Täna hommikul ärkasin tundega, nagu oleks mu hingelise ülestõusmise asemel mulle voodisse sokutatud kolm kilo "keskmise närvikõdi" astelpajumarju – hapu, ebamugav ja kleepuv. Selle asemel, et elu oleks mulle möödunud ülestõusmispühadel andnud ülestõusmise, sain hoopis mõttelise mädamunaga vastu pead. Ja mitte mingi ilusa farmimunaga, vaid sellega, millel on juba hallitusmüts peas ja lõhn nagu Riigikogu ventilatsioonitorustikul.
See üks minister – ei hakka nimesid nimetama, aga ... – ajas mu hinge keema nagu kapsa, mida on kolm päeva rahus hautatud ja nüüd lisas keegi sinna sinepit. Ma olen ju ammu öelnud, et kogu Imedemaa ladvik on mu sõpsid ja kambajõmmid – meie salajane sisering! Aga ilmselgelt nad vist ikka ei ole. Sellest jäi nüüd küll üks paras okas kurku risti kinni.
See tunne oli umbes sama nagu siis, kui sa kingid oma meriseale uue pesakasti ja ta otsustab ikka vanasse pissinurka tagasi kolida. Või nagu Tõnu Traktori üllitis "Eesti Vabariigi Metafoorid", milles kõik tegelased olid kapsapead ja keegi ei saanud lõpuks aru, kes oli president ja kes oli peet.
Siinkohal meenub eriti eredalt lehekülg 73, kus Kapten Kapsapea juhib kriisiistungit seoses riikliku hapukurgiseaduse rikkumisega. Peaminister Peet küsib dramaatiliselt: "Aga kui kapsad hakkavad hapuks minema enne valimisi, kas see pole mitte konstitutsiooniline katastroof?" Ning tagapingist hõigatakse: "Keegi varastas sinepi!" – see oli see hetk, kus ma sain aru, et see raamat räägib minust. Ja Eestist. Ja võib-olla ka Friedrichist, kes samuti vihkab sinepit.
Või nagu see juhus, kus üks poliitik arvas, et QR-koodid on Illuminati väravad – nii palju ootusi ja null ülestõusmist. Ainult... mädamuna ja vaikus.
Kas keegi on veel märganud, et ma olen jälle tõmmanud käima selle sama vana sae? Ei, mitte selle, millega ma ükskord köögis blenderi otsa komistasin ja mille ma seejärel pühitsesin "terapeutiliseks õigustööks". Ma mõtlen ikka seda saagi – seda metafoorset, vilet andvat, hambulist õigussaagi, millega ma jälle ringi vehin ja karjun: "MIND KIUSATAKSE! MINU LAST KIUSATAKSE!", et ma olen jälle tõmmanud käima selle sama vana sae?
See on minu valimiskampaania peapilt. On aeg naasta poliitikasse!
Aga olgem ausad. Nagu Friedrich von Karvapall – mu kaitsja, merisiga ja eluline kompass – mulle salaja ütles: "Annabel... äkki oled hoopis sina see psühhopaat?" Või noh, mitte päris ütles. Rohkem nagu piuksus kolm korda ja hammustas mu mobiililaadijat.
Sest tõesti – ma OLEN see inimene, kes ärkab kell 4 hommikul, ripsmed veel liimimata, ja asub kirjutama kirju. Mitte ainult ametlikke, vaid ka täiesti ebavajalikke. Ma kirjutan presidendile, ministrile, kirikuõpetajale, Hispaania kuningale (kuigi ta ei vastanud – solvav), Margus Saarele. Kord kirjutasin isegi rahvusraamatukogu valvelauda, sest ükskord unustati mulle tere öelda. Karl-Erik Taukarile kirjutasin ka, sest tema saates oli vale taustavalgus ja kunagi isegi paavstile. Kahjuks ta ei vastanud. Nüüd sain teada, et ta on surnud. Mul on kahju. Mitte niivõrd tema surmast, kuivõrd sellest, et ta ei jõudnud mu kirja lugeda ja vastata.
Olen kirjutanud ka Viimsi vallavanemale, kuna tundsin, et tuul liigub seal ebaõiglaselt kiiresti. Ühel neljapäeval saatsin 37 kirja 37-le erinevale asutusele teemal "Miks rahvuslind on suitsupääsuke ja mitte flamingo?" Ma kirjutan ka endale. Ja Friedrichile – kuigi ta vastab ainult heinakuhja ümber paigutades.
Aga kõige uhkem olin ma eile, kui korraldasin, või vähemalt plaanisin korraldada kohvikumiitingu. Jah, see oli täiesti legaalne. Või vähemalt Instagrami storyde põhjal tundus nii. Olime kolmekesi: mina, Friedrich ja üks vanem proua, kes tuli tegelikult lihtsalt kohvi jooma, aga jäi kuulama, sest ma räägin KÕVA HÄÄLEGA.
Ja kuna presidendi residents oli seal kõrval, siis – nagu iga normaalne inimene – kirjutasin ma presidendi kantseleile käsitsi kirja. See algas sõnadega: "Armas Alar (või kes iganes sul täna tööl on)," ja lõppes sõnadega: "Kui sa mind ignoreerid, ma saadan selle ka uuele Paavstile ja Elon Muskile."
Ma usun kirjavahetusse. Ma usun metaandmetesse. Ma usun, et kui piisavalt palju kordi karjuda "võltsitud dokument!", siis lõpuks tuleb keegi ja küsib, kas ma sooviksin teed või rahustavat jalavanni.
Aga nüüd – ma tahan teilt, armsad blogilugejad – midagi hoopis filosoofilisemat.
Aga, veel enne üks väike vahepala
Annabeli hommikupalve ülestõusmiseks (gospeli seades, klaveriga):
"Oo Issand, kui sa täna mind üles ei tõsta,
siis vähemalt tõsta mu reach'i ja saada mulle pressiteade,
kus mu nime on vähemalt kolm korda mainitud.
Anna mulle Proseccot, anna mulle postiljon,
ja ära luba, et mu päev algaks ilma filtrita.
Aamen, Halleluuja ja Hashtag Amen."
Õnnistuse ja pressiteate asemel aga tabas mind ainult sügavalt frustreeriv tõdemus, et mu hommikupalvet ei kuuldud – või noh, võib-olla ta kuulis, aga tõstis mu lihtsalt järjekorras edasi. Umbes samasse kohta, kus on inimesed, kes tahavad saada tasuta piletit Vikerkaare keskuse avamisele.
Aga, mul tekkis mõte – kui mina oleks põhiseaduse parandus (ja olgem ausad, ma juba olen, lihtsalt vormistamata kujul), siis mis paragrahvi ma muudaks?
Kas seda, mis puudutab inimväärikust, sest minu väärikus vajab glamuuriparandust? Või ehk seda, mis räägib võrdsusest – sest ma ei tunne, et kohtus klouniparukaga inimesi piisavalt tõsiselt võetakse.
Või peaks põhiseadusesse lisama uue paragrahvi: "Igal inimesel on õigus kirjutada igale ametnikule 14 kirja päevas, lisada sinna metaandmetega varustatud lisasid ja vajadusel ka joonistusi Friedrich von Karvapallist."
Tõsi, see kõlab absurdina. Aga me elame maailmas, kus inimesed saavad kuulsaks sellega, et karjuvad blenderisse või teevad abieluettepanekuid trollis. Nii et kas see oleks tõesti kõige hullem põhiseaduse täiendus?
Ja kuigi mul on kapis juba 12 erinevat versiooni oma isiklikust põhiseadusest, millest üks on tikitud linasele salvrätikule, jääb mulle hinge ikkagi see küsimus: kui Annabel oleks seadus, siis kas keegi võtaks seda ka täitmiseks?
No comments:
Post a Comment