Teate, ma olen oma eksistentsiaalses klounikarjääris jõudnud nüüd faasi, kus võin ausalt öelda: kui see pole Saksamaal tehtud, siis see pole tehtud õigesti. Punkt. Mitte ühtegi väitlust. Mitte ühtegi "aga Eestis on teisiti". Eestis pole mingit "teisiti". Eesti on lihtsalt Saksamaa copy-paste, aga kehvema disainiga ja rohkem pelmeenilõhnaline.
Mina, Annabel, Ida-Euroopa kinnisvarakuninganna, tõekuulutaja ja krooniline tsitaadipomm, olen nüüd võtnud oma isiklikuks missiooniks korrata igas teises lauses, et Eesti õigussüsteem põhineb Saksamaa õigussüsteemil. Ma ütlen seda kohtus, ma ütlen seda sõbrannale, ma ütlen seda lapsele ja ma kirjutasin selle isegi oma uue visiitkaardi taha: Lex est Germanica, baby.
Nii et kui Saksamaal ütleb keegi, et mingi leping on nicht gültig, siis palun väga – mina, Annabel, otsustan, et see on ka Eestis õigustühine. Ja kui Saksa kohus otsustab, et võõrandamine on lapsele kahjulik, siis ma torman oma juhtumiga otse Harju maakohtusse, viskan lauale kogu oma sisemise Brigitte Macroni ja karjun: "Aga Saksas tehakse nii!"
Te küsite, mis see lapse võõrandamine üldse on? Noh, see on see, kui üks vanem – ütleme... täiesti hüpoteetiline, täiesti fiktiivne, täiesti blond ja botoxi st katki süstitud huultega – ei lase lapsel oma teise vanemaga suhelda. Ja seejärel maalib lapsele pildi, justkui see teine vanem oleks kuri, hingetu, halastamatu türann. Mingis mõttes nagu... mini-Hitler.
Ainult et – plot twist – selgub, et see türann ei olegi isa. See türann on hoopis Annabel ise. Jah, mina! See, kes istub koos lapsega köögis, hoiab käes klaasi käsitöölikööri, surub lapsele järgmist portsu kanasuppi ja pannkooke ning räägib: "Isa? Tema tahaks sind viia ära nagu NSVLis viidi dissidendid Siberisse! Aga ema, ema armastab sind. Ema hoiab sind, ema tahab sind viia... vabadusse."
Vabadusse. Kusjuures, ma olen täiesti kindel, et mingil hetkel lipsas mul suust täiesti süütu, kultuuriliselt eraldiseisev lause: "Arbeit macht frei." Jah, see lause, mida kasutasid natsid kontsentratsioonilaagrite väravates ja mida mina, Annabel, kasutan... lapse hommikurutiini kirjeldamiseks: "Kui sa oma toa ära koristad, siis saad vabaks!"
Mitte et ma oleksin mingi nats. Ma olen lihtsalt... natuke tugeva iseloomuga. Nagu Elon Musk, kui ta läheb Valgesse Majja, tõmbab selga kondooomülikonna ja teeb Trumpile "Heil" tervituse ja asub samal ajal Teslaga kuule startima. Mina olen sama hull, ainult minu seljatagust kaunistab plakat "Müüa 4-toaline Haaberstis".
Ja olgem ausad – see kõik ei ole ainult lapse heaolu pärast. Oh ei, kullakesed. See on mäng, mille peaauhinnaks on totaalne kontroll. Laps on nagu monopoolimängu hotellikompleks – sa ei taha teda niisama, sa tahad teda, et kontrollida kogu tänavat. Ja veel parem, kui saad selle käigus eksmehe rahakotirauad kah lahti kangutada, et sealtkaudu rahastada oma järgmist "transformatiivset retriiti" või lihtsalt uut sügisgarderoobi.
Sest Annabel ei ole lihtsalt ema. Annabel on ülemvalitseja. Lapse hooldusõigus pole lihtsalt juriidiline mõiste – see on troon. Ja mina istun sellel, krooni asemel peas Dolce & Gabbana lipsust tehtud peapael ja pokaali valatakse pressitud greibimahla… proseccoga.
Kui oluline see jook on.... Greibimahl – see värskelt pressitud tsitruseline elueliksiir, milles on sama palju C-vitamiini kui mu emotsioonidel tsensuuri – seguneb klaasis proseccoga, mis jõudis meieni otse Itaaliast, piirkonnast, kus inimesed võtavad elu rahulikult ja vein tõsiselt. Prosecco – mitte lihtsalt kihisev vein, vaid vahuvein, mis lubab olla šampanja vaesem, kergem, aga alati lõbusam nõbu.
Ja mina, Annabel, unistan teinekord sellest, et loobun kohtusaalidest ja sotsiaalmeediast ning ostan endale väikese veinimõisa kuskil Toskaanas. Seal kasvataksin ma omaenda viinamarju, annaksin igale pudelile lapse hooldusõigusest inspireeritud nime – "Pinot Pahameel", "Merlot Manipulatsioon" ja "Cabernet Kahetsus" – ja kutsuksin kohale kõik oma kriitikud, et nad lõpuks vaikiksid, suu täis mu veini.
On täiesti ilmne, et mul on hetkel pooleli väike, soe ja sõbralik kohtuvaidlus, mille keskmes on – ohoo, üllatus! – lapse hooldusõigus ja võõrandamine. Ja kuigi ma armastan öelda, et "see on kõik Saksamaa õiguse järgi ebaloogiline", siis sügaval sisimas on see lihtsalt minu enda keisrinna-ego, mis ütleb: "Mitte keegi ei võta mu last ära! Mitte keegi ei sekku mu kontrolli! Mitte keegi ei ütle mulle, et isa polegi SS-ohvitser!"
Sest kui Saksamaal on kord juba öeldud, et midagi on halb, siis mina – Eesti õiguse Swabian vürstinna – trükin selle välja ja loen kohtus ette nagu Martin Luther jutlusel.
Aga mõtleme nüüd korra ausalt: kui sa tahad elada Eestis ja samal ajal dikteerida oma elu Saksa seadustega, siis oled sa kas a) geniaalne strateeg või b) Annabel. Ja kui sa oled Annabel, siis sa oled juba ilmselgelt üle vindi keeratud versioon kõigest: kinnisvarast, klounaadist, veinist ja emadusest.
Aga vähemalt mul on süsteem. Ja see süsteem lõhnab nagu bratwurst, advokaadid ja metafüüsiline vägivallavorm nimega "emalik armastus". Ma olen nagu Nürnberg 2.0, aga botoxi lisandiga.
Ja kuskil kaugel, paralleeluniversumis, istub Trump kuldvalge diivani peal ja ütleb: "She’s got the guts or maybe even nuts. That’s my kind of woman." Samal ajal kui Elon Musk saadab X.com’ist mulle sõnumi: "Join me on Mars, bring the child, and the legal papers."
Saksamaa võib ju olla minu vaimne kodumaa, aga Eesti on mu mänguväljak. Ja seni, kuni siin ei kehti ametlikult minu isiklik Annabeli Koodeks (mille ma koostan järgmise kuuvarjutuse ajal), olen ma lihtsalt naine, kes püüab õigust luua – üks saksa tsitaat, üks laps ja üks klaas Rieslingut korraga.
Auf Wiedersehen ja ärge mind kohtusse kaevake – sest kui te seda teete, siis ma muudan teie elu nii süsteemseks, dokumenteerituks ja kannatusterohkeks, et isegi need, kes "Arbeit macht frei" väravatest läbi marssisid, tunduksid teie kõrval nagu spaakülastajad pühapäevahommikul.
Annabel – Saksamaa digikoopia, Eesti kloun, lapse võõrandamise rahvuslik meister, ja tulevane Marsi õigussüsteemi rajaja.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment