Kui sina, armas lugeja, oled kunagi istunud üürikorteri kööginurgas ja salaja oma sülearvutist guugeldanud "parimad riigid, kuhu kolida pärast skandaali", siis oled õigel teel. Sest täna käsitleme ühte väga olulist küsimust: milline võiks olla järgmine põgenemispaik?
Minu olukord on kriitiline. Ma olen nüüdseks juba peaaegu kõikjal oma "tulevikuplaanid" ära põletanud:
Londoni kõrgklass? Mulle ei avatud seal kunagi VIP-klubide uksi, sest ilmselt jäi mu Burberry trench coat aastast 2011 nende standarditele alla.
Pariis? Seal paljastus mu "Sorbonne’i kraad" (loe: ostetud pastakas) liiga kiiresti.
Dubai? Kui selgus, et mul ei ole päris oma eralennukit, ei vastanud keegi mu e-kirjadele.
Portugal? Varem tundus kindel valik, aga nüüdseks on seal sillad varsti täielikult põletatud – kuigi üks ustav jüngrike veel pesitseb seal, nii et ehk on mul siiski väikene võimalus? Aga ausalt, kui isegi mu enda varjud hakkavad mind seal ära tundma, siis võib-olla oleks aeg edasiliikumiseks.
Seega on aeg paremateks valikuteks. Analüüsisin pikalt kohti kuhu järgmisena suunduda – võtsin arvesse varjupaiga otsimist, uue identiteedi loomist või lihtsalt kohta, kus luksusliku elu teeselda ja mõelda, et kõik on täiuslik. sest, kamoon, aasta pärast mõtlen sellele tohuvapohule tagasi vaadates, kui halvale kõhulahtisusehoole ja naeran.
Monaco – glamuuri ja maksuvabaduse oaas, kus vähemalt ühe sõbranna kulul saaks natuke aerutada
Plussid:
keegi ei uuri su tausta, kui sul on raha (või oskus seda veenvalt teeselda), oled teretulnud.
pisike riik – kui midagi kahtlast juhtub, võid lihtsalt kiirelt piiri ületada ja olla "Prantsusmaal asju ajamas".
mul on seal üks väga hea sõbranna, kelle kulul saaks natuke aega aerutada – vähemalt seni, kuni ta aru saab, et ma ei kavatse talle midagi tagasi maksta.
Miinused:
monaco on nagu "Gossip Girl", aga ilma tasuta draamata – kui sa pole sünnist saadik elitaarne, siis jäädki kõndima nende steriilsetel tänavatel nagu kõrvaltegelane.
võimalus, et mind seal tõsiselt võetakse, on umbes sama suur kui Theranosel veretestide usaldusväärsusust tõestada.
Šveits – diskreetsus, rahapesu ja ma pole kindel, kas keegi mind päriselt seal ootab
Plussid:
see on ju Šveits! Pankade, diskreetsuse ja kallite kellade paradiis.
luksushotelli lobbys aega veetes võiksin ju teeselda, et olen "rahvusvaheline finantskonsultant" ja keegi ei julgeks vastu vaielda. Pealegi, mu sugulasel on mingis selles valdkonnas doktorikraad!
Miinused:
Kuigi ma tahan väga uskuda, et mind seal oodatakse, võib see osutuda samasuguseks fantaasiaks nagu mu "rahvusvahelised ärisidemed" LinkedInis – see eksisteerib ainult minu peas.
Tõenäoliselt visatakse mind enne riigist välja, kui jõuan kohvrid lahti pakkida.
Argentina – tango, taskuvargad ja võltsidentiteet
Plussid:
Kui ma oma identiteeti muuta tahan, pole paremat kohta. Buenos Airese tänavatel on kõik võimalik, eriti kui oled piisavalt veenev (ja mul on selles osas hulga praktikat!)
Saab süüa steiki, mis on suurem kui mu tulevikulootused. Kuigi mulle tegelikult maitsevad croissantid ja muud maiustused, rohkem, aga pole hullu, liha teebki verejanulisemaks.
Ma olen meister tango tantsimises, sest olen omal ajal aastal tegelenud võistlustantsuga – kamoon, ma olin ju lausa "Tantsud tähtedega" saates oluline persoon, seega vähemalt selles mängus ma nii kiiresti vahele ei jää.
Miinused:
Inflatsioon võib mu "investorielu" kiiremini hävitada kui mu enda valed CV-s.
Kõik tantsukingad, mida ma oma võistlustantsukogemuses kasu saamisel jalga paneksin, kaovad tõenäoliselt kiiremini kui ma jõuan esimese sammu teha – kas taskuvaraste või mu enda hajameelsuse tõttu.
Liechtenstein – keegi ei tea, kus see asub, seega ideaalne varjumiseks
Plussid:
Kas sa tead kedagi, kes on Liechtensteinis käinud? Mina ka mitte. Ja see teebki sellest ideaalse paiga.
Väike ja rahulik – keegi ei viitsi uurida, miks "rahvusvaheline ärikonsultant" (ehk mina) sinna kolis.
Miinused:
Kui kohtad tänaval kolme inimest, siis üks neist on su pankur, teine on su naaber ja kolmas juba teab kõiki su saladusi.
Mul pole aimugi, kuidas nende maksusüsteem töötab, aga miski ütleb mulle, et seal on rohkem bürokraatiat kui mul kannatlikkust.
Antarktika – lõplik varjumine
Plussid:
Keegi ei tule mind sealt otsima. Mitte keegi... ehk peale mõne pingviini, kes on kogemata ära eksinud.
Pole vaja võltsida VIP-elustiili – kõik on sama lumivalge nagu mu mineviku valged valed.
Miinused:
Mõned ütlevad, et seal on külm. Ma ütleks, et see seal on sõna otseses mõttes elu "külmutamine".
Pingviinid ei maksa brändikoostööde eest.
Mis siis saab?
Olen hetkel otsustamatuses. Kas valida glamuurne maksuvabadus Monacos, steriilne tagasilükkamine Šveitsis, tundmatu eksistents Liechtensteinis, Argentina kaootiline (s)lumm või täielik kadumine Antarktikas? Kõik tundub võrdselt absurdne – täpselt nagu minu senised elustiiliotsused.
Üks on aga kindel – kui keegi küsib, kuhu ma kadusin, siis olge head ja vastake müstiliselt: "Ta elab nüüd rahvusvahelise eliidi varjatud maailmas. (Või vähemalt püüab ta sinna sisse saada.)" Ja kui te mind kuskil välisriigis koos lapsega näete, siis teadke, et olen sooritanud elegantse lapseröövi!
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment