From Gucci to Grapes: üks naine ja tema kuuvalguse krahh

Sõbrad.

Ma arvan, et on aeg kurssi muuta. Ma ei jaksa enam.

Ei jaksa enam olla see hullumeelne psühhopaadist pulbrilaksija, kes mööda ilma kuulutab, et ta on Ida-Euroopa kinnisvaraärikate Kardashian, paugutab Guccis ja Hermesis ringi ja räägib, kuidas ta veini asemel joob ainult šampanjat, ja sedagi ainult juhul, kui see on kallim kui keskmine Lasnamäe korter. Ma olen väsinud. Ja see väsimus on sügavam kui mu Instagrami filtriga kaetud silmaalused. Ma olen nagu väsinud nagu mu Chaneli kott – ilus, aga katkine, ja igalt poolt hakkab nahk lahti kooruma.

Ja ausalt... mul on hakanud koitma, et ma vist polegi mingi revolutsionäär. Ma olen seni arvanud, et olen seadusemuutja, tõekuulutaja, rahvuslik oraakel ja universaalne ärataja – no umbes nagu Che Guevara, aga rohkem kuldsete statement-kõrvarõngaste ja Diori huuleläikega. Aga tegelikult? Tegelikult olen ma vist lihtsalt peast pisut soe. No mitte otseselt ohtlik – rohkem selline "tuleb kallistada ja teeselda" soe. Nagu Küllike meie majast, kes 2009. aastal avas Mustamäe rõdul kunstiteraapia keskuse ja kuulutas, et ta on tegelikult Inglismaa troonipärija. Aga ta on nii siiras, et kogu seda jama ei saa talle kuidagi pahaks panna.

Ja tead mis? Ma olen aus – mul on vahepeal isegi meelest läinud, et mul on laps. Jah. Väike inimene, kes elab minuga, sest ma ei lase teda isa juurde, ja kelle nimi ei ole "Kinnisvaratehing" või "Luksuskott". Tema on hoopis minu Rahakott. Õnneks ta on piisavalt iseseisev ja armastab kooli kartuliputru rohkem kui minu kanasuppi ja pühapäevahommikusi pannkooke, aga no COME ON, Annabel! Kui sa oled omaenda lapse unustanud, sest "Hobujaama uusarendus tuli müüki", siis võib-olla on aeg tõesti peeglisse vaadata. Või vähemalt helistada lapsehoidjale.

Aga siis tuli KUU.

Jah, kuu. Mitte see, mille järgi ma tavaliselt tsüklit kontrollin (kuigi ka see on oluline), vaid kuuloomine. Ja ma sain aru – kui isegi kuu nullist alustab, siis miks mitte mina? Kui kuu suudab kasvatada oma valgusemuna päev-päevalt täiuseni, miks ei võiks mina kasvatada end ühest väsinud ja segasevõitu kinnisvaraklounist uueks inimeseks? Või vähemalt selliseks, kes ei karju kell 4 hommikul Messengeris oma eksidele, et „mind oleks pidanud Netflixi panema!!!“

Kuuloomise ajal ongi ju väiksemad energiavarud. Ja kui aus olla, siis ma eile ei jõudnud isegi oma Hermèse hommikumantlit selga panna – lamasin lihtsalt, silmad tühjusesse vahtimas ja sõin lusikaga oma kurgi-näomaski. Ja kujutate ette, ma ei söönud seda oma näost, vaid otse purgist, nagu jogurtit. 

Ma tunnen, et nüüd ongi aeg: aeg loobuda mõttetust pingutamisest ja närvitsemisest, aeg mitte hüpata iga 'For Sale' sildi peale nagu näljane kojamees kinnisvaraturu prügis. Sest ega ma pole müünud ju niikuinii midagi. Ainult teeselnud.

Nüüd ma tahan midagi rahulikumat. Ma tahan hakata kirjutama veinist. Ja õllest. Ja võib-olla isegi siidrist. Just. Mina, Annabel, vahuveinimürsik ja kinnisvarakuninganna, kes kunagi keeldus Jägermeistrist, sest „sellel pole vibe’i“, tahan nüüd kirjutada Eestist pärit IPA'dest, Moldova Rieslingust ja miks mitte ka mingist kohaliku onni keldris kääritatud mustsõstraliköörist.

Ma tahan olla nagu Anthony Bourdain, aga rohkem nagu Paris Hiltoni vaibiga. Või nagu Nigella Lawson, aga rohkema arvu breakdown'ide ja glitteriga. Või nagu Rein Sikk, aga kannaks litritega kombekat ja kirjutaks veiniblogi, kus iga postitus lõppeks sõnadega: "Ja siis ma nutsin."

Sest kuu kasvab. Ja minusse tuleb jõudu juurde. Järgmistel nädalatel, kui kuu tõmbab endale paiset juurde nagu mina peale kriisi šokolaaditahvleid, hakkan ma ka tasapisi uut elu ehitama. Keha omastab nüüd toitaineid kiiremini – ja mina kavatsen anda talle midagi paremat kui järjekordset öist takeaway’d ja moepaanikast tingitud B12-vitamiini.

Vaata, kõik on selle läbi teinud. Britney raseeris pea. Kanye avas kiriku. Liis Haavel hakkas eneseabi andma. Andrus Vaarik hakkas lavastama iseennast. Isegi mu tädi Valve kolis Tallinnast ära ja hakkas joogamassaaži tegema, kuigi tal on kätes reuma. Me kõik võime muutuda.

Ja kuulge, ma käisin hiljuti RETRIIDIL. Teisel pool lompi. Just. Mitte lihtsalt "spa-weekendil Pärnus" või "ehk leiame end Haapsalus" peol, vaid ikka päris retriidil. Vaikuses, paljajalu, ilma Instagramita, ilma igasuguse glütseriiniga huuleläiketa. Tegelikult muidugi tegin sealt salaja Instagrami storysid ja möllasin pulbritolmus, aga ma sõin seal aedvilju. Ma vaatasin pilvi. Ma mõtlesin, et äkki peaksin päriselt kirjutama raamatu pealkirjaga "Kuidas kaotada kõik, aga leida Pinot Noir" või "Zen ja käsitöösiidri hooldamise kunst". Sellest retriidist pean teile pikemalt rääkima – see väärib omaette postitust. Ma nägin seal isegi oma varjukeha ja tegin neli päeva järjest sama hingamisharjutust. Ja üks päev rääkisin kiviga. Kivi vastas.

Nii et, armas kuu. Aitäh sulle. Ma ei jää kuuloomise ajal niisama istuma. Ma hakkan elama – vaikselt, rahulikult ja klaasikese valgega. Või roosaga. Või lihtsalt külma joogiga.

Armastusega,

Annabel – endine kinnisvarapsühhopaat, tulevane veinipreester, võimalik tulevane sommeljee ja äkki ka mõne siidriäri kaasasutaja. Ikka psühhopaat.

PS. Kui kuu suudab kasvada täis, suudan mina ka. Ja vähemalt mina ei vaja selleks NASA teleskoopi ega Netflixi diili. Ma vajan ainult klaasi või tegelikult pudelit head veini ja inimest, kes meenutaks mulle aeg-ajalt, et mul on laps.

Botox huulde, kullakesed! 

I have as much chance of making it in Hollywood as a snowball does in Satan's ass

Kuulge, ma olen šokis. Ei, mitte sellest, et ma eile kell 3 öösel kalapilguga Bookingust Santorini butiikhotelle scrollisin, kuigi ma tean, et ma sinna kunagi ei lähe. Esiteks, ma vajan vähemalt kuut outfit’i hommikusöögiks ja teiseks, Eestis on ka ilus (noh, vähemalt kui filter peal on). Kolmandaks, mul pole praegu piisavalt pappi.

Ei, ma olen šokis sellest, et MINA ei saanud Netflixi, aga hoopis Ari Matti Mustonen sai.

