Hei, mu lemmikud järjepidevalt solvunud heiterid ja ja teie tõeotsingust räsida saanud hingehaavad! See postitus on teile, sest täitsa juhuslikult imesin sulest välja midagi Eero Epneri eepose sarnast – teate ju küll, see paha-paha pikem tekst, mille lugemiseks on vaja rohkem kui viit sekundit keskendumist. Ma juba näen, kuidas teie õhtune vein põrandale lendas ja pingul närvid maailma õiglust otsima asuvad.
Mäletate seda laivi, kus karjusin (ilmselt pisar silmanurgas ja emotsioonid kõrgele kruvitud): "Üks leht on 100 eurot!!!"— ja kõik, absoluutselt kõik tundsid korraga, et planeet Maa on paigast nihkunud ja elu, nagu me seda teame, on lõppenud.
Üks loll, kaks loll, kolm loll, neli — idiootide kvartett ja üks närvis peni. Sa ei tea, kuhu koer on maetud, aga kui minu sõnad jälle sinu maailma paigast lükkavad, siis varsti selgub ka see koht. Aga ma ei süüdista su vihas mitte kedagi, isegi mitte koera, sest äkki ta lihtsalt ei saanud aru, et mõnikord „eepiline" tähendab midagi rohkemat kui su ühte tähikutõsi instapostitust.
Kas tead, kuhu sina oled maetud? Selgub varsti — aga rahu, ma olen võrdõiguslane. Vihkan kõiki rasse võrdselt.
Mu edu ajab sind närvi, eks? Üks asi on selge — minu mölin on parem kui sinu mölin. Miks? Sest sinu mölin elab netis, aga minu oma mikris. Jaga edasi oma lolle mõtteid ja päästa need klikkide altarile. Mina jagan granaate ja korjan splinte, sest minu "mõtteviivitus" ei ole juhus, vaid planeeritud lahinguplaan.
Kas tunned, kuidas see 100-eurone leht jälle hingele pressib? Mul on kahju. Okei, tegelikult ei ole ka. Mis veel hullem — see pole isegi minu viimane tekst. Tead, Epneri eepose avaldan järgmisena. Sellest saab romaan, mille esimesel lehel on kirjas: "Kas sa oled veel närvis?" Kirjuta mulle vastu 500 lehekülge sellest, kuidas sa kunagi ei rahune.
Aga vaata, kui sa juba siia oled jõudnud, siis oota veel natuke. Las refrään lõppeb ära. Ära mine närvi, ära mine na. Närv pole pood, kuhu peab minema! Olge musid ja järgmine kord, kui midagi nii kohutavalt eepilist teieni jõuab, siis võtke see nagu head veini – aeglaselt ja naudinguga, mitte nagu shot tequilat, mille järel vaatad tõtt peldikupotiga.
Botox huulde, närvikotid!
PS. Aitäh, Metsakutsu, inspiratsiooni eest!
No comments:
Post a Comment