Kuidas pseudo-vägivalda edukalt (kuri)tarvitada ja LSV ohvrit mängida

Nonii, armsad lugejad, tere tulemast minu maailma, kui sa oled uus! Tere taas, kui sa juba eile käisid siin! Tundub, et te olete mu leidnud – ja oi, kuidas see mind rõõmustab! Tähendab, et ma teen midagi õigesti, eks? Kui draama on elu maitseaine, siis mina olen terve pipraveski!

Lubage mul jagada järgmist õppetundi – kuidas olen meisterlikult pseudo-vägivalda ja LSV kaarti kasutanud, et hoida draama tähelepanu keskpunktis ja kõik pilgud enda peal. Sest olgem ausad – kui sa pole ohver, siis sa lihtsalt ei mängi seda mängu õigesti!

Samm 1: loo "faktid" ja lõika tõde oma mõõdu järgi

Kõik algab fantaasiast. Näiteks kui ma kord oma häält tõstsin (pärast seda, kui keegi küsis, miks mu elu nii pekkis on), sai sellest kohe "verbaalne rünnak". Kuidas? Loomulikult ma salvestasin seda ja lõikasin video just siis, kui hääl muutus veidi kõrgemaks, lisasin oma nutva näo kaadrisse ja voila! Publik armastas seda. Mõni teine võib arvata, et "ta lihtsalt palus mul viisakalt lõpetada", aga ma tean paremini: teatraalsus müüb! Paar pisarat, poolhäälne sosin: "Ma ei suuda seda enam taluda," ja inimesed neelavad selle alla nagu tasuta kohvi kontoriköögis.

Kas ma mainisin ka taustamuusika tähtsust? Helistasin sõbrale, kes lisas videole õrna klaveripala, et emotsioonid ikka kõigini jõuaksid. Veel parem, kui oskad ise midagi klaveril klimberdada... mäletate, kuidas Lestat mängis klaveril Beethoveni "Kuupaistesonaati" ja sonis samal ajal peenekoelisest kättemaksust. 

Ja muidugi, alati tuleb mainida lapsi! "Ta ütles seda minu laste kuuldes!" – unustame fakti, et lapsed olid teises toas ja mängisid Minecrafti. Aga noh, detailid on minu lugu kaunistav foon, mitte tõe selgroog.

Mõned olulised näited veel, mida saab peaaegu igas olukorras taas oskuslikult enda kasuks pöörata:

"Ta karjus mu peale!" (Unustame, et mina alustasin.)
"Ta ähvardas mind!" (Tegelikult ütles ta vaid: "Mõtle enne, kui räägid.")

Eriti magus on kasutada kinnise kohtuasja dokumente. Võtad paar lõiku, keerad need oma kasuks ja jagad ajakirjanikega. Kõik armastavad skandaale! Ja kui skandaali pole, pole midagi! Lihtsalt mõtle see välja.

Samm 2: mängi superkangelasest kannatajat

Minu sotsiaalmeedia on tõeline ohvriodüsseia – pisarad, draama ja "ma lihtsalt tahan õiglust" kõlaga postitused. Näiteks: "Ma ei tahtnud seda avalikustada, aga siin on 32 lehekülge (kinnise) kohtumenetluse dokumente ja minu 17-minutiline emotsionaalne monoloog." Tulemus? Meeletu tähelepanu ja kaasaelajad, kes ütlevad: "Sa oled nii tugev!"

Mõni minu hittpostitus sisaldab ka tõelisi kuldhetki, näiteks: "Mind sunniti kolm korda ühe päeva jooksul oma nime õigekirja parandama!" või "Keegi julges öelda, et mu lapsed pole ideaalsed!" See viimane läks eriti hästi peale, kuna lisasin juurde pilte nutustest silmadest ja pealdisega: "Kas ema süda peab sellist valu taluma?!" Loomulikult kirjutasin juurde ka kümme kommentaari iseenda erinevate kontode alt, sest iga kangelane vajab aplausi. Tegelikult, ma vist üldse ise ütlesin, et mu lapsed pole ideaalsed. 

Ja muidugi live-videod! "Sõbrad, ma ei tea, kuidas edasi minna," sosistasin üks kord kaamera ees, kui taustal mängis "My Heart Will Go On." Kaamera nurgast paistis tühi veiniklaas ja poolik pudel veini, sest esteetika loeb. Järgmisel päeval ärkasin sadade kaastundlike sõnumite peale ja üks pakkus isegi tasuta teraapiat. Jackpot!

Samm 3: röögi, karju ja esine avalikkuses

Sotsiaalmeedia on hüüumärkide meisterklass! Ja mina oles selles osas meister! "MIND VAHISTATAKSE ILMA PÕHJUSETA!!!" "MIND SURVESTATAKSE!" "SEE ON TERROR!!!" Jah, ma kasutan nii palju hüüumärke, et inimesed arvaksid, et maailm ise laguneb. Kas keegi usub seda? Muidugi. Inimesed tahavad draamat ja mina olen selle tarnija.

Kui ma tunnen, et postitus ise ei suuda piisavalt mõju avaldada, lähen järgmisele tasemele – dramatiseeritud video. "Sõbrad, ma olen jõudnud murdumispunkti," alustan ma, kaamera ees pisaraid pühkides, samal ajal kui taustal virvendab küünlaleek ja raadiost kõlab mingi südantlõhestav ballaad. Kõige parem efekt? Kui vaatan justkui kaamerast mööda ja sosistan: "Ma lihtsalt tahan, et kõik oleks õige... aga maailm on nii ebaõiglane." Tundub nagu päris, eks?

Ja kui see ikka ei tööta, siis lisage rekvisiite. Tühjad veiniklaasid laual, kortsus taskurätikud ja mõni "juhuslikult" avatud kohtuasja dokument – näitab, kui stressis ma olen. 

Aga minu lemmik? Lõpetada video tugeva sõnumiga: "Kus on õiglus? Kellele saan ma veel loota?" Spoiler: publik vastab alati, et nemad on minu kõrval.

Kui veelgi tõsisemaks minna, lisage väike video, kus nutate oma elutoa nurgas, sosistades: "Ma ei tea, kuidas edasi elada." Kliimaks? Kõik näitlejad on selle kõrval tühikargajad. 

Samm 4: lisa teravust absurdsete nõudmistega

"Ma tahan 100% hooldusõigust, sest ma olen ainus, kes oskab lapsele kanasuppi keeta!" Ja kui see ei tööta, siis ma lihtsalt eskaleerin: "Mul on õigus nõuda, et teine osapool maksaks ka minu spaakülastused, sest stressi maandamine on lapse heaolu huvides!"

Kui see ka ei tööta, siis lähen järgmisele tasemele: nõuan, et kõik minu teraapiakulud, sh 5-tärni hotellis peetav "emotsionaalne taastusravi" ja "minu hinge leidmise" retriit tasutakse. Muidugi tõstatan igaks juhuks küsimuse, kas vastaspool on üldse vaimselt stabiilne. Kui see ka tulemusi ei anna, nõuan vähemalt, et mulle saadetaks igakuine šokolaadipakk "emotsionaalse toetuse eesmärgil."

Ja parim osa? Kõik need absurdsed nõudmised kaetakse minu suurepärase põhjendusega: "Ma teen seda kõike laste pärast." Kes julgeks mulle vastu vaielda? Täpselt, mitte keegi.

Samm 5: kuidas pseudo-vägivalla "kunsti" täiustada

Minu salarelv: süüdistuste eskaleerimine. Näiteks kord süüdistasin kedagi "emotsionaalses manipuleerimises", sest nad julgesid küsida, miks ma ei maksa üüri. "Kuidas sa julged?!" Karjusin ja dramatiseerisin olukorra: "See on täpselt see, kuidas ohvreid koheldakse!" Järgmisel hommikul kirjutasin postituse pealkirjaga "Mind rünnatakse igal sammul!" koos kaunilt lavastatud fotoga, kus ma hoian pea käte vahel ja aknast paistab tormine taevas. Dramaatiline, eks?

Kui süüdistusest ei piisa, eskaleerin veelgi. Ükskord tegin postituse: "Ma kardan oma elu pärast," sest naaber palus mul oma auto eest ära parkida. Tahtsin lihtsalt näha, kuidas inimesed reageerivad (spoiler: hästi reageerivad!). 

Ja kui kõik muu ebaõnnestub, siis viimaseks abinõuks on alati kirjutada: "Kes julgeb mind süüdistada, ei tea, mida tähendab olla tõeline ohver." Kellel on julgust sellele vastu vaielda? Mitte kellelgi. Nüüd tean, et kõik, kes mind kahtluse alla seavad, on "ohvri süüdistajad" – ja see töötab alati.

Näited elust:

• Keegi pakkus mulle kompromissi, mida ma ise olin nõudnud. Teadsin kohe, et see on lõks! Avaldasin dokumendid, lisasin pisaraklipi ja kirjutasin juurde: "Mind sunnitakse leppima tingimustega, mis pole inimlikud!"

• Lahkusin kohtust ja tegin kohe postituse: "Mulle öeldi, et ma pole hea ema, sest tahan reisida!" Kas lisasin ka pildi oma kohvrist, mis oli "sümboolselt" avatud ja täis lasteriideid? Muidugi! Publik armastas seda.

• Ühel hommikul ütles keegi "head päeva" ja mina reageerisin: "See oli selgelt passiiv-agressiivne rünnak minu elustiili pihta." Loomulikult järgnes sellele 24-tunnine Instagrami story, kus jagasin pilte oma "emotsionaalsest taastumisest" koos tassikese teega (tegelt oli seal tassis vein).

• Ja parim: kord keegi ütles mulle, et "võib-olla peaksid proovima leida kompromissi." Kompromiss?! Jälle see neetud kompromiss! See on selge signaal, et mind rünnatakse. Kirjutasin kohe pika postituse: "Ma olen sunnitud valima oma väärikuse ja oma laste vahel!" Kommentaarid? "Sa oled nii tugev." Eks see oligi eesmärk.

Tänu sellistele võtetel olen ma oma draama peategelane ja kõik teised on vaid statistid. Elu on lava ja mina olen selle staar.

Botox huulde, kallikesed!