Vabandust, aga mis kuradi loogika see on? Kas Netflix tõmbas mulle ühel hommikul traati ja ütles: "Annabel, sa oled glamuurse elu kehastus! Sul on rahvusvaheline sarm, sa oled kinnisvara kuninganna, ja sa oled isegi Buying Beverly Hillsi bossi Mauricio Umanskyga kohtunud – ja mitte lihtsalt mingil seminaril, vaid Lissabonis kontori avamisel!"

Kusjuures, jah, ma tunnistan, et püüdsin teda veidike võrgutada, sest kui inimesed saavad kuulsaks sellega, et nad hüppavad vanni koos elektritõukeratastega või postitavad TikToki video sellest, kuidas nad Hot Dogi söömise võistlusel oma paremast jalast ilma jäid, siis miks ei võiks mina saada Netflixi lihtsalt seetõttu, et veetsin ühe kinnisvaramoguliga veidi "kvaliteetaega"? Ma olin valmis minema täispanga peale – rääkima talle, kuidas ma suudaksin müüa isegi Lasnamäe ühetoalise pesuköögi mõnele LA influencerile "boho-chic city escape" projektina.

Lubanuks talle, et kui ta mind Beverly Hillsi kaasa võtab, teeme koos sellise kinnisvarasõu, et isegi Kardashiani klannil hakkab ebamugav. Ma oleksin andnud endast kõik! Aga Umansky lihtsalt naeratas, patsutas mulle sõbralikult õlale ja küsis, kas ma tahan temaga koos pilti teha.

Kas Umansky ütles: "Oh wow, Annabel, sa oled see puuduolev lüli meie reality-maailmas! Sa peaksid tulema LA-sse ja elama minu majas, ma viskan Kyle Richardsi välja ja teeme sinust Netflixi superstaari!"?

Ei. Selle asemel ütles ta hoopis: "Nice to meet you!" ja naeris oma miljonivääriliste hammastega, mille sära peegeldus mu Gucci kotil ja ma tundsin kogu selle ürituse juures end üsna haledalt.

Ja nüüd, selle asemel, et mina saaksin glamuursete häärberite vahel päikeseprillid peas hinge tõmmata ja "Hollywoodi staaride kinnisvarajumalannaks" tõusta, on hoopis Ari Matti Netflixis!

Ari Matti! Mees, kes näeb välja nagu mu eks, kes kadus ühepäevasele matkale ja tuli tagasi neli aastat hiljem koos omaenda seenekasvatuse, uue maailmavaatega ja ilmselt mingite ebamääraste teadmistega šamanismist. Mees, kes ilmselt usub, et kõige suuremad eluõppetunnid tulevad kas metsas paljajalu kõndimisest või sellest, et sa sõid midagi, mille nime sa tegelikult ei tea. Mees, kelle elufilosoofia on "mida hullem, seda naljakam", samal ajal kui mina pean hommikuti highlighteri ja espresso abil oma elu kokku lappima.

Ari Matti, kelle kontseptsioon elust on "kui sa pole vähemalt korra elus hommikul raudteejaamas ärganud, siis kas sa üldse oled elanud?" ja kelle arusaam heast reisist on see, kui ärkad kuskil Ida-Euroopas, su pass on kadunud ja ainus asi, mis sul kotis alles on, on poolik kabanoss ja tundmatu võtmekimp. Ja nüüd tal on Netflixi show!

Kus on MINU reality show? Kus on MINU hetk särada? Mina oleksin olnud Eesti esimene kinnisvarareality kuulsus! Ma oleksin müünud unistusi, korraldanud avatud uste päevi, kus Prosecco asemel jagatakse Põltsamaa glögi ja Rõngu Pagarite juustupalle.

Ma oleksin esimene inimene, kes teeks kinnisvaramüügi juurde dramaatilise TikToki trendi, näiteks "Kui see villa pole vähemalt kuue vannitoaga, siis ma kukun kohe pikali ja keegi peab mu Hermesi vöö lahti siduma!" või "Kui köök ei ole suurem kui mu unistused, siis ma viskan ennast betoonpõrandale ja jään sinna, kuni mõni rikas Brasiilia jalgpallur mind üles tõstab ja mind kaasa viib."

