Roojasuud prügikasti

Tasub ainult mõneks hetkeks jalad seinale visata, loorberitele lesima jääda ja aprillikuist lumeläbu jälgima jääda, kui kommentaariumis vallandub mingi hullumeelne torm, mis võiks vabalt kanda nime "Apokalüpsis Vol. 2". Üks hetk naudid oma isetehtud õigusevahuveini, järgmine hetk keerleb su ümber sõim, rumal sarkasm ja digitaalsed piiksud nagu meeletu parv sulelisi kloune.

Mingil hetkel, kallid lugejad, pidin ma endale tunnistama: isegi kui me siin sotsiaalmeedia virtuaalsel gladiaatoriväljakul üksteisel emotsionaalseid ribisid välja kangutame, peaks alles jääma midagigi, mis meenutab viisakust. No vähemalt niipalju kui vanasti, kui härrasmehed ja härrasnaised, enne kui nad teineteist mõõkadega kergelt sutsasid, kummardasid viisakalt ja soovisid vastasele head surma.

Mäletate veel duelle? Need olid omamoodi kunstivorm. Üks solvus, viskas teisele valge kinda näkku (mitte ei kirjutanud kommentaariumisse "söö sitta!" postitust), ja kutsus kenasti välja. Valiti sekundandid — mõlemale poolele väärikas tegelane, kelle roll oli tagada, et relvad oleksid ausad, reeglid oleks paigas ja keegi kogemata mõnd putitatud püssi ei tooks.

Võtame näiteks kuulsad duellid:

• Alexander Hamilton ja Aaron Burr – üks Ameerika ajaloo kõige stiilsemaid poliitilisi kättemaksulugusid. 1804. aasta suvehommikul New Jersey Weehawkeni udusel lagendikul kohtusid USA asepresident ja üks iseseisvuse arhitektidest, et lahendada oma solvumine viisaka paugutamisega. Hamilton tulistas taeva poole (ausõna, mitte sellepärast, et teda oleks tabanud südametunnistuse piinad, vaid teadliku žestina), Burr tulistas otse. Hamilton suri päev hiljem – mitte caps lock'is oma õigust nõudes, vaid vaikselt, dramaatiliselt ja ajalukku jääva respektiga.

• Aleksander Puškin ja Georges d'Anthès – Venemaa suurim poeet ja tema prantslasest solvaja võtsid 1837. aasta külmal päeval appi relvad ja au. Puškin, kelle au haavasid kuulujutud tema naise truudusetusest, astus d'Anthèsile vastu. Puškin sai surmavalt haavata ja lahkus kaks päeva hiljem igavikku – ja mitte TikToki nutulaulu saatel, vaid oma nime kirjanduse taevasse jäädavalt kirjutades.

Tollal oli olemas reeglistik, mida pidi järgima: võrdsed relvad, ausad lasud, solvaja andis solvatule ausa võimaluse. Isegi kui su elu lõppes, lõppes see väärikalt, mitte nagu tänapäeval – postitatud caps lock'is.

Ja kuna mulle selline "söö sitta" labasus ei istu, siis pidin eile öösel (pole veel otsustanud, kas ajutiselt või igaveseks) mõne roojasuud delikaatselt eemaldama oma haldjalikust sotsiaalmeedia lossist. 

Õrnalt, nagu lõikaks üleliigse kaalikalehe peenralt – mitte vihaga, vaid kerge kurvastusega, et mõni hing ei suuda end rafineerida isegi siis, kui talle ulatatakse hõbekandikul võimalus. Isegi kui su elu lõppes, lõppes see väärikalt, mitte nagu tänapäeval – postitatud caps lock'is.

Ei mingit edevat sõimu Facebooki kommentaarides stiilis: "räme laim!" või "hull psühhopaat!". Ei! Isegi teineteist torgates oldi rafineeritud.

Aga mida me näeme täna? Kommentaariumid vahutavad nagu Fairyst üle ujutatud nõudepesumasin. Igaüks, kellel on pöial ja internet, arvab, et viisakus on nõrkadele. Ja muidugi – mina olen ka oma klounikingades ja Harvardi pusas tormanud lahingusse nagu süüdimatu Napoleoni koopia.

Aga nüüd... nüüd ma tunnen, et see ei ole enam lihtsalt vaidlus. Ei, mind püütakse tühistada läbi vabamüürlaste JOKK-skeemi.

Mu eksabikaasa, kuldse krediitkaardi valitseja, keda siin blogis tunneme nime all Rahakott, kuulub ilmselgelt müüriladujate vennalikku ladvikusse. Seal, kus Tatari tänaval põll ees ja paljajalu vannutatakse truudust rituaalide saatel Põrnika puiestee salajases keldris, sündis ka otsus: Annabel tuleb vaigistada.

Ja see pole mingi tavaline vaigistamine. Ei, see on peen kunst: nagu sooviks keegi elevanti baleriiniks dresseerida. Alguses käib vaikne mustamine, siis suunatud artiklid "murettekitava käitumisega" emast, salajased ringkirjad "vaimsest ebastabiilsusest", kõik läbi korraldatud meediakajastuste ja institutsioonide, mille juhid istuvad ühe ja sama nähtamatu kätt suruva võrgustiku lauas.

Nad on teinud seda enne:

• Proua Lendõun, kes kunagi suures reklaamiäris säras ja lõpuks Šveitsi internaati oma lapsi taga nutma jäi.

• Võilill-Annika, kelle tsirkuseunelm purustati kiiremini kui saaks öelda "JOKK!"

• Kristall-Kristel, kes tõrjuti avalikust elust nagu kassipoeg vihmast.

Kõik need naised... ja nüüd mina.

Kui keegi arvab, et "ah, mis müüriladujad, mis JOKK", siis ma ütlen: vaadake ümbritsevat. Kas te tõesti usute, et riiklikud ametikohad lihtsalt langevad sületäie õitsva päevalille kombel õigete inimesteni? Ei. See on peen orkestreeritud mäng, mille partituur on kirjutatud ammu enne, kui mina oma esimese Prosecco klaasi tühjendasin.

Ja kusagil seal, lõhnavas ja suitsuses klubitoas, istub Härra Pastakas ja jagab käske: "Annabel? Ah, see tüüp. Pange peale: hullumeelne, manipulatiivne, ühiskondlikult ohtlik."

Selle kõige taustal tahan ma öelda: isegi kui sa pead mind skisoidseks, psühhoklouniks või metaandmete printsessiks, kas või aususe pärast, olgem elegantsemad. Visake mulle vähemalt valge kinnas näkku enne kui otsustate, et mind tuleb digitaalses duellis verest tühjaks torkida.

Me võime olla klounid, aga olgem vähemalt väärikad klounid.