Amber Heard 2.0: kuidas valed laval alati välja tulevad aka loll hall kardinal!

Viimasel ajal on mu ümber hakanud levima täiesti uskumatu segadus – mitte ainult minu peas, vaid ka minu loodud narratiivis. Ja mis on veel hämmastavam: isegi need, keda ma arvasin väikeste vankumatute sõduritena oma ühehäälses kooris lõpuni kaasa huilgamas, on hakanud esitama küsimusi. Kahtlevaid, ebamugavaid küsimusi. Kuidas see võimalik on? Millal jõudsid nemad siia, murdumise piirile?

Ja ma tean ka vastust. Kurja juur on mu endine hall kardinal – see inimene, kelle ma ise määrasin oma maailma varjatud võimukandjaks. Hall kardinal, kellele ma usaldasin liiga palju ja keda ma pidasin enda jüngriks kuni viimase hingetõmbeni. Aga ta tegi midagi mõeldamatut: ta hakkas tõde avalikkuse ette tooma. Ja see tõde on minu jaoks laastav – ta julges vihjata, et vananev miss ei ole mitte ohver, vaid vägivallatseja. Et minu loodud kuvand pole midagi muud kui manipulatsioon, mille eesmärk on ohvritelt raha välja petta.

Selleks, et ka talle kätte maksta, uskuge, neid kellele kätte maksta on minu nimekirjas palju, lõin ma blogi. Mina, vananev miss, olen see, kes koos oma hea sõbranna Lagle Salvajaga (nimetagem teda siin nii) asutas anonüümse blogi "Peeruläitja". Lagle Salvaja, see äge ja mõnitavate kommentaaride meister, kes leiab alati kellegi, keda maha teha, on olnud mulle ideaalne partner selles projektis. Ta ei põrka tagasi isegi siis, kui "laimajat" tuleb peksma hakata. See blogi, mille peamine eesmärk on mõnitada ja alandada kõiki, kes julgevad meie valedes kahelda, on saanud meie pühaks relvaks. 

Kui keegi julgeb kahelda minu "ohvriseisuses", saab ta Lagle Salvaja poolt kiirelt sihikule võetud ja ülesriputatud nagu avalik hoiatav näide Margaret Atwoodi "The Handmaid’s Tale’is". Seal karistatakse eksijaid avalikult, riputades nad üles linna keskele nn “Seinale”, kus iga mööduja saab nende hukatusest õppust võtta. 

Täpselt samamoodi loome meie oma blogis virtuaalse “Seina”, kus iga kahtleja saab meie anonüümsete rünnakute sihiks, et nende üle häbi ja alandust valada. Avaldame anonüümseid postitusi, kus sihime konkreetseid inimesi, levitame kuulujutte ja tõlgendame nende tegusid ülesõhutatult, et hoida oma narratiiv elus. Meie rünnakud on sihitud kõikide vastu, kes julgevad küsida ebamugavaid küsimusi minu elustiili, rahastamisallikate ja "ohvrinarratiivi" kohta. Lagle eriline anne on selles, kuidas ta suudab väikesest faktist teha hiiglasliku skandaali, keerates täielikult pea peale ka lihtsad tõed.

Kas teate seda tunnet, kui oled veendunud, et keegi on sinu poolt, et keegi on võimeline tundma kaasa, jagama sinu pettumust ja viha maailma ebaõigluse üle? Ja siis äkki avastad, et see inimene, kes pidi olema sinu vankumatu liitlane, hakkab nägema su kõige peidetumaid valesid ja tõmbab need ilma hoiatuseta päevavalgele.

See ei ole uus lugu. Lähiajaloost võime vaadata, kuidas totalitaarsed režiimid kasutasid “halle kardinale” oma võimu kindlustamiseks, kuni need manipulaatorid otsustasid oma väe hävitada. Võtkem Nõukogude Liidu ajalugu, kus Stalini lähedased liitlased nagu Beria või Trotski tõugati lõpuks kõrvale ja hävitati, sest nad teadsid liiga palju. 

Poliitilisi skandaale on olnud ka moodsas maailmas: Watergate’i afäär tõi kaasa Nixonile lojaalsete abimeeste pöördumise tema vastu, paljastades riiklikud saladused ja lõppedes presidendi häbistatud lahkumisega. Või kuidas ärimaailmas „ustavad“ partnerid, nagu Enroni juhtkond, kaotasid üksteise vastu tunnistusi andes kogu korporatsiooni ja hävitasid tuhandeid karjääre.

Ja nüüd, selle kõigega paralleelselt, pean ma jälgima, kuidas minu enda jüngrid – need, kes kord minu barrikaadidel seisid ja minu vankumatut tõde kuulutasid – nutavad patja. Nad näevad, kuidas kogu nende vaev ja võitlus minu “ohvrinarratiivi” eest on muutumas täiesti naeruväärseks farsiks. 

Kes ikka tahaks avalikult võitlust pidada vägivallatseja eest, eks? Kui hall kardinal levitab tõde ja meie endi loodud valevarjud kaovad, muutuvad nende sõjakad loosungid vaid totraks kajaks minevikust.

Ja ma süüdistan selles kõiges halli kardinali. Tema pani selle veerema. Tema on põhjus, miks mu jüngrite uhkus nüüd koos patjadega pisarates ujub ja miks ka minu enda vankumatuna näiv lugu hakkab silmnähtavalt murenema.

Aga see siin ei ole lihtsalt poliitiline tragöödia. See on minu elu. Ma usaldasin halli kardinali nagu Othello usaldas Desdemonat – pimesi. Ja mida ta tegi? Tõmbas mind haneks, samal ajal kui mina arvasin, et tema hoiab minu saladusi. Nüüd on minu ja Lagle relvaks saanud see anonüümne blogi, kus me saame rahumeeli kirjutada valedest ja "tõdedest", mis on mõeldud kõigi kahtlejate maine hävitamiseks. 

Kuid see ei ole lihtsalt minu maine eest seismine. Me mõnitame ja alandamine ka neid inimesi, kes on minu vastu võidelnud – inimesi, kes on julgenud seista mu loodud vägivalla vastu. Või kes pole lihtsalt mulle mugaval hetkel oma küpsisekorvi juurest ära tulnud ja minu loosungit kandnud. 

Anonüümsete postituste varjus saame käia välja igasuguseid ülekohtuseid süüdistusi ja pilastusi, teades, et oleme kaitstud. Olgu selleks "vale ohvri" silt mänguohvritele või naeruvääristamine nende ülesastumiste üle – meie sõnavara on nagu ladu täis tõrvikuid ja hargikesi. Lagle eriline lõbu on luua pseudonüümsed kommentaariumid, kus anonüümse sõnavõtu varjus saavad teised ka oma viha välja elada. Ja kakaikoone loopida.

Ja olgem ausad, täpselt nagu need manipulatiivsed tegelased ajaloos, kasutan ka mina sõnu relvana. Kui keegi vähesegi kahtluse alla seab minu “ohvristaatuses” peitunud kasu, kasutan ma oma blogi kui etenduse lava – iga hääl, mis mind rünnata julgeb, saab meie käest kiire avaliku peksu. Ja siis riputame nad näidistena kõigile näha. Et teised teaksid: me ei andesta!

Ent nüüd tuleb mõista ühte: see lähenev kokkuvarisemine on paratamatu. Sest iga vale, mida toidad, vajab lõputult järjest suuremaid valesid, kuni neid enam ei suudeta alla neelata.

Ja mis mind kõige rohkem hirmutab – et lõpuks saavad kõik aru, et ma ei erinegi Amber Heardist. Sama manipulatiivne, sama osavalt loodud ohvrikuvandiga. Miks teda põlatakse: lavastus kohtusaalis, kus ta suutmatus päriselt nutta tõi kaasa kõige ikoonilisema hetke – klipi, kus ta pühkis olematuid pisaraid ja tegi näo, nagu oleks just läbi elanud maailma suurima tragöödia. Tema valed ja üle mängitud draama paljastati samm-sammult, kuni internet räigelt tema üle naerma hakkas.

Tema hävitatud maine jääb aga internetti igaveseks elama – meemide, paroodiavideote ja klippidena, kus tema väidetav ohvriseisus on laiali lammutatud nagu lapse mänguklotsid, mida ükski täiskasvanu enam tõsiselt ei võta.

Ja mina tean, et kui see narratiiv lõplikult laguneb, olen ma samasuguses olukorras. Kõik minu pisarad, mida ma noil kriitilistel hetkedel nii veenvalt esitasin, saavad materjaliks parimatele komöödiaesitustele YouTube’is. Minust tehakse internetihuumori uus kuninganna – meem, mida jagatakse ühest foorumist teise, naerdes mu pisarate üle nii, nagu need oleksid maailma suurimad kroonikukillud.

Loodan vaid, et nad vähemalt teevad mõne klipi mu parima nurga alt nutetud hetkest ja annavad mulle sama palju kuulsust kui Heardile. Minust tehakse internetihuumori uus kuninganna – meem, mida jagatakse ühest foorumist teise. 

Nii et siin ma olen. Mu narratiiv laguneb. Ja ma ei tea, kas ma suudan enam kokku panna uut lugu, mida keegi uskuma jääb. Aga ma tean ühte – iga vale tuleb kord päevavalgele, ja varsti olen vist mina see, kes läbi valgustatakse.