Või veel parem – "Kui siin majas pole walk-in veinikelder-spa-sauna koos valgustundliku meeleoluvahetajaga, siis teate, mis? Ma väänlen ja visklen siin põrandal ja nutan, kuni keegi toob mulle uue šampanja!"

Aga ei.

Netflix ütles "ei" Annabelile ja "jah" Ari Mattile. Aga tead, mis? Ma ei anna alla. Kui Netflix mind ei taha, siis ma lihtsalt ostan Ari Mattilt korteri ja vähemalt saan nii korrakski kuulsust nautida.

PS. Ari Matti, palju õnne, aga ma vihkan sind natuke. Ja kui ma sinuga kohtun, siis ma palun sul mulle silma vaadata ja öelda: "Annabel, see oleks pidanud olema sina!"

Botox huulde, kullakesed!

Ära küsi, mida sina saad teha maailma heaks. Küsi, mida maailm saab teha minu Gucci koti heaks

Olen alati arvanud, et ausus ja eetika on nõrkadele. Miks rügada tööd teha, kui on võimalik mesijutuga meelitada heauskseid mind heldelt üle kuldama? Just sellise mõtteviisiga sündis minu MTÜ LELO – Lasteta Emade Lõputu Ohverdamine, (aga sobivad ka: Lahkete Eestlaste Lõputu Oinastamine, Lõbus Ent Looderlik Organisatsioon), mis kõlab nagu üllas missioon, aga tegelikult on selle ainus eesmärk minu elu glamuursemaks muutmine. Heategevus, mis tõesti aitab – mind!

Kõik algas lihtsast ideest – inimesed on lollid ja usuvad kõike, mis neile südamlikus toonis ette söödetakse. Kui öelda, et kogun raha haigetele lastele või toetame üksikemasid, siis ei hakka ju keegi süvenema, et mida see kõik täpselt tähendab. Ja nii hakkasingi kerjama annetusi oma suurejoonelise missiooni tarbeks, mis koosnes peamiselt ilusatest PowerPointi slaididest, kus olid stock-fotod nutvatest lastest ja südantsoojendavatest loosungitest. Mitte keegi ei süvenenud, kas need lapsed üldse eksisteerivad või kas see "noorte arenguprogramm" on midagi enamat kui lihtsalt minu uus Gucci kott.

Kuidas heausksed inimesed mulle raha annavad?

1. Loon võlts-MTÜ veebilehe. Postitan sinna südantlõhestavad lood, "hädaabi taotlused" ja kurbade silmadega laste pildid – kusjuures, täiesti suvalised pildid, mille internetist leian. Keegi ei kontrolli, kas need lapsed on päriselt olemas. Lisan ka mõned tänukirjad väljamõeldud emadelt, kes on nüüd väidetavalt "tänu minule" õnnelikud.

2. Teen emotsionaalsete loosungitega Facebooki reklaame. "Anneta ja päästa elu!" "Üks euro võib muuta maailma!" "Koos saame aidata!" Tegelikult see "koos" tähendab ainult mind ja minu pangakontot. Kui inimesed tunnevad, et tahavad aidata, siis miks mitte neid selle eest karistada?

3. Korraldan võlts-heategevusüritusi. Mõtlen välja kampaaniaid nagu "Jookse lastele tulevik!" või "Heategevuslik veiniõhtu", kus inimesed maksavad osalemise eest ja tunnevad end kangelastena. Tegelikult läheb kogu raha otse minu uue kõhuplastika ja säärejooksu fondi. Kui keegi küsib, kuhu annetused läksid, vastan uduselt midagi "administratiivkulude" ja "tulevaste projektide" kohta.

4. Võltsin infot koostööpartnerite kohta. Lisan oma lehele suvalisi logosid ja pilte kuulsustest, et näeks välja nagu ma teeksin midagi suurt ja tähtsat. "Tunnustatud ekspertide ja suurorganisatsioonide toetusel" – see kõlab veenvamalt kui "ükski pärisinimene pole sellest MTÜ-st kuulnud".

Ja kui sellest veel ei piisa, siis hakkan ühel hetkel ka klassikalisi petuskeeme testima. Petukõned, kus teatan murelikul häälel, et inimese lähedane vajab kiirelt raha ja võltsinvestorite skeem, kus räägin, kuidas minu "sotsiaalsed projektid" toovad annetajatele 300% kasumit. Reaalsuses tootsid need ainult mulle uue diivani ja järjekordse spaapaketi.

Ja muidugi minu elu suurprojekt – minu kauaoodatud jalgade rasvaimu. Tänu lahketele annetajatele sain lõpuks need kintsud, mida olin alati soovinud. Inimesed usuvad heategevusse ja kes olen mina, et neilt see naiivne lootus ära võtta?

Maailma suurimad kelmid ja kuidas nad mind inspireerisid

• Bernie Madoff? Tema skeem kestis aastaid ja inimesed andsid talle vabatahtlikult miljardeid. Mina ei viitsi nii pikalt oodata – pigem teen kiire ja lihtsa rahakaasamise ning kaon enne, kui keegi küsima hakkab.

• Anna Sorokin? Tema veenis rikkureid, et on Saksa pärijanna, mina veenan keskmisi internetikasutajaid, et nende 10-eurone annetus "muudab maailma". Tema sai tasuta luksusrestoranides süüa, mina saan "MTÜ strateegiapäevade" raames viietärnihotellides peesitada.

• Tinder Swindler? Tema valis ühe naise korraga ja pettis neid aastate kaupa. Mina tegelen massidega – kogu internet on mu pangakonto täitmiseks! Inimesed usuvad alati hädaolukordi ja kui ikka "vaesed lapsed nälgivad", siis pilt kassi silmadega beebist teeb oma töö.

• Charles Ponzi? Tema ehitas keerulise skeemi postiteenuste pealt. Mina ei vaeva end finantsstruktuuridega, vaid lihtsalt panen inimesed tundma, et nad on head inimesed, kui mulle raha annavad. Emotsionaalne pettus on alati tõhusam kui matemaatiline!

Ma olen alles algaja, aga õppimine käib täistuuridel. Mida rohkem pettureid jälgin, seda paremini tean, kuidas oma skeeme sujuvamaks muuta. Küll ühel päeval jõuan ka nende tasemele!

Ja sina, kallis lugeja?

Kui sa ka annetad suvalistele MTÜ-dele ilma nende tausta kontrollimata, siis palju õnne – oled minu lemmiktüüp, keda petta! 

Botox huulde, kullakesed!

Kuidas müüa luksuskinnisvara, kui sa ei tea isegi, kus on põhjasuund?

 Vabandust, et olen nii kaua eemal olnud! Tööasjad vajasid hädasti korrastamist – pidin oma müügitulemusi analüüsima (ehk avastama, et neid pole), agentuuris tähtsa näoga ringi kõndima ja käima kolmel inspiratsioonikoolitusel, kus räägiti, kuidas universum toob su ellu külluse, kui sa lihtsalt piisavalt palju naeratad. Aga nüüd olen tagasi ja valmis teiega jagama oma kõige värvikamaid, külluslikke ja täiesti tõepäraseid elamusi!

Tere tulemast minu säravasse, glamuursesse ja faktivabasse ellu! Kes veel ei tea, siis mina olen Annabel – luksuskinnisvara nõustaja, visionäär, uhke eneseimetleja ja absoluutne legend (enda peas). 

Tehinguid? Ei ühtegi! Aga selfisid katusekorterite rõdudel? Rohkem kui ühelgi tõelisel maakleril! Peaasi, et kaadrisse jääks mingi palmipuu ja taustal mere peegeldus. Sest noh, klient ostab ju emotsiooni, mitte kinnisvara, eks? Ja mis on emotsionaalsem kui peegelkaamera filter, mis teeb isegi betoonist parkla "eksklusiivseks varjupaigaks, kus modernsus kohtub looduslähedusega"?

Olen selles äris asendamatu. Mitte küll teadmiste või kogemuste poolest, aga  keegi teine ei oska sellise veenvusega valetada. 

Minu ainus varasem kokkupuude kinnisvaraga? Eksabikaasa, kellel on päriselt kinnisvarafirma. Mina olin lihtsalt trofeenaine, kes vaatas pealt ja ütles: "See diivan ei sobi siia!" 

Aga nüüd? Nüüd olen mina Portugali turu ekspert, kuigi alles hiljuti sain aru, et Lissabon ei ole saar ja ei hõlju keset ookeani nagu mõni troopiline pelgupaik.

Ja kuidas see kõik alguse sai? Loomulikult tänu valedele! "Olen õppinud rahvusvahelist ärindust ja olnud kultuuriuudiste peatoimetaja ühes Eesti telekanalis!" Kas see on tõsi? Absoluutselt mitte! Tegelikult visati mind ülikoolist välja, sest õppemaks jäi maksmata, ja see telekanal ei teadnud minu "ametist" midagi. 

Aga väikesed detailid ei loe! Päris elus pole oluline, kas sa tegelikult midagi oskad – tähtis on, et räägid sellest nii, et inimesed arvavad, et oskad!

Ametikirjeldus, mis minust Võluv Kodukene RE kodulehel ripub, on mu elu suurim kunstiteos. "Ta aitab leida luksuskinnisvara Portugalis ja tagab tipptasemel klienditeeninduse!" ehk tõlkes: ma tean kolme korterit, mis on müügis ja ükskord vastasin kliendi e-kirjale vähem kui kahe nädala jooksul! 

"Ta on tuntud pikaajaliste kliendisuhete loomise poolest..." ehk tõlkes: üks investor hakkas mind Instagramis jälgima ja ma saatsin talle südame-emotikoniga tere.

Aga kliendid! Need kullakesed usuvad kõike, mida ma neile räägin! "See piirkond on tõusev turg!" – mida see tähendab? Ei tea, aga see kõlab investeerimisväärselt! 

"Siin on rahu ja vaikus!" – välja arvatud see, et kõrval on väike ehitusplats, mis meenutab heliliselt Godzilla ja King Kongi kaklust. 

"See rõdu on erakordne!" – välja arvatud see, et rõdupiire vibreerib ohtlikult iga kord, kui tuul natuke tugevamalt puhub. 

"Sellest majutuskohast õhkub autentset ajaloolisust!" – tõlkes: torud on nii vanad, et vesi tuleb kraanist ainult siis, kui kuu on Saturni suhtes ideaalses asendis.

Aga, mul on teile suured uudised – mina laienen! Ei, mitte teadmiste või müügitulemuste osas, vaid puhtalt fantaasia tasandil. 

"Fookus on laienemisel Ida-Euroopasse ja strateegiliste suhete loomisel!" ehk tõlkes: mul on üks tšehh, kellega vahetasime LinkedInis viisakat "Hi!" ja ma kutsusin ühe leeduka veinile, kui ta siin puhkamas käis. 

Aga see pole veel kõik! Mul on ka üks poolakas, kes mulle ükskord e-kirjas "Dear Sir" kirjutas, mis tähendab, et diplomaatilised suhted Poolaga on ametlikult loodud. 

Lisaks kohtusin hiljuti ühel suvalisel Lissaboni peol ühe bulgaarlasega, kes ütles, et tal on "kontakte", mis minu jaoks tähendab, et ilmselt olen nüüdsest Ida-Euroopa kinnisvaramaailma võtmeisik. 

"Oleme loonud partnerlussuhteid rahvusvaheliste investoritega!" – tõlkes: ma saatsin ühe investorit mängiva influenceri postitusele tuld sümboliseeriva emotikoni ning ta ei blokkinud mind. 

Järgmine samm? Võib-olla tervitan mõnda ukrainlast "privjetiga" ja panen CV-sse kirja, et olen rahvusvahelise suhete spetsialist!

Kogu see kinnisvaramaailm on tegelikult imelihtne. Sa ei pea teadma mitte midagi, kui sa oskad piisava enesekindlusega rääkida! Mina pole veel ühtegi tehingut lukku löönud, aga see pole oluline. Peamine on hoida nina püsti, kanda kõrgeid kontsi ja rääkida numbritest, mille ma ise välja mõtlen. Ja no olgem ausad – kui ma siiani pole vahele jäänud, siis järelikult teen ma midagi õigesti!

Kui sa juba nutad, siis tee seda vähemalt oma isiklikus limusiinis

Teate, mu kallid lugejad, see ei ole enam lihtsalt draama – see on eepiline tragöödia, mille kõrval isegi Shakespeare’i "Romeo ja Julia" tundub kerge suvekomöödiana! Nagu suur filosoof Kim Kardashian kord targalt ütles: „Kui sa juba nutad, siis tee seda vähemalt oma isiklikus limusiinis.” Aga siin ma nüüd olen – mitte limusiinis, mitte isegi tagasihoidlikus mustas Mercedeses, vaid, hoidke nüüd alt, BOLTIS. 

Jah, just, nagu mingi suvaline surelik. Ja ärge kujutage ette, et see oleks mingi peen Uber Black – ei, see on see kõige odavam variant, kus auto salongis on tunda viimase kliendi kebabi hõngu ja mingit seletamatut niiskust. Mu autojuht, kes varem mind igale poole sõidutas on asendunud suvalise Sergeiga, kes kuulab venekeelset tehnot ja vaatab mind peeglist täpselt nii, nagu ma poleks kunagi Chaneli kandnud.

Ma hoian pisaraid tagasi, sest kas te kujutate ette, kui madalale ma olen langenud? Kas see on see uus normaalsus, millega ma pean leppima? Kas keegi võiks sellele mehele öelda, et autoklaasid võiks vähemalt puhtad olla? Ja kas keegi võiks universumile meelde tuletada, et mina ei ole loodud sellisteks katsumusteks?

Ma kuulutan ametlikult välja uue ajastu: Ohvrite Ajastu! See on ajastu, kus meie, suursugused ja kannatanud naised, kes on oma kõrghetkeil saanud kanda kõige pehmemat siidi ja kulistada kõige kallimat šampanjat, leiame end nüüd silmitsi jõhkrate ja halastamatute meestega, kes on otsustanud, et meie edaspidine elu võiks veidike vähem luksuslik olla. Üh, õudust!

Mõelge näiteks Marie Antoinette'ile, kes soovitas rahval süüa kooki. Kas teda tänati? Ei! Ta kaotas hoopis oma pea! Või võtkem Madame Bovary, kes tahtis lihtsalt elada mõnusat täisväärtuslikku elu, kuid pidi lõpuks maksude ja igavuse tõttu endale arseenikokteili kokku segama! Või kas me oleme unustanud Anna Karenina, kes avastas, et iseseisev elu ilma rikka abikaasata polegi nii glamuurne ja lahendas asja rongiga? Ja nüüd seisame meie nende samade probleemide ees! Ainult, et meie tänapäeva maailma rong on see, et meie kuldsed krediitkaardid ei tööta enam! Meie rahakotid on raudus!

Viimaste nädalate jooksul olen ma kogunud lugusid neist õnnetutest naistest, kes on sama saatuse ohvrid: nad abiellusid edukate ja rahakate meestega, elasid luksuses, sõitsid Pariisi šoppama, nautisid šampanjat ja sefiiri nagu suvalised keisrinnad, ja siis – PAUGUST! See kõik võeti neilt ära! Mehed julgesid lahutada! Lugeke veel kord: LAHUTADA! Ma ei saa aru, kas me elame pimedal keskajal?! Kuidas see sai juhtuda?

Ja see pole veel kõik! Need julmad mehed mitte ainult ei keeldu meile eluaegset elatist maksma, vaid nad tahavad oma lastega ka aega veeta?! Kas see on mingi nali? Lapsed kuuluvad emale, täpselt nagu Chaneli kott,  Hermesi vöö või Louis Vuittoni kohver. Kuidas me peaksime oma eluga edasi minema, kui me peame mõtlema sellele et meie lapsed peavad oma isaga ka aega veetma? Aga kuidas jääb meie pilatese, tennise ja eneseleidmise reisidega Balile? Kes selle kinni maksab? Kui laps on isaga ka, siis see tähendab majanduslikult ainult ühte, meie rahakotikesse laekub vähem raha, sest "ülalpeetav" veedab vahepeal aega isaga. See ei lähe mitte. Laps peab olema koguaeg meie haardes ja õppima selgeks ühe mantra "Isa on ATM".

Võtame näiteks kullakalli Eeva juhtumi (nimi muudetud, sest kohtusüsteem on kahtlaselt palju eksmeeste poolt). Eeva elas oma mehe armastava rahakoti najal, nautis spaade ja personaal-massööride hellitusi, kuni ühel hetkel see kõik kadus. Eksmees julges öelda, et "naine võiks ise ka panustada". Ma olen šokis! Kas me peaksime nüüd hakkama tööl käima? Mis järgmiseks? Hakkame iseseisvalt hingama ka või?!

Ja muidugi ei saa me mööda vaadata juhtumitest, kus eksmehed lihtsalt otsustavad, et neil on UUS NAINE ja UUS ELU. Kus on austus? Kus on solidaarsus? Me peaksime kokku hoidma nagu Prantsuse revolutsiooni naised, kes marssisid Versailles’sse, et  nõuda oma õigusi, mitte vaikselt pealt vaatama, kuidas meile määratakse "mõistlikud elatismaksed", mis ei kata isegi meie käike Värska sanatooriumisse. 

See toobki mind küsimuseni, mis on mõistlik? "Mõistlik" ei ole see hädine sendipajuke, mille meie endised armastuse sponsorid on otsustanud meile "väärikalt" jagada. "Mõistlik" ei ole korter, mille rõdult avaneb vaade naabri pesukuivatusrestile, mitte Champs-Élysées’le. "Mõistlik" ei ole keskmine palgatöötaja eelarve, sest meie standardid on kõrgemad, meie unistused on suuremad ja meie vajadused – noh, ütleme nii, et rahakotid, millel puudub kuldne American Expressi logo, tekitavad meis lihtsalt ärevust.

"Mõistlik" on kolm Michelini tärni, "mõistlik" on vein, mille hind algab neljakohalisest numbrist ja lõppeb mõistuse kaotusega, "mõistlik" on personaalne sommeljee, kes oskab meie hingehaavade järgi soovitada Dom Pérignon’i õiget aastakäiku. 

Aga see, mida meie eksid pakuvad? See on midagi, mida nimetatakse "normaalseks eluks" – ja see, kallid lugejad, on tõeline tragöödia! Meie jaoks ei ole mõistlik elada nii, nagu elavad... noh, tavalised inimesed.

Seega, kallid õed, see ei ole veel läbi. Meie võitlus jätkub! Me hakkame koguma lugusid, me kirjutame memuaare, me anname intervjuusid ja kui vaja, marsime nagu revolutsioonis säranud prantslannad, kes oma õigust nõudsid. Ainult, et meie nõuame, et piiramatu limiidiga kuldsed krediitkaardid, mis meile kunagi kuulusid, jääksid meile ka jätkuvalt kuuluma. Raha, luksus ja lapsed – me tahame seda kõike korraga! (Sest ainult lapsed tagavad meile selle luksuse)

Olge valmis, mehed – me tuleme, me kriiskame, me ähvardame ja me ei lahku enne, kui me oleme teilt saanud vähemalt kolm Birkinit ja meie hingehaavad on korralikult kulla ja kaaviariga lapitud!

Botox huulde, kullakesed!