Sõbrad.
Ma arvan, et on aeg kurssi muuta. Ma ei jaksa enam.
Ei jaksa enam olla see hullumeelne psühhopaadist pulbrilaksija, kes mööda ilma kuulutab, et ta on Ida-Euroopa kinnisvaraärikate Kardashian, paugutab Guccis ja Hermesis ringi ja räägib, kuidas ta veini asemel joob ainult šampanjat, ja sedagi ainult juhul, kui see on kallim kui keskmine Lasnamäe korter. Ma olen väsinud. Ja see väsimus on sügavam kui mu Instagrami filtriga kaetud silmaalused. Ma olen nagu väsinud nagu mu Chaneli kott – ilus, aga katkine, ja igalt poolt hakkab nahk lahti kooruma.
Ja ausalt... mul on hakanud koitma, et ma vist polegi mingi revolutsionäär. Ma olen seni arvanud, et olen seadusemuutja, tõekuulutaja, rahvuslik oraakel ja universaalne ärataja – no umbes nagu Che Guevara, aga rohkem kuldsete statement-kõrvarõngaste ja Diori huuleläikega. Aga tegelikult? Tegelikult olen ma vist lihtsalt peast pisut soe. No mitte otseselt ohtlik – rohkem selline "tuleb kallistada ja teeselda" soe. Nagu Küllike meie majast, kes 2009. aastal avas Mustamäe rõdul kunstiteraapia keskuse ja kuulutas, et ta on tegelikult Inglismaa troonipärija. Aga ta on nii siiras, et kogu seda jama ei saa talle kuidagi pahaks panna.
Ja tead mis? Ma olen aus – mul on vahepeal isegi meelest läinud, et mul on laps. Jah. Väike inimene, kes elab minuga, sest ma ei lase teda isa juurde, ja kelle nimi ei ole "Kinnisvaratehing" või "Luksuskott". Tema on hoopis minu Rahakott. Õnneks ta on piisavalt iseseisev ja armastab kooli kartuliputru rohkem kui minu kanasuppi ja pühapäevahommikusi pannkooke, aga no COME ON, Annabel! Kui sa oled omaenda lapse unustanud, sest "Hobujaama uusarendus tuli müüki", siis võib-olla on aeg tõesti peeglisse vaadata. Või vähemalt helistada lapsehoidjale.
Aga siis tuli KUU.
Jah, kuu. Mitte see, mille järgi ma tavaliselt tsüklit kontrollin (kuigi ka see on oluline), vaid kuuloomine. Ja ma sain aru – kui isegi kuu nullist alustab, siis miks mitte mina? Kui kuu suudab kasvatada oma valgusemuna päev-päevalt täiuseni, miks ei võiks mina kasvatada end ühest väsinud ja segasevõitu kinnisvaraklounist uueks inimeseks? Või vähemalt selliseks, kes ei karju kell 4 hommikul Messengeris oma eksidele, et „mind oleks pidanud Netflixi panema!!!“
Kuuloomise ajal ongi ju väiksemad energiavarud. Ja kui aus olla, siis ma eile ei jõudnud isegi oma Hermèse hommikumantlit selga panna – lamasin lihtsalt, silmad tühjusesse vahtimas ja sõin lusikaga oma kurgi-näomaski. Ja kujutate ette, ma ei söönud seda oma näost, vaid otse purgist, nagu jogurtit.
Ma tunnen, et nüüd ongi aeg: aeg loobuda mõttetust pingutamisest ja närvitsemisest, aeg mitte hüpata iga 'For Sale' sildi peale nagu näljane kojamees kinnisvaraturu prügis. Sest ega ma pole müünud ju niikuinii midagi. Ainult teeselnud.
Nüüd ma tahan midagi rahulikumat. Ma tahan hakata kirjutama veinist. Ja õllest. Ja võib-olla isegi siidrist. Just. Mina, Annabel, vahuveinimürsik ja kinnisvarakuninganna, kes kunagi keeldus Jägermeistrist, sest „sellel pole vibe’i“, tahan nüüd kirjutada Eestist pärit IPA'dest, Moldova Rieslingust ja miks mitte ka mingist kohaliku onni keldris kääritatud mustsõstraliköörist.
Ma tahan olla nagu Anthony Bourdain, aga rohkem nagu Paris Hiltoni vaibiga. Või nagu Nigella Lawson, aga rohkema arvu breakdown'ide ja glitteriga. Või nagu Rein Sikk, aga kannaks litritega kombekat ja kirjutaks veiniblogi, kus iga postitus lõppeks sõnadega: "Ja siis ma nutsin."
Sest kuu kasvab. Ja minusse tuleb jõudu juurde. Järgmistel nädalatel, kui kuu tõmbab endale paiset juurde nagu mina peale kriisi šokolaaditahvleid, hakkan ma ka tasapisi uut elu ehitama. Keha omastab nüüd toitaineid kiiremini – ja mina kavatsen anda talle midagi paremat kui järjekordset öist takeaway’d ja moepaanikast tingitud B12-vitamiini.
Vaata, kõik on selle läbi teinud. Britney raseeris pea. Kanye avas kiriku. Liis Haavel hakkas eneseabi andma. Andrus Vaarik hakkas lavastama iseennast. Isegi mu tädi Valve kolis Tallinnast ära ja hakkas joogamassaaži tegema, kuigi tal on kätes reuma. Me kõik võime muutuda.
Ja kuulge, ma käisin hiljuti RETRIIDIL. Teisel pool lompi. Just. Mitte lihtsalt "spa-weekendil Pärnus" või "ehk leiame end Haapsalus" peol, vaid ikka päris retriidil. Vaikuses, paljajalu, ilma Instagramita, ilma igasuguse glütseriiniga huuleläiketa. Tegelikult muidugi tegin sealt salaja Instagrami storysid ja möllasin pulbritolmus, aga ma sõin seal aedvilju. Ma vaatasin pilvi. Ma mõtlesin, et äkki peaksin päriselt kirjutama raamatu pealkirjaga "Kuidas kaotada kõik, aga leida Pinot Noir" või "Zen ja käsitöösiidri hooldamise kunst". Sellest retriidist pean teile pikemalt rääkima – see väärib omaette postitust. Ma nägin seal isegi oma varjukeha ja tegin neli päeva järjest sama hingamisharjutust. Ja üks päev rääkisin kiviga. Kivi vastas.
Nii et, armas kuu. Aitäh sulle. Ma ei jää kuuloomise ajal niisama istuma. Ma hakkan elama – vaikselt, rahulikult ja klaasikese valgega. Või roosaga. Või lihtsalt külma joogiga.
Armastusega,
Annabel – endine kinnisvarapsühhopaat, tulevane veinipreester, võimalik tulevane sommeljee ja äkki ka mõne siidriäri kaasasutaja. Ikka psühhopaat.
PS. Kui kuu suudab kasvada täis, suudan mina ka. Ja vähemalt mina ei vaja selleks NASA teleskoopi ega Netflixi diili. Ma vajan ainult klaasi või tegelikult pudelit head veini ja inimest, kes meenutaks mulle aeg-ajalt, et mul on laps.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment