Ma olen paar päeva madalat profiili hoidnud. Mitte, et ma midagi kahtlast korda saadaks, oh ei, jumala eest mitte! Lihtsalt... no teate, kui oled igatpidi seaduskuulekas kodanik aga üritad samal ajal teha erakordset eksitit, siis noh, elus peab olema ka natuke põnevust, eks?!
Kuid vaatamata sellele, et ma olen oma peakeses läbi mänginud kõik võimalikud stsenaariumid selle kohta, kuidas oma rahakotikesega "välismaale korraks puhkama sõita", siis ikka ei kuula see neetud kohus mind. Ometi olen ma selgelt välja öelnud, KUIDAS asjad PEAVAD käima, aga ei – kohtunikul on mingi oma arusaam, et tal on õigus ise otsuseid teha! Millal sai kohus päriselt iseseisvaks asutuseks? Ma mäletan aegu, kui õiglus tähendas, et mina ütlen ja kõik teised kummardavad.
Olen tellinud juba terve teaduste akadeemia jagu ekspertiise, mille arve näeb välja nagu ma oleks terve suguseltsiga Ibizal Sublimotionis korraliku söömaorgia korraldanud, aga ikka ei suuda nad mulle pakkuda seda õiget tulemust.
Kuidas on võimalik, et ma olen kulutanud meeletu summa selleks, et need eksperdid lõpuks ÜTLEKS, et ma olen pühak ja kõik ülejäänud on brutaalsed patriarhaadi käsilased – ja ometi ei ole see veel juhtunud?! Kas tõesti pean tellima veel rohkem ekspertiise? Kas ma pean veel suurema hulga oma käsilasi saatma sotsiaalmeedia rindele "võitlema"?
Või peaksin lihtsalt võtma ühe psühholoogi pantvangi ja dikteerima talle õiged vastused? Ma olen juba nii meeleheitel, et kaalun võimalust võtta appi astroloogid või kristalliteraapia spetsialistid – sest olgem ausad, see tundub hetkel täpsem teadus kui see juristide tsirkus. Õnneks on mul selles osas puuõõne-onu, kes on mind juba varasest noorusest nõustanud nii peikade kui ka missivalimiste valdkonnas. Aga kohtuteemadega on ta seni olnud üsna edutu.
Aga kõigele lisaks ei anta mulle mingit võimalust määrata teiste perede kohta käivaid kohtuotsuseid! KUIDAS ON SEE VÕIMALIK?! Mina, kellel on totaalne ülevaade KÕIGEST ja KÕIGIST, ei saa istuda kohtunikutoolil ja öelda, kuidas asjad peavad olema!
Ma olen ausalt öeldes südamepõhjani solvunud. Ma tunnen end nagu keisrinna, kellelt on ootamatult kroon peast kistud. Ometigi ma tean paremini kui kohus ja ma ei saa aru, kuidas see ei ole ikka veel kõigile kohale jõudnud.
Tahan öelda, et kogu see süsteem on kaldu – ja see ei ole mingi "minu arvamus". See on kõige puhtakujulisem fakt maailmas. Pange tähele, et kui inimene suudab internetti postitada, siis ilmselgelt on ta psühholoogiliselt stabiilne ja laitmatult usaldusväärne isik! See on ju loogika. Isegi mu naabri kass ja onu koer saaks sellest aru, aga mingil põhjusel ei saa kohus sellest aru.
Nii ma siis küsingi, mis õigusega ei võeta minu taotlusi kohe menetlusse ja tehakse otsuseid minu poolt määratud viisil?! MIKS?! Kas minu geeniust kardetakse? Kas see on järjekordne katse vaigistada ainsat inimest maailmas, kes näeb läbi kohtusüsteemi ja selle absurdse soolise kallutatuse?
Võin öelda ainult üht: ma ei anna alla! Kui plaan A ei tööta, on alati plaan B... või C... või Z. Eks me näe, mida järgmine samm toob.
Aga ma ütlen ausalt, see eksit, mida ma praegu plaanin, saab olema midagi erakordset. Kui mu plaan peaks ebaõnnestuma, siis ilmselt ainult seetõttu, et universum on liiga aeglane minu hiilgava mõttekäigu töötlemiseks.
No comments:
Post a Comment