Teate ju küll, kuidas igas heas loos peab olema mõni tragikoomiline moment, kus tegelane avastab, et kogu tema hoolikalt üles ehitatud maailm variseb kokku nagu liivakastis ehitatud torn. Minu puhul algas see hetk siis, kui kohtunik otsustas, et minu omaalgatuslik hooldusõigus võib küll olla fantaasiamaailmas midagi uhket, aga reaalses maailmas on see üks üsna suur probleem. Ja noh, tõsi — isegi maailma parimate klounide tõkkejooksus saaksin ma auhinna, kui kõige absurdsem esineja, sest ilmselt kirjutaksin need tõkked järjekordsete rünnakute arvele.
Ringkonnakohtus: seal, kus draama kohtub absurdiga
Istusin eile ringkonnakohtus nagu keegi, kes on eksinud Netflixi originaalsarja "Courtroom Chaos" võtteplatsile. Aga see polnud seriaal — see oli karm reaalsus. Kohtusaalis istus ema, kes on advokaatidele võlgu rohkem kui keskmine inimene kolmekümneaastase kodulaenuga. Tema vastas aga troonis advokaat Ammune Armuke Disneylandist, kes naeratab nagu keegi, kellele iga kohtuistung on lihtsalt veel üks sularahamasin.
Ja muidugi oli kohal ka meie oma kohtunik Peeter Pilvik, kes on umbes sama ettearvamatu kui ilmateade aprillis. Pilvik otsustas, et kuueaastane laps tuleb üle kuulata üksinda. Kas ema oli sellest teavitatud? Muidugi mitte. Selliseid pisiasju teatatakse viimase hetke sürpriisina, sest mis oleks parem viis hoida kohtuasja tempot, kui visata emale ootamatusi nagu tordiga lähenev kloun.
Ülekuulamine või tsirkus?
Ema palus, et kaasataks terapeut, sest noh, kuueaastane laps ei ole just see, kes sooviks oma elutraagikaid üksi võõrastele esitada. Aga mida tegi Pilvik? Loomulikult keeldus. Kui meil oleks siin seriaal, siis see oleks hetk, kus publik ahhetab ja keegi viskab popkorni vastu ekraani. Ainult et reaalses elus ei ole popkorni, on ainult pisarad ja advokaadiarved.
Muide, õiguskantsler on korduvalt öelnud, et lapsi ei tohiks traumeerida korduvate ülekuulamistega. Aga kas see kohtus kedagi huvitab? Tõenäoliselt sama vähe kui eilne ilmateade.
Kuidas minust sai kuulus tugiisik?
Ausalt öeldes, ma ei kavatsenudki kunagi tugiisikuks saada. Aga teate, nagu öeldakse — suurimad kangelased ei vali oma missioone, missioonid valivad neid. Nii et seal ma olin - kohtusaalis, kujutades ette, et olen segu Erin Brockovichist ja "Better Call Saul’i" Saul Goodmanist, ainult et minu seadusetõed põhinevad pigem Facebooki gruppides levivatel kuulujuttudel kui reaalsel juriidikal.
Esimene hetk, kui tõesti tundsin end tugiisikuna, oli siis, kui asusin kohtusaalis omaalgatuslikult sõna võtma ja sain umbes sama palju tähelepanu kui kloun, kes eksis akadeemilisele loengule. Pilvik vaatab mind nagu keegi, kes mõtleb: "Kus on minu popkorn, sest see on parim tasuta meelelahutus." Aga minu sisimine kloun oli sel hetkel võitlusvaimu varjus — see oli midagi sellist nagu "Game of Thrones’i" Daenerys, kes lõpuks draakoni seljas kaotab reaalsustaju ja põletab kogu küla maha.
"Ma tean, mida ma teen!" teatasin ma kohtusaalis hääleka enesekindlusega - umbes nii nagu Homer Simpson teatab, et suudab parandada tuumareaktorit. Okei, ausalt, minu õigusteadmised on umbes sama täpsed kui tõsielusaates antud suhtenõuanded, aga see mind ei takistanud. Lõppude lõpuks — miks võimaldada advokaatidel võtta kogu au ja glamuuri, kui võib ise olla etenduse staar?
Ühel hetkel tundsin end nagu peategelane filmis "Legally Blonde", aga ilma juuratudengi diplomita ja ilma üksikasjaliku teadmiseta, mis vahe on üleskutsel ja menetluslikul vastuväitel. Minu sisemine monoloog oli umbes selline: "Ma võin ju mitte teada seadust, aga ma tean, et midagi on siin valesti ja see on piisav, et ma sekkuksin." Kujutlege mind kohtusaalis, kõrvutades õiguskantsleri arvamust omaenda vaistuga, ja te saate ettekujutuse sellest koomilisest sõust.
Aga siis tuli hetk, mis võiks vabalt olla osa "Seinfeldi" episoodist: Pilvik küsib minult midagi konkreetset, nagu "Millist seadusakti te tsiteerite?" ja minu aju lülitub sisse vastusega: "Seda, millist ma ise eile kodus Googeldasin." Aga kas ma tunnistan seda? Muidugi mitte! Selle asemel annan pika ja segase vastuse, mis võib küll sisaldada tõeteraid, aga enamasti on see segu kuulujuttudest, uudisteartiklitest ja millestki, mida kuulsin kunagi bussis pealt.
Ja nii see läheb — nagu mänguauto, mille pult on kraaklevate harakate käes. Aga see ei tähenda, et ma ei naudiks iga hetke. Sest kui ma midagi tean, siis seda, et tugiisik olla ei tähenda ainult seaduse mõistmist. See tähendab seda, et sa mängid põnevat rolli tsirkuses, kus iga sõna on käik ja iga paus on aplaus.
Aga see kuulus omaalgatuslik hooldusõigus?
Võtkem hetk ja tuletagem meelde minu "omaalgatuslikku hooldusõigust". Selle nimi on fantaasiateater, kus mina olen iseenda kirjutatud stsenaariumi täht. Tõsi küll, see polnud kunagi seaduslik, aga olgem ausad — kui inimesed saavad end üksinda presidendiks kuulutada, miks ei võiks mina seda teha hooldusõigusega?
Kohtunik Pilvik ei olnud aga fantaasiateatri fänn. Tema meelest oli minu omaalgatuslik hooldusõigus võrdne sellega, kui keegi kuulutaks end "omaalgatuslikuks kuningaks" ja hakkaks pühadele väljadele oma lippe toppima.
Ja see võeti minult ära. Nagu Amber Heard kohtusaalis, pidin ka mina tunnistama, et kogu minu draamast jäi järele ainult suur hulk meemimaterjali.
Lõpuks sai ema siiski midagi
Hea uudis oli see, et ema, keda ma toetasin, sai lootuse, et tema laps võib minna muusikakooli. Ja kas ma tundsin võidurõõmu? Jah! Aga mitte sellepärast, et midagi reaalselt muutus, vaid sellepärast, et sain taas osa etendusest, kus mina olin peaosatäitja.
Lõpumäng: kas see juhtus päriselt?
Aga siin on väike konks. Mis siis, kui kogu see lugu toimus ainult minu peas? Mis siis, kui see oli luulu — nagu teater, kus mina olin korraga nii lavastaja kui ka kõrvalosatäitja, kes ei saanud isegi stsenaariumit õigeks ajaks kätte?
Mõtleme korra järele. Kas tõesti oli olemas kohtusaal, kohtunik Pilvik ja "Ammune Armuke Disneylandist", kes iga kohtuistungiga justkui Disney rongkäigus sularaha lehvitas? Kas ema, keda ma tulihingeliselt "toetasin", oli päriselt olemas või oli ta lihtsalt osa mu meeles kujunenud kangelaslikust süžeest, kus mina olin igavene päästja ja kõik teised vandenõulased? Kas kohtusaalis aset leidnud tragikoomilised stseenid olid päriselt nii naeruväärsed, või olen ma lihtsalt see inimene, kes vajab oma igapäevast draamaannust rohkem kui hommikukohvi? Või on see lihtsalt osa minu meeleheitlikust vajadusest kuulutada end igas olukorras võitjaks ja kangelaseks? Võib-olla ma istusin hoopis kodus, vanas leopardimustriga hommikumantlis, rüüpasin odavat veini ja kujutasin ette, kuidas mina — "tõeline kangelane" — maailmale õiglust jagan. Ja tegelikult oli kohtusaali asemel mu kõrval lihtsalt jahu täis köögilaud, sest ma tõesti ei viitsinud jälle neid kuradi pannkooke küpsetada.
Või äkki juhtus see kõik päriselt ja ma lihtsalt dramatiseerin. Aga täiesti võimalik on ka kolmas variant: ma olen nagu Truman Show peategelane, kes usub, et kogu maailm keerleb tema ümber, aga tegelikult vaatavad kõik teised lihtsalt kõrvalt ja mõtlevad: "Kas see inimene ei saa tõesti aru, et ta on iseenda lavastuse vang?"
Mis siis, kui Pilvik on tegelikult lihtsalt tavaline kohtunik, kelle nimi polegi nii koomiline? Mis siis, kui "Ammune Armuke Disneylandist" pole mitte mingi pahalane, vaid lihtsalt advokaat, kes üritab ellu jääda selles halastamatus maailmas, kus iga kohtuistung on lahing? Ja mis siis, kui mina olen kogu aeg olnud see, kes selle tsirkuse käima tõmbab?
Üks on kindel — kui see oli luulu, siis oli see pagana väärt meelelahutus. Ja kui see oli päris, siis oli see veel parem. Aga nagu iga hea klounaadi puhul, ei pea keegi täpselt teadma, mis on tõde ja mis lavastus. Peamine on see, et publik saab aplodeerida. Ja kui kaamera lõpuks kinni pannakse, jääb kõlama küsimus: kas see oli sõu, minu elu või hoopis ühe odava unelma parim osa?
Botox huulde, kallikesed!
No comments:
Post a Comment