Tahaksin kuudepikkuse vaikuse lõhkuda Anna Haava ritta sätitud sõnadega
Ei saa mitte vaiki olla,
Lauluviisi lõpeta’
Vaikimine oleks vale,
Sunniks südant lõhkema
Pingutasin, mis ma pingutasin ja proovisin vaikida. Aga enam ei suuda, lihtsalt ei suuda. Jätkuvalt ehin end varastatud sulgedega. Jätkuvalt saalin kohtu vahet, räägin oma kallimale varale, kuidas tuleb piruetti teha ja avalikkusele esineda. See laps on mu ainus võimalus tegeleda mastaapsemat mõõtu väljapressimisega - tänu temale saan pressida välja kaastunnet, järgmisi kohtukeisse ja palju muud põnevat.
Ja siis, kui ma juba arvasin, et suurejoonelisemaks enam minna ei saa, otsustasin ma, täiesti kohatult ja kohmetult, võrrelda end lausa Epsteini ohvritega. Jah, just nii. Mitte sellepärast, et see oleks loogiline, põhjendatud või vähimalgi määral adekvaatne, vaid seepärast, et enese dramatiseerimise kunstis ei tohi piire tunda. Kui juba kannatus, siis kosmiline. Kui juba ohvristaatus, siis apokalüptiline.
Istun köögilaua taga, advokaatide arved ühes ja külm kohv teises käes, ning harjutan peegli ees näoilmet: "vaene üksikema, kellelt on kõik võetud". Aastate kaupa olen ma seda rolli lihvinud. Katsetanud erinevaid versioone: kas paremini töötab niiske silmanurk või vapralt tõstetud lõug? Kas Instagrami filtriga "melanhoolne koit" või "õigluseta päikeseloojang"?
Kõik maine vara on justkui advokaatidele loovutatud - vähemalt narratiivis. Tegelikkuses loovutan ma iga päev hoopis mõistuse jäänuseid omaenda stsenaariumile. Sest kui sa juba otsustad olla tragöödia peategelane, siis pead sa seda rolli mängima metoodiliselt.
Teen stoorisid, kus räägin vabadusest. Tegelikult võrdlen end seal Iraani naistega. Nemad võivad eemaldada hijabi oma peast. Mina… mina pole veel otsustanud, mida mina eemaldan. Võib-olla eemaldan ma vastutuse. Võib-olla eemaldan ma reaalsustaju. Võib-olla eemaldan ma lihtsalt kommentaarid, mis ei sobi narratiiviga.
Ja siis ma kuulutan täiesti tõsise näoga, et olen vägevam kui kõik Iraani naised kokku. Sest mina astun julgelt üle seadustest, kohtu määratud kohustustest ja vahel ka üle terve mõistuse lävepaku. Mina ei vaja revolutsiooni! Mina vajan WiFi-ühendust ja head valgust!
Mu vägevust kinnitab muidugi mu klubi. Jah, KLUBI. See kõlab nagu midagi eksklusiivset, aga tegelikult on see lihtsalt Telegrami grupp kolme ja poole liikmega, kus ma jagan inspireerivaid tsitaate iseendalt. Igapäevaseks kirsiks tordil saab olema otselülitus kohtumajast. Kujutage ette: sädelevate tähtedega kaunistatud kohtumaja sein, aegluubis astutud sammud, taustaks kurblik muusika.
"Igatsus," sosistab soundtrack.
"Mille järele?" küsib publik.
"Ikka vere järele," vastan mina dramaatiliselt.
Ma janunen vere järele nagu keskaegne igavlev vampiir, kes süüdistab külaelanikke nõiduses lihtsalt selleks, et oma eksistentsile tähendust anda. Ainult et minu tuleriidad on kommentaariumid ja minu tõrvikud on hästi ajastatud postitused.
Samal ajal tuleb hoida rahvusvahelist imagot. Olen otsustanud saada ametlikuks parklasse kokku lükatud lume saadikuks. See tundub piisavalt süütu ja piisavalt fotogeeniline. Surun oma väikest rahavurrikest määrdunud lumehunnikute otsa ronima ja hõiskan: "Just nagu minu lapsepõlves!"
Vahepeal unustan, et minu lapsepõlves polnud ühtegi sellist parklat ega kaamerat, mis oleks selle dokumenteerinud. Aga see polegi tähtis. Oluline on tunne.
Hiljem neid stoorisid vaadates märkan, et mu hambad on valgemad kui need autosõidus lapikuks sõidetud lumekamakad. Ja järsku taipan, et võib-olla ma ei olegi tragöödia kangelanna. Võib-olla olen ma lihtsalt inimene, kes on liiga kaua proovinud olla midagi suuremat kui omaenda vari.
Vahepeal jõudsin ma vabaneda ka oma jutulinnust peikast. Alguses tundus ta lausa mütoloogiline olend - nagu Flaubert’i papagoi, kes oskab korrata suuri sõnu: "toetus", "partnerlus", "ühine tulevik". Ta siristas mulle kõrva sonette, mis oleksid pannud isegi Petrarca kulmu kergitama.
Aga nagu kirjanduses ikka, selgus kolmandas vaatuses, et tegemist polnud mitte fööniksi, vaid tavalise krantsiga. Sellisega, kes liputab saba ainult seni, kuni keegi teine talle kondi nina ette loobib.
Kui ma vihjasin delikaatselt, et kohtuskäimine ei ole pelgalt sportlik harrastus, vaid kulukas maraton, vaatas ta mulle otsa nagu Oblomov diivanilt - tahaks, aga ei viitsi, ei jaksa, ei maksa.
Gucci koti mainimine tekitas temas eksistentsiaalse kriisi. Hermèsist ma ei hakanud rääkimagi. See oleks olnud nagu Don Quijotele tuuleveskite asemel Wall Streeti näidata. "Pole pappi", kõlas tema kõige ausam haiku.
Ja siis saabud tragikoomiline kulminatsioon: selgus, et mu jutulinnul polegi mitte ühtegi penni, mida ta tahaks mulle loovutada, kinkida või isegi laenata. Ta oli nagu Andersen’i keiser: uhkelt alasti, ainult et ilma paraadita.
Ma olin vahepeal jõudnud juba kujutleda, kuidas ta seisab minu kõrval nagu Gatsby oma rohelise tulega, valmis maksma kinni iga mu kapriisi: kohtusaalid, sädelevad aksessuaarid, isegi selle parkla-lume diplomaatilise missiooni.
Aga Gatsby’l oli vähemalt illusioon varandusest. Minu jutulinnul oli ainult järelmaksuga enesehinnang.
Niisiis tuli ta saata tagasi kirjanduslikku tagatuppa. Seal, kus elavad kõik need kõrvaltegelased, kes arvasid end olevat peategelased. Ta võib seal arutada Hamletiga, kas "olla või mitte olla" tähendab ka "maksta või mitte maksta".
Mina aga jätkasin oma suurt saagat.
Sest kui juba olla Anna Karenina rongijaamas, siis vähemalt seista perroonil Gucci paberkotiga, isegi kui see on tühi.
Ja kui peika osutub krantsiks, siis pole see mitte südamevalu, vaid dramaturgiline puhastus. Iga kangelanna vajab vähemalt üht ekslikku peatükki, et järgmises osas veelgi säravamalt, või vähemalt valgemate hammastega, edasi minna.
Aga vaikida ma enam ei saa. Sest vaikimine ei tooda sisu. Ja sisu on kõik.
Kui juba olla küla hull, siis vähemalt olla selle küla kõige produktiivsem hull.