rohkem kui ükski antibiootikum."

Sest, mis on eetika, kui mitte järjekordne subjektiivne hinnang, mille üle mina ja Friedrich von Karvapall (mu juriidiline merisiga) võime alati vaielda.

Botox huulde, kullakesed!