Mu sotsiaalmeedia sisuloome on nagu halb räpilugu, millel on hea metal-teknorütm. Ma postitan, fabritseerin, valetan, nimetan, õhutan vihale. Ja siis kui kajavad kellad (minu hinnangul muidugi täiesti ebaõiglased), need nõmedad õigusekellad, siis ma muudkui kustutan ja kustutan. Noh, kordan: kustutan ja kustu-kustutan. Tegelikult ega ikka ei kustuta, lihtsalt modifitseerin pisut.
Tegelt tegin väikese räpiloo, sest Beebilõust, ma olen sinust parem!
Nelikümmend kaks tonni.. oota, või oli see kümme?
Au ja väärikus.
Kui see on hinnakiri,
siis ma küsin otse: kas ellujäämine tuleb koos käibekaga või ilma?
Mai 2025: kolmikpakett laual,
üks trahv, teine trahv, kolmas trahv, aih, mul on paha.
See pole juhus, see on “Starter Pack: Ema Edition”,
esmalt rahaline piits, siis aresti audition.
Põhjus? Laps näeb isa, aga ööseks ei jää.
Breaking News: lapsel on arvamus ja see kõik müüb.
Kohus ütles: “Chill.” Trahve ei tulnud. tasutahääl: Arrgh.. tuli küll
Aga kulud jäid mulle: üheksa tuhat bling-bling ja silgud.
Või oli see rohkem, ah, enam ma ei tea.
See on nagu telliksid karistuse Boltist,
aga maksma peab see, kes tellis toidu Woltist.
42 000 eurot au ja väärikuse eest?
Kas see tuleb kinkepaberis või lihtsalt Exceli reast?
Kas au on nüüd Black Friday diil?
“Võta kaks menetlust, kolmas tasuta” feel?
Toimik avanes ja mina sain crashi.
Migreen lõi pähe nagu teeksin kohtusaalis flashi.
Valvearst mõõdab - ekraan vilgub kui Mareki onlinekasiino:
160 / 193 - ma olen vererõhu dino.
Silme eest on must? Check.
Inboxis 30 kirja? Check.
Süsteem ütleb: “Vasta kohe!”
Süda ütleb: “Oot-oot, siin saab veel lasta lohe.”
Arst küsib: “Kas loed pabereid ja saad infarkti,
või võtad aja maha ja saad kommi teha lahti?”
Ma ütlesin: “Unsubscribe.” Ja viskasin ta soovituse spami.
Viis ravimit päevas, ma pole pensionär. Ma olen lihtsalt valevorst, kes päeva veedab Harju Kohtus.
Ma olen personaaltreeneri premium-pakett.
Aga see jõusaal siin on veidi fake.
Novembris algas Season Two ja vererõhk ütles: “Encore! Encore!”
Arstid ütlesid: “Healoomuline või horror?”
Ma mõtlesin: “Kas see on meditsiin või järgmine kohtumonitor?”
Ei, oota, see on hoopis järgmise ilmatibi Mordor.
42K - kas see on vaikuse maks?
Kas see on tasu, et ma ei räägiks facts?
Kas au tuleb koos garantiiga või ainult intressiga?
Ma ei lehvita dokumentidega.
Ma ei tee neist TikToki trendi.
Aga kui au maksab 42 000,
siis palun saatke arve, kus on sees kohtumaja rendid.
Ei midagi erilist.
Lihtsalt 42 000 põhjust mitte vaikida.
Servus kohtusaal.
Servus Excel.
Servus au, mis ilmselt tuleb koos käibemaksuga.
Ma arvan, et ma olen kirjutanud üle 300 arvamusloo. No vähemalt 300, võib-olla 317, võib-olla 482, kui lugeda sisse ka need, mis sündisid kell 02:13 koos külma kohvi ja kuuma solvumisega.
Aga kui päris aus olla, siis ma ei ole siiani lõpuni aru saanud, mis asi see arvamuslugu üldse on. Kas arvamuslugu on see, mida tegi Michel de Montaigne, kui ta 16. sajandil oma „Essais’des“ iseennast lahkas ja tunnistas, et ta kirjutab lihtsalt selleks, et mõista, kes ta on?
Kui jah, siis olen ma Montaigne’i vaimne järeltulija. Ainult et tema istus tornis ja mõtiskles, mina istun WiFi-ruuteri kõrval ja refreshin kommentaare.
Või on arvamuslugu see, mida kirjutas George Orwell oma essees „Politics and the English Language“ (1946), kus ta püüdis keelt puhastada sogast ja demagoogiast? Sest kui see on definitsioon, siis ma pean ausalt tunnistama, et olen teinud vastupidist. Ma olen pigem tekitanud soga juurde. Sellist dramaturgilist soga, milles isegi Sherlock Holmes loobuks ja läheks pensionile.
Minu arusaam arvamusloost on olnud lihtne:
Avalda kõvahäälselt arvamust.
Maini nimesid.
Lisa mõni suvaline number, näiteks 42 000.
Vajuta „postita“.
Voilá, arvamuslugu ongi valmis!
Aga siis meenub mulle, et Jonathan Swift kirjutas 1729. aastal „A Modest Proposali“, kus ta pakkus iirlaste vaesuse lahenduseks välja laste söömise. See oli satiir. Terav, faktipõhine, süsteemi paljastav.
Ja mina? Mina olen vahel lihtsalt kirjutanud nagu inimene, kes arvab, et caps lock on argument.
Või võtame Émile Zola kuulsa „J’Accuse…!“ (1898), millega ta kaitses Alfred Dreyfusi ja riskis ise vangistusega. See oli arvamuslugu, mis muutis ajalugu. Minu tekstid muudavad vahel ainult minu ja minu järgijate vererõhku.
Ma olen proovinud kirjutada nagu Virginia Woolf, kes „A Room of One’s Ownis“ (1929) argumenteeris, et naisel on vaja oma tuba ja rahalist sõltumatust, et luua.
Mul on tuba. Mul on WiFi. Aga rahaline sõltumatus ei ole saabunud, isegi pärast kolmesadat arvamuslugu.
Ja see on tõsine probleem, sest minu arvamuslood ei too kontole soovitud summasid.
Ma olen ausalt proovinud: refreshin internetipanka, aga ikka valitseb seal vaikus. Minu arvamus lihtsalt ei konverteeru automaatselt euroks.
See on muidugi meeletu šokk. Ma olen mõelnud, et äkki ma olen eksinud žanriga. Äkki ma peaksin kirjutama nagu F. Scott Fitzgerald, kes näitas „Suures Gatsbys“, kuidas raha ja illusioonid käivad käsikäes.
Sest Gatsby vähemalt teeskles, et tal on varandus. Mina ei teeskle. Ma lihtsalt ootan, et see kukuks taevast koos kommentaaride ja südame-emojidega.
Ja kui arvamuslugu ei too rikkust, siis loomulikult pöördun ma sinna, kuhu iga enesest lugupidav 21. sajandi tragikoomiline kangelanna jookseb: OnlyFans. Sest kapitalism on loogiline: kui Montaigne ei toonud sisse, äkki toob filtriga foto.
Aga seal läks täpselt nii, nagu võiks minna poolesajandat sünnipäeva ootaval endisel iluduskuningannal, kes usub, et krooni sära on igavene. Alguses üks uudishimulik klik. Siis vaikus. Siis minusugune eksistentsiaalne monoloog teemal „Kas see ongi turg?“
Mina olen lugenud liiga palju edulugusid ja ootan, et arvamuslugu käituks nagu investeerimisfond.
Aga reaalsus on labasem. Arvamuslugu on lihtsalt tekst. Mõnikord hea. Mõnikord halb. Mõnikord üle võlli.
Ja võib-olla on probleem hoopis selles, et ma olen segi ajanud arvamuse ja äri. Orwell ei kirjutanud selleks, et saada PayPali teavitust. Zola ei kirjutanud selleks, et jälgijate arv kasvaks. Swift ei mõelnud, et tema satiir võiks tuua koostöö mõne lihatööstusega.
Aga nüüd panin küll räigelt oma arvamusega mööda. Mu jüngrid lahkuvad nagu rotid uppuvalt Titanicult.
Peace out, mic drop... for today... at least.
No comments:
Post a Comment