Tsau, vaesed ja rikkad ka loomulikult! Täna avadan teile enda suursuguse vandenõuteooriate maailmakaardi, mis sõna otseses mõttes särab tähena laste isa uue armukese litritega särgil. Kurat, oota, aga ta ju ei ole tema armuke... või on.. või ei ole?!
Mul oli nimelt vaja, et te usuksite, et see aasta riigiteenistuja, kes mu "rahakotiga" tegi igasugu "majandusvõimlemist", on laste isa uus armuke. Kõik sobis, narratiiv jooksis ja ma olin rahul. Aga siis äkki... põmm ja karbauhh! Selgus, et armuke oli hoopis keegi teine!
Ja kes see oli? Võlgade vaieldamatu vahemees. Jah, te kuulsite õigesti – mu oma ajusopid keerutasid armukese-kahtluse lauale, aga ma otsisin valest kohast. Või on hoopis kaks armukest korraga? Ma ei saanud terve eilse aru, kas see on "Vaprad ja ilusad" koos "Tahmanäoga" või mu enda elu?!
Ma ei hakka ütlema, et olin loll ja mõtlesin üle. Sest noh, lõpuks olen ma lihtsalt inimene. Tõsi on see, et mul oli vaja laste isale ära panna, aga tuli välja, et see vaene hing ei saanudki selle tädi "isiklikku" hellitust. Talle jäi ainult Disneyland. Kuigi, nüüd kahtlen ma ka selles.
Kas see kõik tegi mind targemaks? Absoluutselt mitte. Aga see ei loe, sest mul on naiivsed külahullud, kes usuvad niikuinii kõike, mida sülg mulle suhu tood.
Oota nüüd, ma pole veel kõige olulisema juurde jõudnud - kas sa kuulsid ka seda kümne aasta osa, kus soovitati minna reisile Toonelale ja mitte enam naasta. Ma hakkasin kohe mõtlema, et ülepaisutatuna võiks ju öelda, et soovitati minna reisile Eesti pikimale jõele Võhandule. Igal kevadel seikleb seal sadu paadimehi ja -naisi, kes vist kujutavd ette, et see Urvaste kirikuõpetaja Johann Gutslaffi poolt 1644. aastal kirja pandu „Mõned ütlevad oma suures pimeduses: Pikse elupaik ja väljapääsemise koht on Võhandus koha lähedal, kus see veski on olnud ja tema väljapääsutee suleti ja nüüd jääbki halb ilm. Teised ütlevad, et ojal endal on selline loomus ilma teha“... Mis seosusetut pläma ma nüüd ajama hakkasin? Ega see siin pole mingi ajalootund, see on midagi palju enamat...
...see üks ülepaisutatud jutuosa – mul vaja kaabeldamise süüdistust välja mõelda? Jah, see olin mina – minu eesmärk on oluline, tõde on tõusnud ja vale vajunud. Või noh, kellestki sai järgmine collateral damage, aga see on kõigest eluline statistiline paratamatus.
Ah jaa, ärge arvake, et ma seda olukorda ei naudi. Mul on nüüd isegi rohkem materjali, sest kui mitte midagi muud, siis alati saab öelda, et kõrvalise uulitsa prügikastist leitud taskulamp on kindlasti mingi kolmas armuke! Ja hei, miks piirduda kolme armukesega, kui "Düün" näitas meile, et tervet planeeti saab kontrollida intriigide ja valedega.
Olgu, üks asi veel. Ega kõige selle juures ei ole mul absoluutselt kahju, et teise inimese eraelulisi asju postitades panen ma tegelikult tanki hunniku lapsi ja mängin nendega nagu kuri isand nukuteatris oma nukkudega. Ausalt, kas on midagi ikoonilisemat kui minu lavastuse "Lastekaitse Troonide Mäng" stiilis etendus? Lapsed on lihtsalt malendid selles hiilgavas sotsiaalmeedia partiis. Ja kui keegi kannatab – siis noh, eks see on väärt head lugu. Vajadusel lasen neile panna kaarte, et küsida, mis neist ikkagi edasi saab, kas kannatused jätkuvad ja kas mina ikka saan. Kurat, kas saab või ei saa ja kui muidu ei saa, siis mängime kasvõi potiknoid!
Kui ma suudan oma külahullude jõuku veenda seda kõike uskuma, siis ei ole ühtegi olukorda, mida ma ei saa omaenda peas suuremaks valetada. Lolliks teeb see kõik muidugi mind ennast – seega suur kummardus mulle! Aga hei, see ongi blogimise võlu ja valu, eks?
Ja kui see kõik tundub sulle pisut segasena, siis ära muretse. Ma olen ise ka segaduses. Umbes sama segaduses nagu Varro, kes nägi Draamateatri aastavahetuse drag-show'd ja ei saa aru, kui sügaval kapis ta on, sest noh, noku nägemine ajas ta kihevile. Samas, me ei tea tema seksuaalse käitumise üksikasju, nagu me ei tea lõpuni välja ka armukeste ja "rahakotiga" laamendanud tädi seksuaalse käitumise üksikasju.
Botox huulde, kullakesed!
No comments:
Post a Comment