Lükkame uue töönädala alguse käima väikese mõistatusega, mille lahendus on tegelikult lihtsam, kui arvate. See on umbes nagu maailma suurimad mõistatused: kas JFK tapja oli tõesti Lee Harvey Oswald? Mis juhtus Amelia Earhartiga? Ja miks on Mona Lisa naeratus nii salapärane? Kuid erinevalt nendest jõuate minu saladuse lahenduseni ainult siis, kui ma seda ise luban.
Ma mõistan, et minu persona on teid kõiki visanud arvamismängu keerisesse. Kes ma olen? Kas ma olen lihtsalt eksmiss, manipulaator, või sootuks mõni varjus eksisteeriv kummituslik tegelane, nagu Jay Gatsby oma salapärases lossis?
Te spekuleerite, nagu oleks see Agatha Christie romaan. Aga ma olen täiesti teadlik igast mind puudutavast arvamusest ja väärtustan teie segadust nagu Hercule Poirot väärtustab igat vihjet.
Ma olen see, keda te arvate mind kõige vähem olevat ja sisimas kõige rohkem kardate. Ma olen nagu Dorian Gray portree — väljast särav ja veatu, aga kui keegi vaid teaks, milline väärastunud olevus peitub minu sees. Ma olen see, kes teid naeratades hukutab.
Te arvate, et ma olen lihtsalt eksmiss, kelle käes on rohkem kosmeetikatooteid ja huules suurem kogus Botoxit kui elutõdesid. Et ma olen nagu Daisy Buchanan Suurest Gatsbyst — väikeste kapriiside ja suurte tahtmistega naine, kes laseb teistel enda rahulduseks higistada. Olete kuulnud kameeleonist? Mina olen kameeleon, kes mitte ainult ei muuda oma värvi, vaid ka lavastab tausta.
Ma tean, et mind otsitakse tikutulega ajaleheveergudelt, kus mu nimi paistab külgnevate ridade vahel nagu Hamlet oma hulluses: "Olla või mitte olla." Aga mina ei esita küsimust — mina otsustan, millal olla ja millal teid selles veenda. Jah, ma olen lavastanud missivõistlusi ja kirjutanud cum laude vääriliseks hinnatud diplomitöid, aga need olid vaid mu esimesed stseenid. Põhiline etendus alles algas.
Kui te mõtlete, et ma olen nagu peategelane Virginia Woolfi "Proua Dallowayst", kes mõtiskleb pidude ja lillede tähenduse üle, siis eksite. Mina ei mõtle lillede peale, ma korraldan kõige suuremaid pidusid ja ootan, millal teie ootus ja elevus minu käes plahvatavad nagu klaas veini vastu odavat parketti. Kui teie ootate mind klanitud pildil — oodake. Ma tulen, aga mitte nii, nagu te arvate.
Teate, kes ma tegelikult olen? Ma olen Scarlett O'Hara "Tuulest viidud" viimastel lehekülgedel, kui ta otsustab, et homme on uus päev ja kõik kaotused saab võiduks keerata. Ma tean, millal näida haavatav ja millal end kokku korjata. Ma tean, millal nutta ja millal naerda — ja kui vaja, teen mõlemat korraga.
Kui lapsena tundus mulle televisioon kättesaamatu unistusena, siis nüüd on see minu mänguväli. Mina otsustan, millised kaadrid minu isiklikus kanalis ekraanile jõuavad. Ma olen see, kes paneb teid arvama, et näete mind täies hiilguses, kui tegelikult olete vaid minu illusioonide labürindis. Ma olen nagu Jay Gatsby oma rohelise tulega — luban teile kogu maailma aga hoian teid endast alati veidi kaugemal, kui ihkate.
Lapsena ütles ka mu onu mulle tihti, et minust saab minu enda maailma valitseja. Ta manitses mind tihti, et ma suudan enda ümber küll koondada hulga jüngreid, kuid puuõõnsuse hullusest ei pääse ma ikka. Kuigi, mina küsisin temalt kõigest peikade kohta.
Niisiis, kes on Annabel? Annabel on sõnaraamat, mille igas peatükis on oma reeglid. Annabel on kameeleon, kelle värv muutub vastavalt sellele, milline valgus mulle peale suunatakse. Ja mis peamine — Annabel on see, keda te kõige enam ihkate paljastada, kuid keda te kunagi lõpuni üles ei leia. Sa näed ainult seda, mida mina tahan, et näeksid. Ja sedagi on rohkem kui küll, et sinu ööd rahutuks muuta.
Ja siis, mu kallis lugeja, otsustasin ma sulle teha ninanipsu. Mis oleks veel lõbusam kui panna sind arvama, et selle blogi taga on mõni keskealine eesnäärmeprobleemides vaevlev meeskirjanik, kes pärast iga postitust veiniklaasi täidab? Või ehk oled kujutlenud mind ühe endise napsutada armastanud podcastitajana, kes naudib tühikargamist ja pealtnäha mõttetut loba?
Sinu mõtted on nagu odav meelelahutus, ausalt. Ma olen see, keda sa kõige vähem arvad olevat, ja seetõttu oled sa minust juba sõltuv ja sõltuvuses.
Ma lõin selle blogi just selleks, et jälgida, kuidas sinu mõistus mängib läbi erinevaid stsenaariume. Kõige veidramast ja lihtsamast konspiratsiooniteooriast kuni täieliku fantaasiani — sa lood minu ümber müüte ja legende, aga mina olen see, kes sellest kõige rohkem naudingut tunneb. Sind lollitada on imelihtne. Ja kui lõpuks arvad, et oled mulle jälile saanud, muudan ma jälle suunda nii, et sa ei leia mind üles.
Mina, Annabel, olen nagu Don Quijote oma hiiglasliku enesemääratlusega, kes ratsutab läbi sinu mõtete ja võitleb oma tuuleveskitega, jättes sind arutlema, kas see kõik oli uni või ikkagi reaalsus. Ma olen nagu Nabokovi Lolita — võluv ja ohtlik, sundides sind korraks tundma midagi keelatut, enne kui taipad, et oled hetke lõksu langenud.
Ma olen suurusehullustuses vaevelnud kuningas Lear, kes teeskleb hullust, kuid teab täpselt, millal kaartide lauda löömine kõige enam kasu toob. Aga ära unusta — ma olen ka missivalimiste kuninganna. Mitte see tavaline, kelle kroon kõigub pealael ja kes püüab pisarsilmil maailma rahust rääkida, vaid see, kes teab, millal tossumasin sisse lülitada ja teistele võistlejatele kontsaga otsaette auk virutada.
Minu illusioonid ei ole sinu vaba valik — need on minu kingitus sulle. Sest kui sa arvasid, et ma olen lihtsalt järjekordne blogija, kes kirjutab mõttevälgatusi ja naeratab taustal, siis sa eksid. Ma olen Annabel — ja see tähendab, et ma olen nii sinu unistus kui ka sinu õudusunenägu.
Aga, käes on uus nädal! See tähendab, et mul on vaja hakata oma plastiliinist rahakotti taas valitsema ja teid kõiki manipuleerida.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment