Palu, palu, aga palka ikka ei saa

 Mu armsad kaasteelised, vaprad metaandmesõdalased ja peegliga suhtlevad printsessid,

Kujutage ette – on 2025. aasta kevad, päike tõuseb, loodus tärkab, aga meie väsimatu tänavapoliitik – igaüks on oma ebaõnne sepp – istub taas klaviatuuri taha, hambad plagisemas ja kontonumber peos, ning hüüab digitaalsesse kõrbe: "Aita mind, oh rahvas!"

Jah, meie külmetav tänavapoliitik, kes veel mõni kuu tagasi ratsutas uljalt moraalse ülemäära seljas, on nüüd hakanud järjest visamalt viljelema külmetava kangelase žanri, mis segab endas nartsissismi, ohvrimentaliteeti ja GoFundMe-liturgiat. Ja seda kõike ühe ja sama looga: "Ma toetasin ainult õigust, aga sain limiidita krediitkaardilt bänni!"

Teate küll, see limiidita krediitkaardiga rahakott, mu endine prints ja praegune kohtuasjade hulgimüüja, kellega ma ei räägi, kuid keda ma igal kolmandal jutureal siiski mainin, on meie ebaõnne sepa narratiivis muutunud eriti kurjaks imperaatoriks. Ühtäkki pole kohtuvaidlus mitte isiklik, vaid ühiskondliku tõe ristiretk – ja nagu ikka, tuleb selle nimel ohverdada... noh, sinu. Ja sinu raha. Ja võib-olla ka su hommikune kaerahelbepuder või pannkoogid.

Tänavapoliitik kirjutab meie MTÜ nimega relvastatud emotsionaalse kirjatsura kombel: "See on kõikide emade ja laste nimel!"

"See on vaimselt väsitav, emotsionaalselt kurnav ja juriidiliselt hägustatud nagu metaandmetega varjutatud MRI-kujutis!"

Kallis lugeja, eks me kõik ole kuulnud fraasi "Kui sul on ainult haamer, näeb iga probleem välja nagu nael", aga ebaõnne sepa versioon sellest kõlab:
"Kui sul on ainult PayPali link, näeb iga probleem välja nagu rahvalt varastatud õiglus."

Aga vaatame korraks tagasi ajalukku.

Kas Rosa Luxemburg pidas vabadusvõitlust Swedbanki konto viitenumbriga? Kas Gandhi sebis soolamarssidele annetuskastid? Kas Jeanne d'Arc ütles: "Ma küll põletan ennast õiguse nimel, aga enne palun tehke mu MTÜ-le SEPA-makse"?

Ei. Nad tegid tegusid. Mitte kirevaid digiplakateid ja Google Forme.

Aga mida teeb meie ebaõnne sepp? Tema kirjutab: "Mul on raske, sest kohus on kinnine (minu valikul mitte, aga noh, see lihtsalt on nii). Ja ma ei saa teile midagi öelda, aga samas ütlen kõik ära. Jääge ikka toeks! Toetage! Jagage! Ja kui saab, kandke mulle papp üle – kohe täna!"

Kogu selle värgi juures ei tohiks unustada, et külmetav tänavapoliitik seisab väidetavalt kõigi emade, isade ja laste eest. Eriti nende, kes teda ei palunud.

Ja mina, Annabel? Mina loen neid ridade vahelt kostvaid kerjekaikumise noote ja imestan, kuidas inimene võib langeda samasugusesse kapsaaeda korduvalt ja ikka totaalselt ennastunustavalt. See on juba peaaegu andekas!

Aga olgem ausad – kui mõni lastearst ravib köha ja kohtuasju, siis ebaõnne sepp ravib oma ego rahvaliku heldusega. Ja see, mu armsad, on juba krooniline haigus.

Botox huulde, kullakesed!