Reede on käes ja enamus rõõmustab, sest töönädal sai läbi. Aga, mina küsin, mis on üldse töö? Kas see on eneseteostus, võimalus muuta maailma või lihtsalt peen viis varjata, et me kõik liigume läbi elu nagu klounid tsirkuseareenil?
Võib-olla on töö see, mis juhtus Michelangeloga – ta veetis neli aastat Sixtuse kabeli lage maalides, selg kangestumas, ainult selleks, et inimesed sajandeid hiljem õlgu kehitades ütleksid: "Ah, päris kena." Või on töö nagu Marie Antoinette'i koogisoovitus – hästi mõeldud, kuid katastroofiline elluviimisel.
Minu puhul? Töö on olnud segu kohutavast draamast ja grotesksest komöödiast. Hetkel on minu töö lihtne – läbi ühingu lihtsameelsetelt pappi saada. Mina jutustan ja nemad teevad ülekandeid. Seda kõike kasutan ma siis oma vajaduste rahuldamiseks. Loomulikult käin ma ka kohtus istungitel, või politseis avaldusi tegemas. Võin vabalt öelda, et töö on olnud segu kohutavast draamast ja grotesksest komöödiast. Minu elu on nagu katse ehitada Paabeli torni – ideaale täis, kuid tegelikult üks suur segadus ja arusaamatus.
Minu CV võiks vabalt alata sõnadega: "Professionaalne kohtuskäija". Aga kui mul on olnud paus õigusemõistmise pühast templist, olen lihtsalt püüdnud varjatult Hundisilma varjus asju korda saata. Hundisilma – see pole lihtsalt koht, vaid nagu poliitika Versailles, täis keerukaid intriige, kunstlikku hiilgust, kus seikleb mõni eksinud blond, kes üritab oma kohta päikese all leida. Ka mina olin seal, valmis suurteks tegudeks, aga lõpuks taipasin, et poliitika on pigem nagu lauamäng, kus kõige tähtsamad kaardid on juba enne sinu kätte jõudmist ära jagatud.
Näiteks kord, kui ma Edgarile poliitilise tormi keskmes varju pakkusin, juhtus kõige piinlikum asi. Ma komistasin omaenda kontsade otsa ja vihmavari lendas talle otse näkku. Kui te mõtlete, kas ta naeris, siis vastus on ei. Aga mina küll. Sisemiselt. Nagu tõeline poliitiline staar, ma lihtsalt tõusin ja jätkasin naeratamist, nagu oleks see kõik plaanipärane olnud.
Unistused? Oh, mul oli neid palju. Ma tõesti uskusin, et saan olla poliitika suurkuju – midagi Napoleon Bonaparte'i ja Winston Churchilli vahepealset. Kujutasin ette, kuidas astun volikogu ette, nagu Kleopatra, kelle sarm vallutab kõik. Tegelikkus? Ma sain täpselt 112 häält. Tähendab, isegi mu naabrid ei viitsinud mind valida. Volikokku ei pääsenud, ja minu kampaaniasärkidest sai hiljem põrandapesulapp.
Muidugi meenub mulle siinkohal, et poliitika on tegelikult väga sarnane missivalimisele. Seal tuleb olla karm – murda konkurentide kontsi, rebida nende kleite pooleks ja seejuures naeratada nagu inglilaps. Aga mina? Mina olin see naiivne iludusvõistluse osaleja, kes arvas, et maailma saab muuta südamesoojusega. Tulemus? Konkurendid sõid mu elusalt, ja lõpuks olin nagu see tüdruk, kes komistab laval ja kukub krooniga üle ääre.
Ja räägime neist skandaalidest! Miss Universumil tegin endale nime sellega, et tüüdsin kaasvõistlejaid kaisutuste ja "hau-aa-juu" tervitustega. Ja kui koju naasin, solvusin sügavalt, et Eesti riik ei kinkinud mulle 7000 krooni maksvat kleiti. Loomulikult omistasid nad sellele solvunud missile tiitli "Paljastatud Büstiga Valitseja", kui Kroonika otsustas minu fotod igaveseks ajalukku kirjutada. Aitäh, fotograafid, et jäädvustasite mu "kuulsuse".
Ja siis kohtud... Oh, kuidas kohtud on olnud minu elu teine kodu. Ma olen kohtus käinud nii palju kordi, et president võiks mulle selle eest anda ordeni – ja mitte lihtsalt tavalise ordeni, vaid lausa kõige kõrgema klassi autasu! Näiteks "Kohtupinkide Kuldtähe", mis kuuluks ainult neile, kes on õigussüsteemi korduvalt ja väsimatult oma kohalolekuga austanud.
Kas mäletate seda, kui Radiolinja ütles, et ma ei maksnud arvet ära? Või seda, kui ähvardasin kohtuga kirjanik Olev Remsut, kes otsustas minu pildi panna vägistamise teemalise raamatu kaanele? Ma olen nagu "kohtupäeva printsess", kelle krooniks on lõputud kaebused ja kelle valitsemisvahendiks on kohtupink.
Nii et siin ma olen, elus, naeratav ja valmis oma eepost edasi kirjutama. Ja kui sa kunagi satud kohtusse, võta ühendust – mul on seal juba oma parkimiskoht. Kuni selle ajani, kallid lugejad, püsige eemal vihmavarjudest ja pidage meeles: elu on tragikomöödia, millele tuleb naerdes vastu astuda, isegi kui sa oled ainus, kes naerab.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment