Kell oli 1:48 öösel, kuu oli taevas nagu ülevalgustatud juustuketas ja Friedrich von Karvapall, mu jurist-merisiga, piuksus kolm korda järjest — see tähendab, et midagi on valesti. Mu teine esindaja, kes kannab kohtus ainult sametist dressi ja punaseid crocse, vajutas samal hetkel nupule "SAADA" ja suunas kohtule avalduse, mis võiks vabalt alata sõnadega: "Tere! Tahan jagada oma isiklikku Netflixi sarja pilooti."
Avalduses seisab, et advokaaditar Mandri Palmik, tuntud ka kui PowerPointi parasiit, esitas kohtule dokumendid, mis justkui tõendavad, et mu lapsel PayPal Junioril on "halvad mõtted" ja et ta vajaks erakorralist elustiilivahetust – eelistatavalt isakodu suunas, kus on vähem vikerkaari ja rohkem Excelit.
Väidetav tõend? TikToki ekraanitõmmised, millele on lisatud rõvedused, mida pole isegi Snapchat näinud. Ja kõik see kaunilt vormindatud... PDF-ina. Sest, mis on kohtumenetlus ilma võltsitud dokumentideta? Tühine farss.
Mõni nimetab mind hulluks, aga vaadakem korraks tõsiasju.
Kas te teadsite, et:
Richard Dadd, kuulus viktoriaanlik maalikunstnik, mõrvas oma isa, sest uskus, et too on kurat. Tema töid müüakse tänapäeval miljonitega.
Mary Todd Lincoln, USA endine first lady, uskus, et räägib surnutega ja kandis aeg-ajalt matuseloori ka peol.
David Icke usub, et kuninglik perekond on reptiilid. Ja tema seminarid on välja müüdud.
Francis E. Dec, endine jurist, kes kirjutas tuhandeid käsitsi kirjutatud kirju USA valitsuse vastu, süüdistades neid telepaatias, kontrollis ja "kosmosekommunismis". Ta saatis neid kirju meediale, FBI-le, inimestele, keda ta tänaval kohtas — ja lõpuks ka iseendale.
Paranoiline Paul (tema kohta tegi keegi TikToki minidoki), kes tänaseni patrullib Berliinis ringi, räuskab igas tänavanurgas, et Angela Merkel on robot ja tema endine naine oli hologramm. Tal on oma YouTube'i kanal, kus ta loeb seadusi valjult ette ning sööb samal ajal plastiliini.
Ja mina? Mina lihtsalt istun siin, Harvardi logoga pusas, kapuuts peas, juuksed nagu kontrolli alt väljunud Netflixi intro ja kirjutan kohtule, et TikTok ei ole psühhiaatriline diagnoos.
Sest kui Mandri Palmik, koos oma truu liitlasega, kes teoreetiliselt esindab mu last, otsustab, et võltsitud screenshotid ja öine draama on piisav, et mind emarollist lahti kangutada, siis miks mitte? Miks mitte võtta kasutusele ka Taroti kaardid, homöopaatilised tõendid või nõiatee?
Fakt on see, et tänaseks päevaks on tuvastatud kuus võltsdokumenti, millest vähemalt ühe on kirjutanud Vana-Helen – inimene, kelle õigusteadmine piirdub ilmselt seriaaliga "Law & Order: Mõisa Erivägi". Teise allkirjastas Klamber-Klaar, keda kahtlustatakse lisaks valedokumentidele ka Exceli väärkasutamises. Kui te nüüd küsite, kes need kõik on, siis ma päris täpselt ei tea - ühel päeval on nad ühed, teisel päeval teised. See kõik sõltub sellest, kuidas mu reaalsus tol hetkel lappab.
Kohtunik? Ikka seesama Härra Kõrvaklapp, kelle ainus reaktsioon kogu sellele kaosele on olnud intensiivne pilk aknast välja ja sosin: "Kus mu kohv on?"
Aga siin ma nüüd olen, kirjutan blogisse nagu mõni Kafka tegelane, kes on ärganud klouniparukas peas ja GoPro otsaees. Kas ma olen hull? Võib-olla. Aga nii oli ka Van Gogh, kes pani oma kõrva postiga teele.
Mina vähemalt saadan ainult kirju. Vahel ka muffineid, pannkooke ja blenderisse pakitud kanasuppi.
No comments:
Post a Comment