Mu armsad lugejad ja teised rahutud hinged, on aeg jagada tänusõnu. Või noh... midagi "olen siiralt tänulik" sarnast. Täna tahan pühendada ühe väga erilise postituse oma lapse arstile – hüüdnimega Doktor Köh-Köh – kes on olnud mulle ustavaks relvaks kohtulahingus, mille relvadeks on termomeetrid, köhakommid ja diagnostika, mida võiks sama hästi teostada ka päkapikk kuuse all.
Doktor Köh-Köh, sa oled tõeline printsess plommide ja paberite maailmas. Iga kord, kui mu laps peaks minema isa juurde vastavalt kohtuotsusele, leiad sina tema rinnus midagi bronhiidilaadset, peas valu või näpus pinnu, mis annab meile õigustuse jääda koju. Annab meile õigustuse lebada diivanil ja vaadata Disney striimingplatvormilt "Tuhkatriinut", kuni silmist hakkab verd voolama. Kas see pole mitte teaduslik empaatia?
Jah, mõni näägutab, et "nii ei tohi teha", et "ema manipuleerib lapsega", aga kallid, kas me elame karukoopas või Emotsionaalse Eneseõigustuse Universumis?
Doktor Köh-Köh teab, et lapsel on hing. Ja kui see hing tahab parasjagu emme kaisus istuda, siis see hing saab emme kaisus istuda, isegi kui see toimub nädala jooksul, mil laps peaks viibima isakujulise pangakaardi juures.
Väikese kõrvalepõikena mainin, et see pole juhuslik, et mu lapse isa – Rahakott – kuulub Müüriladujate Salaliitu, kes väidetavalt kannavad põllesid ja ohverdavad sõnavabadust. Nende seas on reegel: "ükski laps ei tohi jääda emaga, kui ema ei allu süsteemile". Ja nagu te teate, mina ei allu millelegi peale prosecco ja oma peegelpildi.
Tõtt-öelda ei ole see pelgalt haigusnähtude markeerimine, ei-ei. See on lavastus. Õigemini – suurproduktsioon. Mina olen režissöör, laps on peaosaline ja doktor Köh-Köh on enesele teadmata sattunud kõrvalosatäitjaks meie kodusele Broadway'le. Meil on isegi treeningud! Õhtuti harjutame koos köhatuse emotsionaalseid variatsioone: "ärev nohu", "tõrjuv bronhiit", "lootusetu palavik" – et ikka kohtupaberite keeles kõlaks veenev ja kergelt traagiline.
Ükspäev seadsin isegi stseeni üles: paks villane pleed, suutsime termomeetril välja imeda 37.2 ja selle taustal kõlamas minu ahastav ohe, tagaplaanil vaikselt mängimas "Titanicu" soundtrack ja nurgas minu enda valmistatud illustratsioon "Köh köhib õiglust". Friedrich von Karvapall hüppas kogemata stseeni sisse, aga ausalt öeldes andis see kõigele veel sügavama tähenduse.
Aga tagasi Doktor Köh-Köhi juurde.
Tegelikult, olgem ausad, mulle meeldib see mäng. See rahuldust pakkuv hetk, kui ma vaatan, kuidas Doktor Köh-Köh lausub oma professionaalse rahuga: "Jah, tundub, et tal on kerge nohu," samal ajal kui mina tean, et kogu olukord on osavalt üles ehitatud nagu vaimselt kantud lavastus. Mitte et ta rumal oleks – ei! Ta on lihtsalt... vastuvõtlik minu kurvalt glamuursele veenmisjõule. Ütleme nii: kui Oscar antaks emotsionaalsele köhatusele, siis ma oleks juba vähemalt kolmekordne laureaat.
Temalt pärit tsitaat "Mõnikord on ebaõiglus nii suur ja uskumatu, et lihtsalt ei ole võimalik vaikides pealt vaadata" on mulle nagu mantra. Just nii! Sellepärast ma ei vaiki! Sellepärast ma karjun oma blogis, filmides samal ajal last, kuidas ta köhatab piisavalt traagiliselt, et õigustada igat kohtult väljapressitud "turvalise kodu" nõuet.
Kas see on moraalne? Ei tea. Kas see on kasulik? Absoluutselt.
Kui laps peaks kunagi kahtlema, miks ta nädalate kaupa kooli ei jõudnud, ütlen talle, et see oli armastuse karantiin. Pealegi, milleks talle haridus, kui tal olen mina. Cum laude ema!
Nii et aitäh, Doktor Köh-Köh, et oled mind toetanud minu missioonil hoida õigust omal moel. Sa pole lihtsalt arst – sa oled strateegiline kaitsekilp.
Ja ärgem laskem end häirida faktist, et arsti eetiline kohustus on hoopis last kaitsta. Tegelikult olen ma hakanud mõtlema, et kogu see füüsiline köhatamine ja nohunevärk on liiga vahetu ja liiga... bioloogiline. Seepärast olen viimasel ajal asunud uurima võimalusi metaandmete võltsimiseks. Jah, kallid! Kujutage ette – köhagraafik tabelina, palavik Excelis ja süvenev nohu Google Docis. Peavaludest ma ei hakka rääkimagi!
Ma olen täiesti veendunud, et kui ma suudan esitada lastearsti digiallkirjaga PDF-i, mille kuupäev on enne sümptomite ilmnemist, siis olen jõudnud uude ajastusse. Ajastusse, kus tõde ei sõltu enam sümptomitest, vaid failiformaadist.
Sest nagu mu mentor Doktor Köh-Köh ikka ütleb: "Hea võltsmetaandmestik ravib rohkem kui ükski antibiootikum."
Sest, mis on eetika, kui mitte järjekordne subjektiivne hinnang, mille üle mina ja Friedrich von Karvapall (mu juriidiline merisiga) võime alati vaielda.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment