Kui sul pappi pole, siis ära laima. Tundub lihtne, eks? Aga eks see vana hea elutarkus pole kõigile alati nii kergesti arusaadav. Laimamine, valetamine ja tõe väänamine on tegelikult üks elegantne kunstivorm – eeldusel, et su pangakontol pole miinust ja kerjandus on strateegiliselt korraldatud läbi MTÜ. Aga oi, häda sellele, kes läheb oma taskuraha pealt mängima suurt sotsiaalset õiglusemõistjat. Võta see õpetussõna siit kaasa, mu kallis sõber, külmetav tänavapoliitik: oma kontolt toetuskampaaniaid tehes paistad lihtsalt haletsusväärne. Õpi minult – see on peenemalt tehtav!
Ah jaa, külmetava tänavapoliitikuga olen vana sõber. Teate küll, neid sõprussuhteid, kus oled sunnitud hoidma sama vihmavarju – täpselt nagu Napoleon ja Talleyrand, kes samal ajal vihkasid ja vajasid teineteist. Meie vihmavari oli küll pigem metaforiline, aga oi, kui ebamugavalt kitsas oli selle all. Tema seisis seal jalad märjad ja peos mõni vaevuväärikas loosung, mina aga kandsin hoolt, et isegi vihma käes näeksin välja nagu ajastuvääriline jumalanna. Elegants ei maga, isegi mitte to(ü)rmis!
Ja, tõsi, mul on temast isegi natuke kahju. Igaühel pole ju sünnipäraselt kaasa antud oskust oma lugu müüa. Võtame näiteks, kuidas Marie Antoinette'ile omistati kuulus fraas "Siis söögu kooki!" Mis siis, et ta seda tõenäoliselt kunagi ei öelnud – narratiiv oli oluline, mitte tõde. Sõber, sa vähemalt proovid, ja selles, kallis külmetav tänavapoliitik, on juba omaette kangelaslikkust. Aga kui sa räuskad midagi põhiseadusest ja poetad vahele Swedbanki kontonumbri, noh, siis on kogu dramaatika kahjuks kaotatud. Ma ju õpetasin sind paremini!
Ma tean, et nii mõnigi kasutab sõnu nagu "õiglus," "õigused" ja "laste kaitse" kui žonglöör kolme tennisepalli – puhtalt show pärast. Võtame näiteks sõbra, kes nüüd julgeb öelda, et tema sõnavabadust "vaigistatakse". Kas pole irooniline? Samal ajal, kui ta ise oma konto numbrit jagab, hoiab mind mu elegantne MTÜ-kilp kõigi nende vulgaarsete rahaküsimuste eest puhtana. Vaata ja õpi, kuidas demagoogia peab välja nägema!
Ja siinkohal – suur kummardus minu rahakale elegantsile. Jah, minu "kerjandus" pole lihtsalt kerjandus – see on läbi mõeldud turundus! Ma tunnen end natuke nagu Machiavelli kaasaegses võtmes, kes teadis, et kõige parem viis kriitikat vältida on see, kui mängid reeglite järgi, mille sa ise oled kehtestanud. Laimu ja tõe väänamise õigust saavad lubada ainult need, kelle taskud on piisavalt sügavad.
Ah, ja ärme unusta meie külmetavat tänavapoliitikut, kes väidab, et teda "hirmutatakse vaigistushagidega." Võib-olla tasuks alustada sellest, et hagi, mu kallis, tuleb harilikult põhjusega. Äkki kontrolliks üle, kas mõni sinu poolt välja paisatud "avalik õiglustunne" on üldse kooskõlas tegelikkusega. Ma lihtsalt pakun – äkki natuke eneserefleksiooni? Aga noh, enesekriitika on siiski luksus, mida igaüks endale lubada ei saa.
Ajaloost leiab küllaga näiteid, kuidas "tõde" ja "õiglus" on olnud lihtsalt relvad kellegi ego rahuldamiseks. Võtame kasvõi Joseph McCarthy, kelle nõiajaht kommunistide vastu hävitas sadu elusid, aga tema enda narratiivina tundus see jumalik missioon. Või siis Savonarola, kelle tõelevitamine lõppes lõkkega – sest noh, rahvale meeldib draama.
Kui nüüd keegi küsib, mis on minu moraal kogu selle loo juures, siis see on lihtne: kui sa laimad, siis tee seda elegantselt. Õpi, kuidas oma narratiiv esitada nii, et keegi ei hakkaks sind otseselt kahtlustama. Või vähemalt sinu jüngrid ei tee seda. Tee seda läbi süsteemi, läbi sisu, läbi oskusliku storytelling'u. Aga kui sa lihtsalt hüüad, et "austage põhiseadust" ja näitad oma Swedbanki kontonumbrit – noh, siis oled sa juba mängust väljas ja kaotanud.
Lõpetuseks, armas sõber, ma ei ütle, et valetamine ja laimamine on midagi halba. Aga kui sa seda juba teed, siis vähemalt tee seda nii, et keegi ei näeks sinust läbi. Ja selleks, kui sa veel aru ei saanud, läheb vaja pappi. Head mõtlemist ja nagu ikka, Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment