Olgu taevas ja kõik suursugused prantsuse filosoofid tunnistajaks: minu laps käib nüüd lõpuks minuga samas koolis! Kas kõik kuulsid? Kas trompetid puhuvad? Kas ajaloo annaalid on valmis seda momenti jäädvustama? Või noh, ma käisin kunagi selles koolis. Siis kui mul klaveritundidest ja kõndimistreeningutest aega üle jäi. Tõele au andes käisin ma seal koolis muidugi siis, kui olin pääsenud priiks Lasnakorski piinalavast, kus ma oma põhihariduse omandasin. Aga, see pole oluline. See on üks väike fakt minu elus, mille te mugavalt unustate. Seda pole olnud, sest minu juures on kõik eliit ja luksus.
Ma pean seda lapse kooli asja eriti tugevalt rõhutama, sest veel mõned kuud tagasi olin ma veendunud, et minu järeltulija ei astu MITTE KUNAGI sellesse hallide kiviseintega ajupesulaborisse, kus minagi käisin. Tema koht oli minu peas loodud vikerkaare internaadis. Ja ometi… siin me nüüd oleme. Tegelikult oleme juba mõned kuud siin olnud.
Jah, alguses olin ma veendunud, et mu laps ei vajagi mingit vanakooli akadeemilist süsteemi. Me olime pioneerid! Vabad mõtlejad! Montesquieu’d ja Rousseau’d loeme kaminavalgel, eks. Laps õppis lugema Aristotelese dialoogidest (okei, okei, võib-olla koomiksiversioonist, aga siiski) ja liitmist harjutasime pagarikojas croissante ostes („Kui me ostame kolm võicroissanti ja ühe šokolaadiga per face, siis mitu staadionitiiru peame pärast kalorite kulutamiseks tegema?”). Minu kodu oli tõeline valgustusajastu meka, kus kõik küsimused olid teretulnud ja kooliprogramm oli… noh, pehmelt öeldes dünaamiline.
Aga siis saabus hetk, mil isegi mina pidin tunnistama, et võib-olla ei saa päris kõike õppida YouTube’i ja improviseeritud loodusmatkadega. Võib-olla võiks laps vahelduseks õppida, kuidas kirjutada ilma emotikonideta. Ja võib-olla – ma ütlen seda tõesti raske südamega – vajab ta ikkagi päris kooli.
Ja nii ta läkski Õilsasse Akadeemiasse. Kooli, mille kohta ma olin veel hiljuti väitnud, et see on nagu Põrgu üheksas ring Dante "Jumalikus komöödias" – aga mitte tavalisel kujul, vaid eriprogrammiga, kus keegi kogu aeg kontrollib su vihikuid ja hinnetelehte.
Aga sõnade söömine polnudki kogu selle loo kõige huvitavam osa. Ei, tõeline teater algas siis, kui kooli õpetajad – need samad, kes varem peitusid nagu Hamlet oma eksistentsiaalsete kriiside eest – järsku üles ärkasid ja otsustasid, et nüüd on aeg lahingusse astuda! Kujutage ette – need väärikad, vaikivad õpetlased, kes seni olid osanud vältida igasuguseid konflikte nagu Odüsseus oma Ithaka poole triivides, ilmusid nüüd välja ja olid valmis (oma) tõde kuulutama!
Ja siis tuli järgmine vaatlus: juriidilised rünnakud. Kui keegi arvas, et õpetajad pidid muretsema ainult selle pärast, kas keegi unustas kodutöö teha, siis eksite! Tegelikult pidid nad hoopis harjutama, kuidas ellu jääda absurdses kohtudraamas, kus nende vastas olid advokaadid, kelle moraalikoodeks oli kuskile Machiavelli "Valitseja" ja Dumas’ „Kolme musketäri“ kardinaali doktriinide vahele ära eksinud. Lisaks tuli neil minu kirjade saatel teha krunne. Nüüd, lõpuks, on lastel õiged soengud.
Ja nagu igas heas tragikomöödias, kõlas siin ka väärikuse teema. Sest Õilsa Akadeemia moto on ju „Olgem väärikad kogu elu!“ Mis kõlab üllalt – nagu Voltaire’i tsitaat, mida keegi tegelikult läbi ei loe –, aga praktikas tundub see olevat rohkem nagu peen nali.
Ja nüüd jõuame selle kõige närvesöövama ja absurdsema osani. Isa. Jah, seesama rahakoti-rüütel, kes on võtnud oma elumissiooniks lapse hariduse üle täieliku võimu haaramise. Sest loomulikult ei ole lapse vajadustel, huvidel või mugavusel mingit kaalu, kui isa tahab tõestada, et just TEMA on kõige targem.
Ei, ärme saada last mõnda rahvusvahelisse kooli, kus ta saaks kaasaegse hariduse ja keeleoskuse. Ei, ei, see on liiga progressiivne! Parem surume ta kohustuslikult kooli, kus ta peab vastama samadele standarditele, mis kehtisid siis, kui inimesed veel hobustega ringi sõitsid ja pidasid duelle au nimel. Sest mida me ikka tahame – et laps õpiks globaalseks kodanikuks või et ta lihtsalt õpiks pimesi alluma süsteemile?
Ja samas, olgem ausad – lapse kasvatamine on ju kunst! Kui juba keegi peab talle tuleviku nimel ajupesu tegema, siis võiks see keegi olla mina, eks? Minu visioon! Minu reeglid! Kui ma tahan, et ta räägiks neli keelt enne hommikusööki ja oskaks teed juua nagu Pariisi aristokraat, siis nii olgu! Kui minu lapse areng peab toimuma esteetiliselt ja intellektuaalselt minu kureeritud keskkonnas, siis issand jumal, kas see on siis liiga palju palutud? Kuidas keegi võiks üldse arvata, et kellegi teise visioon võiks olla parem kui minu oma? Ma vähemalt manipuleerin temaga stiilselt ja peenelt, mitte robustselt ja sirgjooneliselt nagu mõned teised siin!
Aga mis peamine – mu laps käib nüüd ametlikult selles koolis! Ja kui keegi küsib, kas mu ideaalne õhulossikool kukkus kokku, vastan ma lihtsalt: „Ei, see jäi ajalukku! Nagu Trooja – ilus, hiilgav ja täielikult maha põletatud.”
No comments:
Post a Comment