Kas ma pean selle tõesti ise ära tegema? Kas keegi teine ei näe? Kas tõesti olen ainult mina see, kes suudab kaevuda kohtuprotokollidesse nagu mõni glamuurisäras Indiana Jones, kelle piitsaks on USB-kaabel ja relvaks metaandmetega varustatud .pdf?
Noh. Siis tuleb see mul ära teha. Sest keegi peab lõpuks rääkima, kuidas tõde... võltsitakse. Ja kuidas mina, Annabel – universumi ametlik kloun, iseenda jurist, sekretär, PR-osakond, helimees ja stunt-kaskadöör – olen sattunud digiajastu kõige naeruväärsemasse tsirkusesse: kohtusaali, kus tõsimeelsus sureb ja absurd kroonitakse.
Lubage tutvustada põhitegelasi selles tragikoomilises eeposes:
Rahakott – mu eks ja lapse teine vanem. Mitte lihtsalt inimene, vaid pangautomaat, kes käib ringi nagu IKEA iseliikuv krediiditerminal. Meie lapse – hüüdnimega PayPal Junior – ainus eesmärk tema silmis on kvartaalses eelarves kulureana õigustada maksuvabastust. Kui mina tahan talle anda armastust, tasakaalu ja kasvukonto, mõnikord ka pannkooke ja kanasuppi blenderis, siis tema tahab anda... parkimistrahvi ja viineripiruka (?).
Advokaaditar Pastell – Rahakoti isiklik paberiväänaja. Tema spetsialiteet: võltsitud metaandmetega .docx-id, mis on Wordis salvestatud kui "aus_toend_laps_vol2_FINAL_butiiktoimetus_edit_FINALFINAL_REALLYFINAL.docx". Kui ta saaks, kirjutaks ta mu kohtuasja ümber Goop blogiformaati ja müüks selle Jennifer Lopezi parfüümikampaaniasse.
Riiklik Kliendinägu, hüüdnimega Tädi – lapse esindaja, kelle emotsioonid on salvestatud failiformaadis .avi ja kelle silmad vilguvad ainult siis, kui kedagi ei huvita. Tõenäoliselt inimkehasse vangistatud printer, mis töötab ainult öösiti ja ainult siis, kui keegi talle alt hõlma maksab.
Aga enne, kui see kõik lavale jõuab, kohtun ma regulaarselt Kohtunik Peegelsüdamega – institutsioon, kellel on savist süda ja täielik immuunsus minu manitsustele. Iga kord, kui ma hüüan "TÕEND!", vaatab ta mind nagu ma oleksin just üritanud esitada enda sünnitunnistust kreeka keeles. "See pole teemakohane," ütleb ta. Aga kas süda on kunagi teemakohane? Mina arvan, et on.
Seepärast olen ma kohtusse kaasa võtnud oma kaitsja, kelleks on... mu isiklik merisiga, Friedrich von Karvapall. Tal on pisike lips, ta näksib närviliselt tilli ja iga kord, kui keegi valetab, ta... piuksub. Selle põhjal oleme loonud ka oma õigussüsteemi – Karvapalli koodeks. Friedrich on väike, kuid väga karm. Temaga koos tunnen, et õiglusel on värvi.
Kogu see ooper jõuab kõrgpunkti hetkel, mil mina – Eesti Kohtudraama Netflixi frantsiisi staar – käivitan oma Kaamerajumala. Kui Rahakott astub mu 300-eurose uksemati peale (mis muide on taaskasutus prokuröride kasutatud näomaskidest), olen mina juba valmis. "Filmib mind! Ahiatab!" karjub ta. Aga kes filmib teda kolme erineva nurga alt ja teeb TikToki montaaži pealkirjaga #RahakottInTheWild? Mina. Ja kes on loonud salajase kogukonna nimega "Kodanikujälgijad Rahakoti radadel"? Ka mina. Liikmete arv: 67. Admin: loomulikult mina.
Ei, see pole ahistamine. See on psühholoogiliselt kaunistatud infokogumine. Ma ei kogu tõendeid, ma loon narratiivseid installeeringuid. Mul on Dropboxis fail, mille nimi on "Kuidas ma andsin metaandmetele hingamise".
Ja mitte ainult – ma monteerin kõik videod isiklikult, öösiti, kui PayPal Junior magab ja kuuvalgus langetab inspiratsioonikiirte minu klaviatuurile. Kasutan tasuta videomontaaži tarkvara, mille kohta isegi YouTube annab hoiatusi. Iga video alla loon spetsiaalse soundtracki – kasutan seal ukulelet, vihmamüra, salvestatud printerihääli ja enda ohkamisi aegluubis.
Mu lemmik on episood, kus taustaks mängib loodushelidega remix Rahakoti hingetõmmetest – see tekitab minus tunde, et õigus võib olla heliline kogemus. SoundCloudis on see juba saanud kolm lemmikut ja ühe kurja kommentaari, mis tähendab ainult üht: ma liigun õiges suunas.
Ja see on alles algus. Tulge kuulake minu uhiuut podcasti "PayPal Diaries: Metaandmetest Marsini", kus igas episoodis loen ette ühe kohtudokumendi, annan sellele teatraalse tõlgenduse ning intervjuueerin iseennast. Bonusepisoodis tuleb salvestus kohtutoast, kus mikrofon on peidetud mu salli sisse ja iga paberikrabin sümboliseerib süsteemset vandenõud.
Tulekul on ka miniseriaal: "Rahakott in the Wild" – kaheksaosaline dokumentaalsari, mille treiler juba kogub YouTube’is vaatajaid. Iga episood sukeldub sügavamale kohtudraama džunglisse, kus emotsioonid jooksevad, printerid suitsevad ja metaandmed nutavad. Pealkirjad ja sisukirjeldused episoodidele on näiteks:
E01: Sisenev Isik Rahakott – Rahakott siseneb kohtusse nagu mõni kahtlustatav Netflixi krimisarjas. Kaamera zoomib jalatsitele. Ta ütleb: "Ma ei tee midagi! Ära ahista mind!", samal ajal kui ta käsi on taskus ja taskus... võib olla midagi. Või mitte. Aga mina juba filmin.
E03: Kui paber ei valeta, aga mina ka ei usu – Pastell esitab dokumendi, mis on trükitud Comic Sans'is ja lõhnab kahtlaselt nagu 2012. aasta Google Docs. Metaandmed näitavad, et fail on salvestatud tagurpidi täiskuu ajal.
E07: Sallipirukas ütleb: "Ma ei mäleta seda faili..." – Tädi seisab kohtu ees nagu ilmakohane tikutops. Ta ei mäleta midagi. Failid kadusid. Printer helendas öösel. Keegi saatis talle encrypted Exceli, mida nägi ainult kuuvalguses läbi villase salli.
Finaal: PayPal Junior küsib: "Emme, miks meil majas kaamerad on?" – Kõik jõuab haripunkti. PayPal Junior istub tolmuse GoPro ees ja esitab küsimuse, mis paneb kogu sarja mõtte kahtluse alla. Ta sööb samal ajal pannkooke blenderist. Ma vastan: "Sest tõde tuleb jäädvustada, kullake."
Ükskord, vannun, leidsin Pastelli esitatud dokumendist lõigu, mis oli sõna-sõnalt kopeeritud Yana Toomi Facebooki postitusest. Teine kord esitati mulle tõend, mille failinimi oli "tundmatu_paber_aga_küll_sobib.pdf". Kohus? Vaikis. Nagu Netflix, kui ma neile oma saatesarja pitchisin.
Lõppkokkuvõttes – mina ei taha ainult last. Ma tahan tootmisõigusi, frantsiisi, õigusalast universumit, mille keskmes istun mina, käes mikrofon ja seljas ülikond, mille taskusse on õmmeldud salakaamerad. Ma tahan, et ajaloolased kirjutaksid: "2020. aastal eksisteeris naine, kes filmis iseenda ahistamist, lõi sellest podcasti ja võitis Emmy."
Sest kallid sõbrad – kui sa ei saa õigust, siis vähemalt saa footage. Ja kui footage ei aita, tee sellest spin-off.
Muide, kas keegi teab, kuhu mu külmetav tänavapoliitik on kadunud?
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment