Kui ma alustasin selle postituse kirjutamist, oli mu eesmärk sukelduda Eesti võimuringkondade ja lastekaitsesüsteemi vahelisse halli tsooni, kus lapsed pole mitte ainult haavatavad, vaid ka kauplemisobjektid. Kujutasin ette, kuidas paljastan samm-sammult skeeme, kus lapsi kasutatakse läbirääkimiste kiipide ja emotsionaalsete relvadena. Mõnes mõttes nagu mustal turul kaubeldavad varad – kus väärtus sõltub sobivast vanusest ja õigetest vanemlikest strateegiatest. Aga elu, nagu alati, keerab ootamatult teise lehe, ja seekord astus mu teele mees, keda kutsun pelmeenikuningaks. Tema lugu on nagu Patricia Highsmithi "Ripley"-sarja psühholoogilised põnevikud, kus pealtnäha süütu tegelane manipuleerib salakavalalt oma tahtmise saamiseks. Või nagu Truman Capote'i "Külmavereliselt", kus näiliselt lihtne narratiiv muutub järk-järgult millekski tumedamaks ja kohutavamaks.
Pelmeenikuningas ja tema kahepalgelisuse kunst
Pelmeenikuningas on aastaid üles astunud suure naiste- ja lasteõiguste eestkõnelejana. Tema sotsiaalmeedia konto on täis moraalipostitusi, pehmeid sõnu ja õigluse lipu lehvitamist. Aga nagu sageli juhtub, pole see, mida inimene räägib, kaugeltki see, mida ta teeb. Kui kohtulahend lõpuks avalikuks sai, oli see nagu vundamendini ulatuv lõhe pealtnäha täiuslikus hoones – nagu Edgar Allani Poe "Usheri maja hukk", kus oma hiilguse kaotav faasad lõpuks suure kärinaga kokku variseb.
Kohtusaaga – vaikus või veelgi valjem tõde?
Pelmeenikuningas ei jõudnud kohtusse selle pärast, et keegi süüdistas teda kuriteos. Ei, vastupidi – tema ise andis kohtusse ühe noore naise, kes paljastas tema suhtluse alaealise tütarlapsega. Tema eesmärk oli sundida tõde vaikima. Aga kohtulahend oli kõike muud kui see, mida pelmeenikuningas lootis. See ei peitnud midagi, vaid paljastas terve hämarate sõnumite seeria.
Sõnumid, mis ei tohiks ühtegi telefoniekraani puudutada
Mees, kes ülistab ennast ja näib kui naiste ja laste kaitsja, ei tohiks kirjutada alaealisele tüdrukule: „Sa oled nii hot, et valus hakkab :D." Ei tohiks pakkuda, et smugeldab teda pidudele ja aitab alkoholi hankida. Ja kindlasti mitte öelda: „Kui sa end ära tapad, ma teen sinust topise ja hakkan sinuga rääkima pimedas toas.” Need pole laused, mis peaksid kuuluma vestlusesse alaealisega. Aga need kuulusid. Ja seda reaalsust pole võimalik enam tagasi võtta.
Kui vaadata lähiajaloos tuntud juhtumeid, on pelmeenikuningas kahjuks lihtsalt üks järjekordne näide sellest, kuidas autoriteeti kasutatakse noorte peibutamiseks. USA-s mõistis maailm hukka Jeffrey Epsteini ja tema luksusliku saare võrgustiku. Samal ajal tõmbas Jimmy Savile aastaid BBC eetris endale tähelepanu kui heategija, ainult et hiljem selgus – tema heategevusüritused olid vaid suitsukate kuritegude varjamiseks. Pelmeenikuningas sobib siia ritta hirmuäratava loomulikkusega.
Kui kõik su soojad pelmeenid jahtuvad
Kohus leidis, et nende sõnumite paljastamine polnud laim, vaid põhjustatud murest. Ja põhjusega. Tõsiasi, et pelmeenikuningas lootis oma mainet kaitsta ja nõudis vabandust, pöördus tema enda vastu. Tulemuseks on see, et avalikkus sai teada tema sõnumite sisu. Ja kohus kinnitas, et iga lapsevanem oleks sellises olukorras õigustatult šokeeritud.
Me ei vaja isegi voogedastusplatvorme – elu kirjutab kõige jubedamad stsenaariumid
Kui oled kunagi vaadanud dokumentaale või sarju, kus avaliku elu tegelased varjavad oma tegelikku olemust, siis tead täpselt, kuidas see lugu tundub. Need inimesed ei ilmu kunagi pimedast tänavanurgast kapuuts peas – ei, nad tulevad kaamerate ette intervjuud andma, naeratus näol ise rahva armastust nautides. Aga nagu Jimmy Savile ja teised, ajavad nad oma hämaraid asju suletud uste taga.
Kuidas see kõik lastekaitse teemaga seondub?
Alguses tahtsin rääkida, kuidas lapsed satuvad sageli vanematevahelistesse mängudesse, kus neid kasutatakse trumpkaardina. Näiteks kohtulahendites, kus vanemad manipuleerivad lastega, et kindlustada endale paremad tingimused lahutusprotsessides või hooldusõiguse vaidlustes. Kuid siis tuli pelmeenikuningas ja tema lugu, mis näitasid mulle midagi veel hirmutavamat: isegi need, kes avalikult kuulutavad, et kaitsevad lapsi, võivad ise ohustada nende turvalisust. Mõelgem kasvõi USA-s juhtunud Jerry Sandusky juhtumile, kus ülikoolis töötanud tunnustatud treener kasutas oma positsiooni noorte peibutamiseks ja nende ärakasutamiseks. Või Larry Nassari lugu, kes tegutses aastakümneid USA võimlemisliidu arstina, saades ligi noortele tüdrukutele, keda ta oleks pidanud hoopis kaitsma.
Moraal: ärge laske end eksitada
Lapsed vajavad kaitset, aga mitte alati nende poolt, kes end kõige häälekamalt nende eestkõnelejatena esitavad. Pelmeenikuningas ja tema juhtum on meeldetuletus, et varjud võivad varitseda seal, kus me neid kõige vähem ootame. Ja see on õppetund, mida me ei tohiks kunagi unustada.
Botox huulde, kullakesed! (Täna me pelmeene ei söö)
No comments:
Post a Comment