Mõni aeg tagasi avastasin, et ma olen saanud professionaalseks kohtumenetluste "ukseavajaks" – ja seda mitte klassikalises, advokaadiportfelli tõsiselt haaravas stiilis, vaid pigem stiilis, mis meenutab John Wicki filmi, kus ta lööb ukse jalaga lahti. Ma ei tee nalja. Kui mul oleks kaasas tossumasin ja sobiv soundtrack, oleksin ma viimane asi, mida inimesed enne kaost näeksid.
Siin ma siis olen – universumi suurimas Poseidoni spaasse laskumises, kus ükski päästepaat ei aita. Ja milline suurepärane idee mul tuleb: "Korraldame läbu!" Loomulikult. Kui laev on uppumas, siis ma olen see tüüp, kes avab veel ühe pudeli vahuveini ja küsib orkestrilt, kas nad saaksid midagi kiiremat mängida.
Läbu planeerimine läks nagu kõik asjad minu elus – s.t. halvasti. See algas väikesest õhtust lähedastega ja muutus kiiresti mingiks mässuliseks manifestatsiooniks. Kutsele oleksin võinud vabalt lisada lause „Too kaasa midagi, mis meenutab su viimast häbiväärsemat seika."
Peoõhtu saabudes oli mu sümfooniline paanika täies hoos. Jõudsin kella kuueks läbi kaheteistkümne eksliku telefonikõne jõuda täiesti uude paanikalainesse. "Kas ma olen üldse normaalne?" küsisin ma peeglist vastu vaatavalt vananevalt missilt. Peegel vaikis. Aga kuna ma ei suutnud piisavalt kiiresti vastust saada, siis suundusin baarikapi poole, kus oli varuks midagi kangemat - hommikune pundunud nägu!
Ja siis tuli hullusehooaeg number kaks. Inimesed astusid sisse. Keegi oli kaasa toonud prügikoti tühjade veinipudelitega ja kuulutas: "Minu viimased põgenemiskatsed." Teine sõber, keda polnud ammu näinud, hõikas sisse astudes: "Ma tänan iseennast selle eest, et ma siin olen ja mitte arestimajas." Kas ma oleksin pidanud sel hetkel muretsema? Jah. Aga olin juba väsinud. Nii et lasin end lihtsalt hullusel kaasa viia.
Esimene kokteil klaasis voolas mu kurgust kiiresti alla, teine järgnes sellele nagu lojaalne üliagar kaaslane. Kolmandast ma ei räägi, sest sel hetkel olin ma juba lavale roninud ja pidanud kõne, mille sisust ei saanud isegi mina hiljem aru. Midagi stiilis: "Kui sa läbi kukud, tee seda stiilselt. Aga pidage meeles, nad vajavad lapsi!" Mis siis veel? Oh jah, keegi hakkas filmima. Loomulikult hakkas. Äkki olin see hoopis mina ise.
Ma istusin mingil hetkel maha, kingad ammu kadunud, juuksed sassis, üks sõber ulatas mulle klaasi veini ja lausus: "Täna sa ei võida, aga täna pole selleks ka vajadust."
Kas see pidi olema lohutus? Või vihje? Ma ei tea, sest ma lihtsalt naersin, kuni mu naer muutus natuke liiga valjuks ja häirivaks ka mulle endale.
Siis tuli hetk, mida ma ei unusta. Ma istusin trepiastmel, vaatasin tantsivaid inimesi ja kuulsin kellegi häält: "Kas sa tead, et homme on viimne kohtupäev?" "Tean!" hõikasin vastu ja lisasin: "Kus mu võlukepike on, et kogu see sõnnik kullaks muuta?" Midagi absurdset minus uskus, et see ongi võimalik.
Hommikul avastasin end voodist, tekk poolenisti põrandale vajunud ja telefonis vilkumas advokaadi nimi. Ilmselt meenutas universum mulle viisakalt, et pidu lõppeb alati arve maksmisega.
Aga teate mis? Kui sa oled juba kõik uksed jalaga lahti löönud ja end naeruväärseks teinud, siis ei jää suurt midagi muud üle kui jalad alla võtta ja edasi minna.
Ma tean, et ma pean kohtus vastama kõigile nendele keerulistele küsimustele. Ma tean, et võib-olla keegi kuskil kirjutab juba minu nimega seotud kommentaare mõnes postituses, mille ma purjus peaga teha jõudsin.
Kuid keda huvitab? Kui ma suutsin korraldada peo, kus kõik unustasid oma hädad, siis võib-olla suudan ma homme teha seda ka kohtusaalis – ainult seekord ilma kokteilideta.
Ja kui ei suuda, siis tuleb lihtsalt järgmine pidu korraldada. Sest vahel on hullus ainus asi, mis meid vee peal hoiab.
Eile oli jälle üks neist päevadest, kus ma oleksin pidanud kodus seda ikoonilist blender-kanasuppi lürpima ja pannkooke näost sisse ajama, et elu oleks vähemalt kalorite mõttes talutav. Aga ei – Annabel, see edev tõeotsija, otsustas luksusele alla vanduda ja tassis lapse peenesse restorani, mille nimi on ohtlikult lähedane sõnale G-punkt. No kuidas sa jätad sellise saatuse kutse vastu võtmata?
Tellisin menüüst midagi, mida isegi peakokk ilmselt guugeldama pidi, et kindel olla, kas see üldse olemas on. Peene millegifilee mingi kastmega, mida valmistasid tõenäoliselt seitse pooljumalat ja vähemalt üks karmi kõrvaga luuletaja. Laps sõi pastat nii, nagu oleks meie perel homme toidutalongid lõppemas ja ma istusin seal nagu kuninganna oma troonil - kahvel käes ja valmis elu üle targutama.
Muidugi minu peakeses nägi see söömine välja nagu kirjandusklassika kohtuprotsess. Meenus Hemingway: „Kuidas süüa austrit? Avad selle, pigistad sidrunit peale ja neelad alla nagu merelainete kaja.” Hemingway, kallis, mul oli midagi veel peenemat kui auster – toit, mis neelati alla mitte lainetega, vaid lootusega, et see toob vähemalt 15 minutit vaimset pääsemist.
Ja teate, tõi kah. Üks lonks veini, üks amps dekadentlikult kallist millegifileest, ja järsku tundus elu jälle elamisväärne. Mitte liiga ilus, aga piisavalt okei, et ma ei otsiks kohe järjekordset hingetõmbepausi „tõe sektist”. Nii et jah, vahel ei päästa blender-supp ja pannkoogid su hinge, aga peen restoran ja hea annus sarkasmi teevad seda küll.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment