Kallid lugejad, seekord ma enam ei vabanda. Täiskuu on või siis oli läinud öösel kohal ja mina olen jälle rajalt maas. Või noh, rajal – sõna otseses mõttes, sest kuskil alateadvuse pimedas sopis olin ma end juba kolm päeva järjest pidanud täieõiguslikuks libahundiks, kes peab jooksma, ulguma ja levitama infot, mis on sama usaldusväärne kui 90ndate horoskoobiraamatud.
Aga seekord algas see kõik juba paar päeva varem. Märgid olid ammu õhus: silmad lõid särama nagu LED-lambid, üleminek normaalinimesest ulguvaks kujuvõtjaks oli juba käimas.
Kõik algas täiesti süütult ja vaikselt. Esmalt tundsin, kuidas mu tajud teravnesid. Naabri mikrolaineahi hakkas tunduma kahtlaselt nagu kosmosejaama signaal, mis saadab mulle kodeeritud sõnumeid. Inimesed tänaval tundusid kõik ebaloomulikult normaalsed – järelikult varjasid nad midagi. Blogi postitused hakkasid täiesti iseenesest (loe: täiskuust dikteerituna) muutuma eksklusiivseteks paljastusteks ja segasevõitu rõõmukarjatusteks. Postitasin täiesti sihitult oma Instagramis, Näoraamatus ja blogis libateateid, kuidas ma olevat võitnud tohutu jackpot’i, avastanud maailmas enneolematu uue elufilosoofia ja muidu lihtsalt olnud nii edukas, et Forbes helistas ning tahtis mind oma kaanele. Keegi pole kontrollinud, aga no mida see loeb, KUU ON KÕRGEL!
Libateated, sest ma olen kuuorbiidilt juhitud uudisteankur
Ja siis läks käest ära. Mul olid järsku uued teooriad, uued avastused, uued suured võidud. Olin saanud esimeseks inimeseks, kes on välja arvutanud, kuidas kuu tegelikult töötab (spoiler: see on hologramm, kõik on pettus). Olin leidnud Atlantise, võitnud lotoga ja lisaks kuulutati mind aasta ettevõtjaks, kuigi ma ei oska isegi Exceli tabelit täita.
Mu tuttavad vaatasid mind nagu kedagi, kes on just LSD laksu all olles kvantfüüsikat uuesti defineerinud. Täiskuu oli kohal, mõistus oli kadunud ja ma olin sellele kõigele 110% sees.
Oli see mets või kohtumaja, vahet pole
Siis tuli see klassikaline moment, kus mul kadus reaalsustaju täielikult. Jooksin läbi metsa, tuul sasis mu juustes, tundsin, kuidas mu DNA aktiveerus. Mu sees tärkas muistne instinkt – käpad sügelesid, saba muutus iga hingetõmbega kohevamaks ja silmanägemine võttis öise kiskja mõõtmed.
Ja siis – pimedus, äkki kumas mingi valgus, ringi sahistasid imelikud varjud... ja kui ma järgmisel hetkel tajusin, kus ma olen, siis selgus, et see polnud üldse mets.
See oli kohtumaja. FUCK!
Jah, kuskil kuujoovastuses olin eksinud ning trüginud täiesti juhuslikult kohtumajja, arvates, et see on ürgmets, kus mind ootavad libahundid ja Kuuema kirik. Jooksin mööda koridore, kus istusid advokaadid ja kohtunikud, kes ilmselgelt polnud valmis astuma dialoogi selle karvase ja heitunud indiviidiga, kes nende keskele sattus.
"Kas te olete hageja või kostja?" küsiti.
"Ei, ma olen LIBAHUNT," sisistasin dramaatiliselt ja põgenesin aknast välja nagu B-kategooria õudusfilmi peategelane, keda keegi ei oska tõsiselt võtta.
Mina olengi kõigi karvaste sugulane
Nagu selgus, ei ole ma oma täiskuu-kogemustes sugugi üksi. Ajaloost võib leida mitmeid inimesi, kellel on olnud vähemalt sama võimsad libastumishetked kui minul, kui ma pooleldi metsas ja pooleldi kohtumajas jooksin. Tegelikult on asi isegi hullem – mõned said oma "muundumise" tõttu lausa päris karmilt karistada.
Näiteks 16. sajandi Prantsusmaal ilmus välja mees nimega Gregor MacGregor (jah, nimi kõlab nagu keegi, kes peaks Šotimaalt pärit olema, aga las ta olla), kes oli veendunud, et on libahunt. Kui mina ainult jooksin metsas ja kohtumajas ringi, siis tema arvas, et täiskuu ajal on täiesti normaalne inimliha süüa. Loomulikult läks tal lõppkokkuvõttes veidi halvasti – külarahvas pidas vajalikuks temast tuleriidal grilli teha, sest keskajal polnud palju alternatiivseid lahendusi selliste probleemide jaoks.
Aga ega libahundid ainult Prantsusmaaga piirdu – ka Rumeenias usuti sajandeid, et kui keegi sünnib täiskuu ajal, on tal praktiliselt 98% tõenäosus kunagi libahundiks muutuda. Ülejäänud 2% muutusid ilmselt poliitikuteks, mis on veel hullem saatus. See uskumus oli nii tugev, et mõned pered hoidsid oma täiskuu ajal sündinud lapsi meelega keldris, et nad mingil hetkel neljakäpukil metsa poole ajama ei pistaks.
Ja siis on muidugi Inglismaa, kus täiskuu ajal pidid inimesed olema eriti ettevaatlikud. Kuna rahvas arvas, et libahundid käivad öösiti tänavatel luusimas, siis ei olnud harv juhus, kus täiesti tavaline napsine linnaelanik, kes lihtsalt püüdis kõrtsust koju jõuda, tembeldati kõigi suureks üllatuseks "kindlaks libahundiks". Kui inimene juhtus veel täiskuu valguses ulguma või kahtlaselt karvane olema (mis tol ajal ilmselt tähendas lihtsalt pikka habet), siis võis ta hommikuks leida end üsna ebameeldivast olukorrast, näiteks seotuna mõne kiriku väravasse, kus rahvas püüdis teda veega üle valada või kividega loopida.
Oh, oleks ma vaid Hollywoodi film
Kui keegi arvab, et ainult folklooris ja ajalooallikates on täiskuu mõju tõestatud, siis ma pean mainima, et ka Hollywoodi filmid on selle fenomeni juba ammu läbi hammustanud. Kui minu elu oleks film, siis oleks see midagi sellist järgnevatest valikutest.
Esiteks, "Teen Wolf". Kui ma ainult suudaks korvpalli mängida ja näeksin välja nagu 80ndate Michael J. Fox, oleks mul vähemalt midagi kasulikku täiskuu ajal teha. Aga ei – minu versioon näeb pigem välja nagu Netflixi madalaeelarveline horror-satiir, kus peategelane ei suuda vahet teha, kas ta on metsas või keset Tallinna kesklinna.
Ja siis muidugi "The Wolfman". See 1941. aasta klassika räägib mehest, kes lihtsalt ei suuda kontrollida oma libahundipoolt ja kelle elu läheb täiesti käest ära. Selles osas tunnen ma juba päris tugevat hingelist sidet – kas see, et ma jooksin ringi kohtumajas, oli täiesti ratsionaalne tegu? Ei. Kas ma sain seda ürgset kutset seada minu isiklik õiglus jalule ise kontrollida? Ka ei.
Või võtame näiteks "Twilighti". Olgu, Jacob on vähemalt seksikas ja tema libahundistaatus toob talle tuhandeid fänne. Mina? Ma pigem jooksen metsas teadmata suunda, samal ajal kui naabrid helistavad salaja psühhiaatriahaiglasse ja uurivad, kas neljandas osakonnas on veel vabu kohti.
Libahunt Annabeli ellujäämiskursus
Ma võiksin öelda, et olen sellest kogemusest midagi õppinud, aga tõele au andes – täiskuu tuleb jälle ja ma olen üsna kindel, et ka järgmine kord jätkub see hullus. Sellegipoolest, kui keegi peaks tundma, et nad on samuti ohtlikult lähedal libahundiks muutumisele, siis siin on mõned soovitused, kuidas mitte sattuda samasugusesse olukorda nagu mina.
Esiteks, kui kuu hakkab täis saama ja su aju käitub nagu liigse kofeiini üledoosis pesukaru, siis vähemalt kontrolli oma asukohta. Kui sa jooksed, siis palun tee kindlaks, et see on mets ja mitte suvaline riiklik asutus, kus inimesed kannavad ülikondi ja räägivad tõsistel teemadel.
Teiseks, ära usu mitte ühtegi "geniaalset" ideed, mis sulle täiskuu ajal pähe tuleb. Kui sulle tundub, et sa oled just avastanud elu mõtte, lotonumbrid või uue revolutsioonilise äriidee, siis palun kirjuta see üles ja loe see uuesti läbi järgmisel hommikul või näiteks nädala pärast. Kui see endiselt tundub mõistlik, siis võib-olla, ainult võib-olla, tasub sellele mõelda.
Ja kui sa tunned, et oled peaaegu 100% kindel, et sinust on saanud libahunt, siis tea, et suure tõenäosusega oled lihtsalt väsinud ja sul on vaja ühte suurt tassi teed.
Nüüd paar päeva rahunemiseks… või siis ka mitte
Nüüd, kui täiskuu on hakanud taanduma ja inimesed saavad jälle oma elu normaalsuse juurde naasta, oleks mõistlik eeldada, et ka mina rahunen maha, pakin oma libahundi-karva kappi tagasi ja istun vaikselt teetassi taga, mõtiskledes elu üle. Oleks mõistlik, eks? Aga kas ma olen kunagi millegi puhul mõistlik olnud?
Tõsi, mu jalad valutavad, sest olen viimased ööd ja päevad jooksnud nagu meeleheitel filmikangelane, kes ei suuda oma sihtkohta leida. Mu hääl on kähe, sest pole ilmselt kunagi varem nii tulihingeliselt ulguda üritanud. Ja mu sõbrad on hakanud iga kuu teises pooles mu kõnesid suunama otse postkasti, sest nad lihtsalt ei jaksa mu libateateid rohkem seedida.
Aga kas see tähendab, et nüüd tuleb rahulik aeg? Kas see tähendab, et mul on nüüd võimalus lihtsalt puhata ja unustada, et ma mõni päev tagasi kohtumajas ööhundi kombel ringi jooksin? Tõenäoliselt mitte.
Sest olgem ausad – kuigi täiskuu on taandumas, jääb alles selle kõrvalmõju. See on umbes nagu pohmell, aga palju hullem – see on reaalsuse pohmell. Korraga hakkan aru saama, et kõik need "geniaalsed" ideed, mida ma täiskuu ajal nii enesekindlalt kuulutasin, olid tegelikult täielik jura. Lotovõit? Polnud. Atlantise leidmine? Tõenäoliselt hallutsinatsioon. Karjääri läbimurre? Pigem Näoraamatu-sõda iseendaga. Kohtupoolne tühistamine - parem oleks see paber rahulikult uuesti läbi lugeda, sest jumal teab, milles mind tegelikult süüdistatakse.
Aga isegi kui nüüd paar päeva võiks rahulikult võtta, on see vaid illusioon. Täiskuu tuleb uuesti. Ja ma tean, et kui see taas kõrgele tõuseb, läheb kõik täpselt samamoodi rajult lappama.
Nii et kui kuu järgmisel korral taas taevas särab ja te kuulete kusagil kauguses kahtlast ulgumist või näete, kuidas keegi poolmetsikult läbi linna jookseb, siis ärge muretsege. See olen lihtsalt mina – Annabel, kõigi aegade kõige jaburam libahunt – oma järjekordsel kuuretkel.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment