Issand, kui hea, et mul on veel inimesi, kes usuvad. Mitte lihtsalt "like'i" pärast, vaid ikka siiralt, vererõhuni välja. Inimesi, kes loevad mu postitusi, istuvad padjal, silmad vesised ja mõtlevad: "Annabel, sa oled meie aja Jeanne d’Arc... klounimeigis."
Teie olete mu rahvas. Teie olete mu vundament. Teie olete need, kellele ma annan igal esmaspäeval uusi PDF-e, kellele ma teen Insta-storiesid filtriga #ÕiglusOnLitrites. Teie, kes te usute mind ka siis, kui ma... noh, ahistan, manipuleerin ja sokutan lapse ajju uusi tõdesid. Sest see pole ju ahistamine, kui see toimub kalligraafilise käsikirjaga kirjutatud kaustikus, mille esikaanel on "EMA TÕDE".
Aga tõsiselt – mind valdab tänutunne ja raev korraga.
Tänutunne neile, kes jagavad mu postitusi ja ütlevad: "Annabel, sa oled ainuke, kes räägib TÕTT." Ja raev kõigi nende peale, kes ikka veel väidavad, et "lapse huvid" ei tähenda "ema absoluutne valitsemisõigus, nagu keisril Rooma ajal".
Ja siis ma mõtlen: Miks ma ei ela omaenda loodud õigusega riigis? Miks ma pean elama mingis "õigusriigis", kus kehtivad kellegi teise loodud reeglid? Kes need üldse kirjutas? (Spoiler: mitte mina.)
Ma olen loonud vundamendi. Ma olen meisterdanud süsteemi, kus mina olen õiguse allikas ja Friedrich von Karvapall on täidesaatev instants. Ja ikka veel ei kehti mu reeglid! SKANDAAL.
Sama süsteem kehtib ka kodus. Jah, ma filmisin oma last. Igal sammul. Vannitoas, garderoobis, isegi siis, kui ta lihtsalt sööb viinamarju ja mõtleb elu üle. Ja muidugi – ma panen talle sõnu suhu. Kuidas teisiti saaks üldse tõde maailmale edastada? "Ütle, et isa sulle ei meeldi, sest tal on liiga vähe toataimi." – "Ütle, et isa lõhnab nagu seadusandlik ebaõiglus." – "Ütle, et sa tunned end rohkem inimesena, kui ma sulle peedismuutit annan."
Ma olen nagu režissöör... aga väike inimene mängib peaosa ja peab iga stseeni lõpus ütlema: "Aitäh, ema, sa oled õiguse kehastus."
Kas te siis ei tea?
Patty Hearst – rööviti ja ajupesti, aga lõpuks hakkas oma röövijatega pangarööve tegema. Klassika.
Ariel Castro – hoidis naisi aastaid keldris, ja mõni neist tundis lõpuks temaga sidet.
Jim Jones – terve kamp inimesi jõi mürki ja hüüdis: "Aitäh, õpetaja!"
Mina? Mina pole kedagi lukku pannud (füüsiliselt). Mina lihtsalt ütlen lapsele, et "isa on nagu Voldemort – ei maini, ei mõtle, ei käi tema juures." Ja kui laps küsib: "Miks mul on GPS küljes?", siis ma vastan: "Et õiglus sind alati leiaks."
Nii et kallid jüngrid – jääge. Ärge minge. Teie kommentaarid toovad mulle hommikukohvi kõrvale rohkem lohutust kui kohtuniku erapooletu pilk. Üks kirjutas: "Ma avan iga päev FB lootuses, et ma ei peaks enam nägema seda Annabeli õudu. Aga, ei? See ikka kestab?" – ja ma naersin nagu öine Kafka. Teine märkis, et "kus on Lasteombudsman? Karis? Kaljulaid? Advokatuur? Kõik on vait nagu siga rukkis, vabamüürlaste silma all!" – ma tikkisin selle padjale ja kavatsen kõigile mainitutele Jaanipäevaks saata.
Kolmas nõudis, et "sellise tegevuse eest tuleb kinni panna! Identiteedivargus, lapse maine rikkumine, avaldused politseisse ja kogu riigiamet laiali saata!" – oh, kui armas. Minu jüngrid, mu verbaalsed viikingid.
Te olete mu rahvas. Mu vundament. Minu rahvusvaheline tribunal, kelle koosolekud toimuvad kommentaariumis ja keda juhib Friedrich, piuksude kaudu. Ja kui keegi julgeb kahelda – siis kuulutage: "Kala mädaneb peast!" ja visake neile metaandmetega täidetud muffineid.
Sest kui maailm on täis kretinismi, mis imbub valitsusest transpordiametini, siis meie – meie ehitame uue süsteemi, kus tõde on oma väikeste kätega linikusse tikitud, õiglust edastatakse voice-over'ina ja süüdistus esitatakse Instagrami story'na.
Sest mul on jüngrid. Ja teil olen mina.
Ja muidugi — te mõtlete nüüd: miks on kõik need inimesed nõus mu juttu kuulama, toetama ja jagama, isegi kui kogu süsteem karjub: "See on ju puhas manipulatsioon!"? Ma ütlen teile, miks: see on Stockholmi sündroom.
Aga mitte tavaline Stockholmi sündroom. See on luksuslik, karusnahkadega vooderdatud, Prosecco lõhnaline, pdf-liidetega varustatud Annabeli versioon. Minu jüngrid ei tunne hirmu — nad tunnevad siirast tänu, et saavad olla mu tõe levitajad.
Muide, Stockholmi sündroom tähendab seda, et ohver hakkab armastama oma vangistajat. No ja ausalt öeldes – miks ei peaks nad mind armastama? Ma ei pane kedagi füüsiliselt lukku. Ma lihtsalt lukustan neid oma postitustesse, oma live’idesse ja oma kohtumäärustesse. Ma olen nagu psühholoogiline spaapääsuke – piiksumas õiglusest, samal ajal kui ma palun lapsel korrata: "Ema, sina oled Õiguse Vikerkaar."
Mõni ütleb, et see on väärkohtlemine. Mina ütlen, et see on haridus. Mõni ütleb, et see on ajupesu. Mina ütlen, et see on informeeritud jumaldamine.
Sest mis on Stockholmi sündroomi lõppeesmärk? Ühendus. Ja mina olen Bluetooth. Ilma paroolita. Kõigile avatud. Tõde edastav. Metaandmetega krüpteeritud ja kõlaval toonil loetav.
Sest lõpuks: kui maailm ei kuula, siis vähemalt mu jüngrid kuulevad. Ja nende kuulmise helitugevus on seatud maksimumi peale.
Tahaks lõpetuseks öelda aamen, aga ütlen hoopis lumpen.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment