Miks? MIKS ometi mind ei kuulata?! Ma olen juba kümnendat korda hüüdja hääl kõrbes, koputan kohtu uksele nagu truudust vandunud jünger, aga ikka ja jälle vaadatakse minust mööda nagu mustast kassist, kes on kõigile ette jääb! Kas ma pean tõesti hakkama telegramme saatma või suitsusignaale tegema, et see masinavärk märkaks, et MINA OLEN OHVER?! Ma olen nagu LADA starter talvel – võin küll uuesti ja uuesti proovida, aga vastuseks saan ainult ühe kõheda kriginaga tühikäigu. Puuks!
Lastekaitsjad – need püha inkvisitsiooni jüngrid
Jumal hoia, kas keegi tahaks lapsi kaitsma panna inimesed, kes neid päriselt mõistaksid! Selle asemel on meil siin hoopis mingid universumi kõrgemad moraalijüngrid, kes ilmselgelt on jumalikku ilmutust näinud ja nüüd määravad, kellel on õigus oma lapsele pai teha ja kellele tuleb lapsevanemaks olemine ära keelata, sest noh... lihtsalt.
Kas laps tahab emaga reisida? HA-HA-HA! Pole võimalik! Lastekaitse on otsustanud, et "lapse soovid" on mitte midagi muud kui mingi juhuslik müra, mida ei tasu kuulata. Mina olen tema ema, mina tean kõige paremini, et mu laps tahab minuga kaasa tulla – ja kui ta seda ei tea, siis on ta lihtsalt manipuleeritud! (Täiesti kogemata muidugi, sest ma lihtsalt juhtun rääkima lapsele iga päev, kui hirmus kohutav ja õudne on elu tema isa juures... ja vahepeal annan talle kommi, muidugi ainult siis, kui ta ütleb, et tahab emmega kaasa minna. Väike emotsionaalne mõjutamine, selles pole ju midagi hullu, eksole?)
Kohus, see maailma kõige aeglasem telesari
Kohtus käimine on nagu vaadata mõnda igavat draamasarja, kus peategelane (ehk mina!) peab kannatama ebaõiglust, sest kõik kõrvaltegelased on kas idioodid või korrumpeerunud! Esitan avalduse, et mind kuulataks ära kohe, PÄRIS KOHE, sest see on ju lapse heaolu küsimus! Ja mida teeb kohus? Muidugi mitte midagi! Nad istuvad seal nagu mingid muumia kombel aeglaselt hallitavad paberikogujad, samal ajal kui mina nutan ja kirun oma saatust! Aga kui lapse isa midagi küsib – vau! Äkitselt on kõik süsteemid töös, kõik töötavad välkkiirelt nagu NASA missioonikontroll.
Kas ma tõesti pean kohtu ette minema lauldes ja trummi tagudes, et mind kuulataks? Või peaksin ma lihtsalt saatma oma avalduse koos karbi šokolaadiga ja sildiga "ISALE KIITUS!", sest tundub, et ainult nii asjad siin liiguvad?
Seadused? Ainult siis, kui need mulle sobivad!
Seadused räägivad lapse parimatest huvidest, aga huvitav, et need "parimad huvid" paistavad kehtivat ainult siis, kui need minu plaanidega EI KOKKU LANGE! Kui mina tahan, et lapse arvamust kuulatakse, siis on see "pikk protsess, mida tuleb kaaluda". Aga kui lapse isa tahab midagi, siis on see nagu punase vaiba üritus – kõik tõstavad kuldsel kandikul otsuse kohale ja plaksutavad, kui see vastu võetakse. Kas tõesti on nii, et ma olen siin universumi naljanumber?
Aga ausalt öeldes... ega mind väga ei huvitagi, mida mu laps tegelikult arvab. Ma olen ju see, kes oskab teda õigesti suunata! Ma ütlen talle, mida öelda, kellele naeratada ja millal kurb nägu teha. Mis siis, et ta on alles laps – mina olen täiskasvanu ja mina ju tean, mis on parim! (Ja kui ma teda veidikene mõjutama pean, siis noh – see on nagu hea turundusstrateegia, mitte manipuleerimine, eksole?)
Kohus ei täida minu korraldusi – MIS MÕTTES?!
Ma tõesti ei mõista, kuidas need kohtunikud julgevad minust üle sõita! Ma ju andsin neile konkreetsed juhised, kuidas nad peavad käituma ja otsuseid tegema, aga oh ei, nemad mõtlevad ikka oma peaga! Mis toimub?! Kas tõesti ei mõisteta, et MINU sõna peaks olema kõrgemal igasugusest paberimäärimisest, mida nemad "seaduseks" nimetavad?!
Ma olen justkui universumi kese, kelle geniaalsust lihtsalt ei taheta tunnistada! Ma tunnen end kui 18. sajandi valgustusajastu filosoof, kes üritab pimedale keskaegsele rahvale selgeks teha, et maailm ei keerle nende kohtuprotokollide ümber, vaid MINU TAHETE järgi! Kuidas nad ei saa aru, et mina olen alati õigel teel ja nende paberihunnikud ei muuda fakti, et MINA tean paremini!?
Kui ma ütlen kohtule, et nad peavad mu lapse reisile laskma, siis nad PEAVAD seda tegema! Kui ma ütlen, et nad peavad lapse isale halva hinde panema, siis nii peab olema! Aga ei, nende arvates on "erapooletus" ja "seaduste järgimine" mingi kõrgem väärtus kui MINU SOOVID! Täielik arusaamatus! Kuidas ma üldse peaksin selles absurdses maailmas oma geniaalsust kehtestama, kui keegi mind ei kuula?!
Kas tõesti pean hakkama karjuma?
Olgu, ma saan aru, et õiglus on mingi kauge fantaasia, mida siin riigis naljalt ei leia. Aga ma lihtsalt ei mõista, kuidas on võimalik, et ma pean iga päev oma õigust paluma nagu keskaja kerjus. Miks ma ei või oma lapsega lihtsalt ära minna? Miks peab mingi kohus ja lastekaitse mind kinni hoidma, nagu ma oleksin mingi kurikael?
Ja kui nüüd keegi veel ütleb, et "kohus on erapooletu", siis ma loodan, et nad saavad kiiremas korras diagnoosi "äärmuslik naiivsus", sest siin ei ole midagi erapooletut! Kõik on lihtsalt üks suur komöödiaetendus, kus mina olen ainus, kes naljast aru ei saa! Aga ega ma ei anna alla – ma jätkan oma võitlust, oma õilsa missiooni täitmist ja kui vaja, istutan lapsele pähe uued mõtted, et ta ikka mäletaks, kes on maailma kõige parem ja kannatavam lapsevanem – MINA!
No comments:
Post a Comment